Postindus

Kümme punkti inimesele, kes oskab vastata küsimusele, kuhu kaovad kirjad! Postitöötajad ei oska, nii et neilt pole abi loota, nagu ma aru olen saanud. Kas tänapäeval enam mingid jäävuse seadused ei kehti, mille kohaselt üks enesest lugupidav paberkiri ei peaks saama lihtsalt õhku haihtuda? Aga postindus (ma ei hakka end praegu vaevama mingi korralikuma sõna leidmisega) saab sellise mustkunstiga hakkama - ja korduvalt. Kahjuks aga ainult ühe suunas. Igatahes olen kohe täitsa ametlikult nördinud! Ma tõesti EI kirjuta kirju selleks, et need kuskile...nojah, ma ju ei teagi, kuhu täpselt siis lõpuks maanduvad. Ma ei nokitse hoole ja pühendumusega lähedastele kaarte teha selleks, et need mõne postitöötaja sõrmeliigutuse (või siis selle tegemata jätmise) pärast EI jõuakski adressaadile rõõmu tegema.

Mulle ei läheks see ilmselt sedavõrd korda, kui saadaksin pelgalt tere-kuidas-läheb-kirjakesi. Stampvorme pole raske ka käsitsi veel kord kirjutada. Aga kui ma kirjutan üle kümne lehekülje pikkuseid kirju, mis peegeldavad just selle hetke emotsioone ja meeltes aktuaalseid teemasid, siis see on kordumatu. Ja isegi kui suudaks meenutada kõiki kirjast läbi käinud teemasid, ei oleks iialgi võimalik taastada kõiki neid nüansse, rõhuasetusi, mõttevälgatusi. Erinevalt e-postist ei ole paberkirjadel üha uuesti ja uuesti saatmise võimalust. Kas tõesti käib uue ajastu tigupost nii, et skaneerin valmis kirja failiks ja läkitan sellegi lisaks paberkirjale teele, kuid mööda elektroonilisi avarusi? Või peaks kirjutama läbi koopiapaberi? Tegema kirjast koopiad? Hakkamagi oma isiklikku kirjavahetust korraldama vägevate toimikute abil?

Mul on lausa kiusatus smugeldada end postkontorisse tööle, et ise näha neid salapäraseid kohalikke musti auke, mis imevad sisse õnnetuid kirju (sest no kuulge: kõiki "kadunukesi" ei saa ju plahvatanud postiauto või pikanäpumeeste kraesse ka kirjutada!). Seni aga pean end vaevama küsimusega, kuidas ikkagi saab kuskile kaduda ka ainult Tartu-sisene kiri. Või miks kahest korraga ja samale aadressile saadetud ühesugusest kirjast jõuab kohale vaid üks?

Nii et ongi vist sobivaim aeg, et võtta kaunistatud ümbrike ja kirevate postkartide meres sobrades hetk ja mõelda kõigile neile nii minu läkitatud kui ka minu poole teel olnud, kuid lõpuks kadunud kirjade maale küüditatud saadetistele. Ja ehk mõtlema sügavalt järele, enne kui jälle mõned(sajad) isiklikud read lihtkirja kujul mõnele kollasele kastile usaldan.

Kodused kodumaa uudised

Lugemisega on teadupärast selline kaval värk, et kui kord juba kirjaoskaja oled, siis enam ei saa ühtegi tuttavas tähestikus sõna vaadata ilma seda automaatselt kokku lugemata - no vot ei saa enam näha seda tähenduseta kriipsude-krõnksude kombinatsioonina, vaid aju väänab ta ikkagi talle teada oleva põhjal sõnaks.

Enamasti on selline atomaatne vaevata lugemine tore, kuid mõnikord tahaks seda funktsiooni kangesti välja lülitada - näiteks pahaaimamatult mõne päevalehe võrguversiooni lugema asudes. Enne kui saad pilku strateegiliselt õigesse serva kõõritama hakata, jõuab silma ja ajju hüpata "päevauudis" sellest, kuidas keegi (mulle sageli tundmatu, kuid ilmselt mingi kategooria hüpersuperstaar) aevastas või kukalt kratsis. Aga need on siiski veel neutraalsed sõnumid; halvemal juhul, kui reaktsioon pole piisavalt kiire, jõuad vastu enda tahtmist saada teada, et näiteks Anu Saagimi päev möödus Elmar Liitmaad lakkudes... No head isu talle siis. Minu lehelugemise isu jälle mõneks ajaks rikutud.

Aga mõnikord on ka teistsuguseid üllatusi, näiteks nädala eest lõid kired lõõmama ühe hoopis teistlaadi olevuse ümber. Lumememme salapärane kadumine, kuulutas pealkiri dramaatiliselt, viies mu mõtted Darja Dontsova humoorikatele detektiivromaanidele. Ma pole sugugi mitte kalgi südamega inimene, aga sõnade tagant kumavale traagikale vaatamata ei suutnud ma kuidagi muiet tagasi hoida. Lugu ise aga pigem kurb kui salapärane: väidetavalt hakkas teatud sümpaatne lumekodanik takistama liiklust ja tuli oma positsioonilt eemaldada. Huvitav aga, et lumekoristajad olid eelistanud korjata kaasa ainult juba kenasti kokku pakitud lume - olgu siis või lumememme kujul - ja jätta hange kujul bussipeatuses laiutava lumeolluse maha. (Järjekordne tõestus sellele, et pakend ikkagi on oluline?)

Teine üllatus ootas kommentaare lugedes: ei olnudki mingeid traditsioonilisi lumememmed-ahju-märkusi, nagu selle maa inimestelt võiks oodata. Lumemöllust heldinud eestlased olid täis nördimust ning pakatasid empaatiast selle õnnetu ja teadmata saatusega olevuse vastu, arutades vandenõuteooriaid, mis vaesekesele saatuslikuks võisid olla saanud.

Igatahes ole sa tänatud, tundmatu lumememm: tõid väikse helge hetke nii mõnegi igapäevaellu ja võimalik, et tänu sinule jäi Eestimaa rahval vahelduseks teadmata, kuidas Liis Lass kulmu (või koguni mõlemat kulmu) kergitas!

Walking in the Winter Wonderland...

...ehk: ole oma soovidega ettevaatlik, sest need võivadki täituda. Nimelt jõudsin ma enne Eestisse jõudmist omajagu kordi õhata, et tuleks ometi õigel hetkel lumi maha, et ma ei peaks siin koledasse pimedasse masendusse sukelduma. Ja nüüd sain sõna otseses mõttes lausa mitmekordse portsu!


Eelneval õhtul kõlavaid hoiatusi kuuldes jäin küll skeptiliseks, kui soovitati autod lumelabidatega varustada ja ise toas püsida (no kuigi, kui ma ise toas püsin, kas poleks siis mitte loogilisem, et võtan lumelabida ka igaks juhuks pigem tuppa seltsiks...?). Aga juba hommikul paistis keskkond võtvat paljuõotavalt lumist ilmet. Õhtul, kui loengutest tagasitee jalge alla võtsime, sai kõndimisest juba kõige ehedam lumes sumpamine. Miskipärast osutusid mu püksid eriliselt lumelembeseks, nii et õige pea oli olid mul jalgade otsas kuni põlvini ulatuvad jäigad lumetorud. Veidi lagedamale jõudes tekkis vastutuult rühkides ja aeg-ajalt terava lumega vastu nägu saades tunne nagu kangelasel mõnest Siberi talvefilmi kaadrist. Kangelaslik tunne oli nagunii, kui alustasin oma pooletunnist teekonda kodu suunas läbi... no ma isegi ei tea, läbi mille, sest nähtavus oli leebelt öeldult ikka väga piiratud. Või siis peaks kangelaslikuks nimetama inimesi, kes visa järjekindlusega bussiootevarjualust piirasid? (Esimesed 20 bussivaba minutit ka mina nende hulgas - kuni kannatus ja varbad lõpuks üles ütlesid.)
Kui autod kõrvale jätta, siis oli tänavast saanud "pingviinimaailm", kus vähesed julged talvemöllu kätte ronijad tekitasid väga omast tunnet, olles samasugused sisse pakitud ja polaarlinnulikult taaruvalt liikuvad isendid nagu minagi, salli ja mütsi-/kapuutsiserva vahelt vaid silmad piilumas. Mõnel üksikul vapramal paistis ka natuke suujoont, nii et saime vahetada vandeseltslasliku mõistva muige, kui ühtviisi kohmakalt üle hangede ukerdasime.
Silmailu ja lapselikku lumerõõmu oli muidugi rohkem kui küll. Natuke murelikumaid noote tekitas aga asjaolu, et mu pere ei suutnudki pärast pea kolmetunnist Tartu-Võru maanteel istumist ja igatsevalt Tartu tulede silmitsemist sihtpunkti jõuda ning pidigi ööseks tagasi Võrru põristama (hiljem selgus, et pühapäeva õhtu norm selle 68 kilomeetri läbimiseks oli u 5-6 tundi). Ja võite kaks korda arvata, kes pidanuks just pühapäeval oma auto talverehvide saamiseks teenindusse toimetama.

Ühest maailmast teise

Nii nagu usinad koolieelikud puurivad värvilist peitepilti, kust tuleb igasuguste detailide seast üks prillidega Waldo-nimeline tüüp üles leida, takseerisin mina oma ajutiselt viimastel Büsseli-päevadel oma korterit, et tuvastada seal asjad, mis vajavad pakkimist, sorteerimist, ümber paigutamist, ära andmist, minema viskamist. Huvitaval kombel osutus see täitsa keeruliseks, sest tuleb silmale harjunud tervik lahutada mingiteks detailideks. Nii vahtisin pikalt tõtt näiteks kella ja piltidega, enne kui tabasin ära, et peaks nad kokku korjama.

Ma tunnen end täieliku asjade vandenõu ohvrina, sest no ei ole ju võimalik, et asju muudkui tekib kuskilt esile. Mul läks vist kolm nädalat, et tühjendada sahtlid nii hästi, et hävitada seal viimnegi potentsiaalne vandenõu alge ja vältida sinna millegi uue tekkimist. Kui esialgu tundus kõik kontrolli all olevat ning naiivitarina mõtlesin ma kõik korterisse jäänud vajalikud asjad kenasti reisipagasisse ära mahutada, siis viimaste päevade märksõnaks kujunes pigem "oma kraami kellegi juurde passiivseks üüriliseks poetamine". Mõtlen juba väikse hirmuga tagasiminekupäeva peale, kui pean hakkama hakkama n-ö küla pealt oma asju jälle kokku korjama.

Kuigi loomuliku kao alla läks omajagu närvirakke ja kaloreid, soovitan sellist ettevõtmist raviva puhastusena kõigile! Milline kergus ja vabadus, kui suudad lõpuks end kokku võtta, kraamida oma elust välja hunniku tarbetut kola ja mahutada oma materiaalse vara vaid paari kotti!

Lennuõhtu ei kulgenud aga sugugi mitte stressihetkedeta. Just siis, kui olin otsustanud toimetada erandkorras enda ja oma pagasihunniku lennujaama n-ö valge inimese kombel ehk taksoga, pidin maha matma igasuguse lootuse mõnda taksot enne kolmveerandit tundi näha, nagu selgus pärast taksohelistmismaratoni (Sinine takso ei vastanud, Rohelise takso number oli kasutuselt kaduda jõudnud, Oranži takso nr osutus aga hoopis Rohelise takso kontaktiks... ma enam ei mäletagi, kas sai lõpuks kogu vikerkaaregamma läbi võetud). Siiamaani imestan, mis valemiga suutsin seepeale end bussipeatuseni vedada ilma jalgu makaroniks väänamata oma seljakoti raskuse all. Liikumist ei kergendanud ka üle õle visatud fotokas ja järel veerev viimse piirini täis topitud reisikott. (Rohkete pagasikilode korral topin kõige raskemad asjad ikka käsipagasisse, sest selle kaalust reeglina huvitatud ei olda, kuigi piirangud on täitsa olemas. Kui aga järgmisel päeval sedasama seljakotti vaid vaevu liigutada jõudsin, hakkasin end tagantjärele küll natuke Pipi Pikksukana tundma...)

Lennujaamas jõudisn tõdemusele, et tegemist on ikka ühe hariva kohaga. Seal sain teada, et mu uute saabastega lennureise ette võttes pean arvestama lisaraskustega metallidetektorit läbides – ja ometi tunduvad nii süütukesed, suisa kontsavabad! Samuti sain viia end lennujaama WCs kurssi kaasaegsaima tualetilektüüriga (teenides seejuures ilmselt normaalsusskaalal miinuspunkte tualetikabiinis pildistamise eest).

Igati eluline avastus oli Murphy seaduste järjekordne paikapidavus: just nüüd, kui mul oli kaasas fotokas (küll peaaegu tühja akuga, aga siiski) ja silma hakkas nii mõndagi pildistamisväärset, otsustas Eesti Õhk üllatada ja lennuki täitsa harjumatult ja häirivalt õigel ajal välja saata. Järgmine üllatus ootas ees lennukis, kus "õnnelikel" esimestel õnnestus saada SL Õhtulehe omanikeks, mõni sai küüned taha ka Postimehele, aga viimastele jäi lisaks tavapärasele Segodnjale silmarõõmu pakkuma – üllatus-üllatus! – Dagens Nyheter. Kes oleks võinud arvata, et mu pooletoobine rootsi keele oskus sellises kohas kasuks tulla võib!

Ah et kuidas siis emotsioonidega oli? Et kas oli mingi eriline-eriline tunne ka? Kui ausalt öelda, siis ainus tunne oli see, et kohe hädasti tahaks kaela- ja õlamassaaži! Kõik muud (ebapraktilised) emotsioonid jäid sel õhtul vist mu kange kaela taha kinni.

Kitsas maailm

Einoh, eks ma ikka mahun siia veel täitsa ära. Aga samas tundub vahel, et maailm on ikka nii otsatult väike. (Näiteks isegi Keenias kuskil väikses turistilõksudekauges rannakülas end öömajale sisse kirjutades leiad külalisteraamatust esimesena eest eestikeelsed read. Nii et vahel tekib küll ettekujutus, et Eesti rahvaarv ei saa kuidagi nii väike olla, kui on raske reisida ilma nende otsa koperdamata...) Ja nii ongi, et arvututest ruutkilometritest hoolimata satud ikka täiesti suvaliselt ühel grilliõhtul just sama kolmekümne ruutmeetri peale inimesega, kes on hoopis ühest teisest riigist ja kellega pea seitse aastat tagasi sai hoopis ühes kolmandas riigis ühikat jagatud ja kes vahel ikka hiilis meie korruse kööki, kui meil järjekordsed öised pannkoogiküpsetusaktsioonid käsil. Siinkohal meenub, et miskipärast tuli ikka ja jälle küsimuse alla minu juuksevärv, mida tema nimetas kangekaelselt blondiks (ma tõesti tahkas loota, et see ei olnud kuidagi mu sõnavõttudest inspireeritud...). Aga no kuna tegemist poolakaga, siis võib talle ju andestada, sest ehk on nende ettekujutus blondist natuke teistsugune kui siin põhja pool.

Igatahes tuli väike nostalgialaine peale kaugetele kuldsetele Rootsi-hetkedele (mis aja jooksul kahtlemata mälestustes veel kuldsemaks muutuvad) mõeldes. Tuli taas tõdeda, et mingid asjad elus käivad justkui ringi, tuues mõningaid inimesi ikka ja jälle üllatava ringiga mu ellu tagasi. Eks näis, kes praegustest tere-kuidas-läheb-tuttavatest näiteks kümne aasta pärast taas mu elust läbi vilksavad või kes täiesti ootamatult mingit olulist rolli mängima hakkavad...


P.S. Täitsa teemaväline märkus: avastasin nipi, kuidas esimese korruse väljaaehitise katusel poosetavaid "Brüsseli tuvisid" aknale ilmudes mitte ära hirmutada! Tuleb lihtsalt kardina vahelt välja hüpata, veekann käes ja hambahari suus, nagu ma viimane kord hommikukiiruses oma rohelisi aknalauaasukaid kastma joostes tegin. Efekt oli meeldejääv. Suleline unustas igasuguse lennuvõime ja traditsioonilise hirmu ning tardus mind uurima. Minust ta sinna nokka maigutades maha jäigi.

Luksemburgised nädalavahetuse hetked

Mõnusalt hubane ja eriliselt eritasandiline Luksemburg üllatas seekord igasuguste põnevate vaadetega.

"Flegmaatiku kestas sipleb rahutu hing" ehk "Paus. Pool aastat"

Paus euroelust ühesõnaga, kui keegi veel juhtumisi ei tea. Ah et miks? Aga miks mitte?! Miks nautida töönokitsemist ja mõnusat kirevat äraolemist multikultuurses keskkonnas ning kasutada täiel rinnal kõike rikkalikku, mida Belgia pealinnal siin Euroopa keskel pakkuda on, kui leidub võimalus sukelduda majanduskriisis vaevlevasse halli sügistalvisesse Eestisse, esialgu veel tööta, taas õppida, stressata eksamite ja kodutööde pärast ning harjuda uuesti teenindajate sõnaahtrusega? Pole mõtet otsida normaalse inimese loogikat sellises ise oma elu keeruliseks ajamises (vt postituse pealkirja).

Tunnen, et on paras aeg meelde tuletada, et maailmas on tohutu hulk inimesi, kellele ei ütle midagi müstilised lühendid OLAF, PMO, CDR, ALDE, DG TREN jne ning kes ei tea une pealt, mis vahe on the Council of Europe'il, the Council of the European Union'il ja the European Council'il. (Vihjeks olgu öeldud, et vahe on siiski täitsa olemas, kui see nüüd kellelegi miskipärast hinge kripeldama jäi.)

Või peaksin nimetama inspiratsiooniallikana rikkalikke eurodokumente, kus rõhutatakse julgelt uutele katsumustele vastu minemise olulisust, silmaringi avardamist, võimaluste avardamist, kontaktide loomist kohaliku tasandiga jnle (= "ja nii lõputult edasi")?

Tegelikult usun, et seda on lihtsalt vaja, kas või selleks, et õppida hindama Brüsseli arvukaid võimalusi hüpata kohustustest vabana pärast tööd koos kireva päritoluga seltskonnaga sisse mõnusasse söögikohta maailma asju arutama. Selleks, et see erikeelne ja -meelne inimkogum paistaks taas põnev ja inspireeriv. Selleks, et mitte imestada, kui vaid paari metroopeatuse või tänavavahe läbimisega võib leida end kohaliku Türgi, Maroko või Kongo kirevast keskkonnast. Selleks, et riik riigis ehk "the EU Bubble" tunduks jälle hämmastust ja aukartust äratav. Selleks, et vahvel tunduks veel jumalikum oma magusas nätskuses ja et friikartulid majoneesiga kõlaks "ketšupiriigi" inimesele jälle värske ideena.

Näete, põhjuseid on ju palju! Mis siis muud kui asju pakkima! Aga see on juba omaette teema.

Püha kohvainsus

Oma esimestest Brüsseli-päevadest on kuidagi eriti eredalt meelde jäänud vaatepilt, kus ontlik ülikonnastatud euroametnik, lips uljalt üle õla lehvimas, tipptunni autodevoos ühe käega jalgratast tüürib, teises käes aurav kohvitopsik. "Oo, millised multifunktsionaalsed inimesed siin töötavad," mõtlesin tookord aukartlikult. Päris sama vaatepilti vist enam eriti nägema ei olegi juhtunud, kuid seda olen küll mõistnud, et istungite ja kohtumiste peakangelane ei ole kaugeltki keegi PowerPointi slaidide ees seletav euroinimene, vaid tema (ja ka enamiku kuulajate) kõrval laual obligatoorselt varitsev kohvitops (üldjuhul just tops, sest sageli vaja seda elueliksiiri varuda jooksu pealt automaadist).

Ei mäleta ainsatki kursust, koolitust või koosolekut, kuhu ei maanduks toimumisajast sõltumata auravat aromaatset vedelikku täis tassiga varustatud tegelane - seda kas või hilinemise hinnaga. (Siinkohal meenub siiski originaalne õppur hispaania keele tunnist, kes igal hommikul mürtsatas lauale hoopis täis piimapudeli või keefiritopsi, mille ta tõepoolest suutis tunni lõpuks täiesti märkamatult tühjaks limpsida!) Kui kahetunnise seminari sisse ei anna kohvipausi pikkida, siis serveeritakse kohvi ettekande ajal. Kahtlustan, et kui näiteks eksami või tähtsa koosoleku ajal tualetis käimisele just eriti hästi ei vaadata, siis järjekordse kofeiinilaksu järele lippamises ei nähta midagi taunitavat.

Olen mõnikord lausa juurelnud, et kofeiinisisaldus peaks eurokabinettide töötajail küll keskmisest kõvasti kõrgem olema. Ja võimalike põhjustena hüppab pähe neli võimalust: 1) töö/elu on nii otsatult igav, et muidu ei peaks vastu; 2) töö/elu on nii otsatult huvitav, et uneaega jääb väheks; 3) tööd on nii otsatult palju, et silmad püsivad lahti vaid imevedeliku mõjul; 4) tööd on nii otsatult vähe, et millegagi tuleb ju aega täita.

Vastust ei teagi, aga mõnusa aurava kergelt magusa koorekohvi isu tuli peale küll...

Halloween on möödas, elagu Halloween!

Halloween pole mulle kunagi meeldinud. Esiteks ei talu ma õudusfilme ja muud sellelaadset, teiseks aga hakkab vastu selle imporditud püha trick-or-treat-põhimõte - milline kontrast meie kodumaiste heasoovlike ja heal juhul ka musikaalsete martide-kadridega! (Nojah, tänapäeva inimene võib vaid natuke ehmatada, kui lahke "sant" viljaõnne soovides tema euroremonditud korteri parkettpõranda viljateri täis puistab...) Aga see ameeriklaste tsirkuse õige nimetus oleks küll väljapressimine!

Kuid teatud mõttes on see turvaline aeg: kuni poes varitsevad irvitavad kõrvitsad ja pea kohal ripuvad nõiad, ei ole seal reeglina ruumi puna-hõbe-kuldsele kraamile, juba niigi leierdatud meloodiaid veelgi kulunumaks leierdavatele pühadekaartidele ja päkapikumütsistatud teenindajatele. See annab natukegi armuaega neile, kes ei soovi jõulude pealelendamist näha juba septembris. Loo moraal: igas halvas on ikka ka midagi head!

P.S. Tegelikult meeldib mulle kõrvits kõige rohkem ikkagi marineeritult.

Talve-eelsed resolutsioonid

Annan alla ja kuulutan seekordse lühikese seelikuhooaja lõplikult lõpetatuks, mõeldes heldimusega kaugete lapsepõlveaegade "moehitile" - karupükstele. Kui varbad ükskord üles sulavad ja endast valuliselt märku andma hakkavad, siis mõtlen ilmselt soojade tunnetega ka villastele sokkidele ja jõuan ehk põhjaopaneva tõdemuseni, et (talve)saapaid ei leiutatud siiski niisama ajaviiteks.

Ja kui kellelgi on head kaalus juurde võtmise retsepti, siis paluks seda mullegi tutvustada - mul on kõrini oma õhukese loodusliku isolatsioonikihi all külmetamisest. No kui juba pärast jõule kukuvad kõik naisteajakirjad traditsiooniliselt iga seelikukandjat bikiinivormi suruma, siis oleks ju loogiline, et pärast jaanipäeva hakkab tasapisi ettevalmistus talvevormi (loe: -vormikuse) saavutamiseks! Mind ei paelu sugugi võimalus magada järgmised mitu kuud (eriti veel siinpool pöörijoont!) villases univormis.

Kui juba talvelainel olla, siis võtsin vastu otsuse nokitseda üle ilmatu aja valmis ka üks lumememm. Kindluse mõttes ma ajalisi piire paika ei pannud, sest mine seda kliima soojenemist tea... Halvemal juhul peaksin hakkama hoopis suure sügavkülmiku peale mõtlema.

Saturday night (forest) fever

Mingu metsa kõik, kes ütlevad, et laupäeva õhtu tuleb tingimata jalakeerutamis- või kõrvapiinamiskohas või kokteiliklaasi taga veeta! Tegelikult ka, sõna otseses mõttes. Meie näiteks võtsimegi sel fraasil sabast ja läksimegi metsa - aga muidugi mitte kontsade klõbinal ja lauvärvi helkides, vaid ikka tõhusate jalavarjude ja taskulambiga varustatult. Hea, et leidub veel inimesi, kes viitsivad päev otsa metsas tiirutada, et sinna helkivaid pulgakesi ja nänni peita, et siis teised veidrikud, kes mingil patoloogilisel põhjusel eelistavad üheksakraadist pimedat tihnikut soojale sumedavalguselisele lokaalile ja omaenda hingeauru suitsuvinele, saaksid neid tundide kaupa kaardi abil taga jahtida.

Aga olgem ausad: toredas seltskonnas on ju vahva kas või poolkuu- ja taskulambivalgel mööda põõsaid mütata ja vihjeid nuputada, kuigi vahel kippus tähelepanu rohkem lobisemisele kui tõsisele otsimistööle kuluma. Edaspidiseks panin kõrva taha selle, et niisugust asjalikku teemat nagu kudumine meeste seltskonnas siiski üles võtta ei tasu: kujutan ette, et veel mõnda aega ei pääse ma teatud tegelastega kohtudes nöökivast küsimusest So, how's your knitting doing? Pigem tuleb arutada tõsiselt näiteks sellise globaalse tähtsusega küsimuse üle, et milliseid tagajärgi võiks põhjustada see, kui oravad nuhiksid välja, et käbidest on võimalik alkoholi teha...

Tegelikult leiab pimedas igasuguseid huvitavaid vaatepilte.

Väikeseks tagasilöögiks sedalaadi ettevõtmise juures on muidugi see, et süütuna näiv jalgealune pinnas võib vahel alatult üllatada ja su pahkluuni kinni krabada.

Aga tore on see, et lõppkokkuvõtteks polegi oluline, kes täpselt võidab, sest torti saavad kaloritekao kompenseerimiseks ju kõik!

Ärge alahinnake neljajalgseid!

Tänu BBC1-le ja nende "suurte kasside" nädalale olen viimased kummeliteerikkad õhtud veetnud igasuguste armsate täpiliste ja ka muu mustriga tegelaste seltsis. No vaadake ise. Kas pole mitte imeline!

Kui natuke rohkem aega juhtub olema, siis päris põnev on ka see ettevõtmine.

Pantomiimihetked

Lõpuks vist hakkan aru saama blogi tegelikust kasust. Kui ikka ei ole päev otsa rääkida saanud, siis on üüratu kergendus klahvide toksides end lõpuks väljendada. Kuna "rääkida mitte saamine" võib olla tingitud mitmetest asjaoludest, siis on oluline rõhutada suutmatust tõesti piuksugi kuuldavale tuua, sest häälepaelad olid otsustanud üldstreigi välja kuulutada. Ja see on midagi hooooopis muud kui lihtsalt omal vabal tahtel suu kinni hoida, uskuge mind... Kirjeldamatult raske ja abitu, kuidagi pooliku inimese tunne: suuteline vaid pealiigutuste ja grimassidega maailma peegeldama. Üksikud küsisõnad on hoolsa miimika abil veel mõeldavad, kuid katsuge näiteks hääletult minevikku või tingimuslauseid väljendada! Input on täitsa olemas, aga output lootusetult puudulik. Ja muidugi on kogu aeg tunne, et just nüüd oleks vaja midagi üliolulist öelda või täpsustavat küsida. No vähemalt töökaaslastel oli lõbus minu suhtlusponnistusi näha - ja mine tea, ehk ongi mind hääletuna lihtsam välja kannatada... Eriti armas oli, kui üks töökaaslane minu sosinal küsimuse peale ka ise endale märkamatult minuga sosinal rääkima hakkas - milline südantsoojendav alateadlik solidaarsus! (Info mõttes olgu öeldud, et tegelikult ka sosistamine kurnab häälepaelu.)

Igatahes paneb selline kogemus oma häält - olgu ta siis hõbekõrilik või pigem Marge Simpsoni laadi - hoopis rohkem hindama, eriti kui leiad end korduvalt muidu igati tavapärasest olukorrast, mis ootamatult hääletuks jäänud inimesele on aga täiesti nõutukstegev. Sööma minnes aitas vana hea näpuga näitamise ja agaralt noogutamise strateegia, tuli vaid leppida sellega, et kassapidaja mind täielikuks mühakaks peab, sest ma ei vaevu teretama ega tänama (punnitan küll vastavaid sõnu oma näoga peegeldama, kuid ma ei tea, kas läks õnneks). Aga mida teha heliseva telefoniga? Kuidas pääsed arsti juurde kabinetti, kui välisuksel on fonolukk?

Sellele viimasele küsimusele sain vastuse, sest otsustasin igaks juhuks oma olematut häält ja selle kuskile peitnud kurku pärastlõunal ka arstile näidata. Nagu olingi juba murelikult kartnud, laiutas see kuri fonolukk minu ja kabineti vahel. Ühtegi tagavaraplaani mul polnud, nii et lootsin hea õnne peale, et ehk ikka ei pea kohe ukse taga oma muret kurtma hakkama. "Oui?" kostus läbi fonoluku. Hoidsin hinge kinni ja ootasin ukse avamise surinat. "Si?" korrati (tegemist hispaanlasest arstiga). Ega vist muud üle jää, otsustasin, ja kraaksatasin end kokku võttes midagi vastu. Eesmärgiks oli "Bonjour", aga kostus kohe kindlasti midagi muud. (Alles tagantjärele tuli pähe, et oleksin võinud ju ka lihtsalt köhatada - see peaks arstile küll kindel märk olema, et just tema juurde tuldi!) Õnneks aktsepteeriti siiski igasugust elumärki ja pääsesin uksest sisse. Seda olingi pidanud kõige suuremaks takistuseks sellel mu elu kõige kummalisemal arstivisiidil. Muu oli mul juba ette valmistatud: ettenägelikult olin paberile kribinud oma "hääletuse loo", et pääseda keerulisest meditsiinilisest pantomiimist kohapeal. Arsti nägu läks mõistvalt naerule, kui talle esimese asjana paberi oma jutuga kätte suskasin. Natuke uurimist, torkimist, kraadimist, küsimusi ja mulle juba omaseks saanud pealiigutusi. Midagi hullu ei olevat, aga õues (eriti veel vingugaasides) ringilippamine küll praegu kasuks ei tulevat. Ravisoovituseks ikka liitrite (praegu on pigem juba tunne, et gallonite) kaupa teed, mett, sooja auru jms. Pealekauba töölt vabastus tänaseks-homseks. Tore, kuigi töö juures on mul arvuti juurest veekeedukannuni vaat et lühemgi maa kui kodus. Krabasin kabinetist karupoegpuhhilikult oma suure meepoti kaenlasse (kodused meevarud on juba otsakorral) ja asusingi vaikselt kodu poole vantsima, alustades erakordselt vara oma loodetavasti mitte liiga vaikset nädalavahetust.

Septembri seletuskiri

Huvitaval kombel laiutab blogis septembrikuu kohal, mis iseenesest oli igati tegemisi ja uusi "eluelemente" täis, tühi auk. Tegutsen jõudumööda selle nimel, et siia ilmuks mõned lõigud ja fotod Barcelona kohta, mida mul oli õnn lausa mitu nädalat uudistada. Tunnistan ausalt, et sageli ei ole ma lihtsalt nii tubli, et suudaks blogi- ja arvutimaailma nimel hüljata toreda seltskonna või huvitava raamatu või muu lugemisvara.

Kodused küüslaugused hetked

Ehh, sina teed oma plaane, aga elul on samal ajal hoopis teistsugused plaanid – või kuidas see oligi. Minul näiteks oli plaanitud üks siinmail haruldane sinitaevaline laupäev Ardennides ringi kolada, aga minu organism mõtles hoopis, et just nüüd on paras hetk anda alla kõigile neile ründavatele viirustele ning tekitada kurgust üks paistetuse tõttu vaevaga õhku läbi laskev piirkond ja peast üks valust pakitsev kera. Ja see kurjavaimu organism pidi kõigist võimalikest päevadest valima just päiksesäras laupäeva! Kõik see tundub eriti ebaõiglane, kui meenutada, kolme ja poole aasta jooksul olen võtnud vaid 2 x 0,5 haiguspäeva – seega ei peaks ju ka tööpäeval põdemine mingeid südametunnistuse piinu tekitama. Muide, keskmine olevat 12 haiguspäeva aastas, kuid ma mitte ei suuda meenutada, kas Belgias või üksnes euroametnike puhul.

Mingi väikse hiiliva kurguvalu vastu ehk polekski midagi, sest see distsiplineeriks toas istuma ja sunniks lõpuks ometi igasugused tegemist ootavad toimetused ära tegema. Aga selline seisund, kus teelonksude ja meeampsude vahepeal tundub kõige armsama paigana ikkagi voodi (hoolimata sellest, et kõrvaltoas meelitamas ideaalne päikselaik diivanil ja Käbi Laretei memuaarid), on selgelt ebaproduktiivne. Muide, avaldan siinkohal ka juba hoiatuse, et alustan oma traditsioonilise sügis-talvise hooaja küüslaugukuuriga, nii et kui keegi soovib head ettekäänet minust eemale hoidmiseks, siis nüüd on see kohe ametlikult olemas!

Tükk aega kaalusin, kas minna apteeki ka mingi spetsiifilisema ravimi järele (peamiseks argumendiks see, et kui olukord peaks hullemaks minema, siis pühapäeval ei ole siin linnas küll eriti lihtne mingeid vajalikke avatud kohti leida). Iseenesest olen juba varustatud klassikalise külmetuste vastu võitlemise arsenaliga: mesi, küüslauk, vana hea Vietnami salv (erinevalt varasemast tuleb see nüüd suure algustähega kirjutada, eks ole?), kodumaisest C-vitamiinist pakatavad jõhvikad, hulk igasuguseid teesid ning kõige krooniks vanaemade kätesoojusest õhkavad villased sokid ja pehme sall. Ja natuke tabletipuru ka. No mida muud võiks üks apteek mulle veel pakkuda?!

Lõpuks sai vist võitu soov natukegi õueõhku hingata, nii et pakkisin end sisse, kavatsedes uudistada, mida huvitavat nurgapealsest apteegist mulle mal de gorge’i puhul soovitatakse. Kuid juba mõned sajad meetrid hiljem pidin tagasi võtma kiidusõnad, mida ma mõttes Belgia apteekide aadressil olin läkitanud, õnnistades nende rohkust, tänu millele jääb mu kodust paariminutise teekonna kaugusele vähemalt neli apteeki. Nimelt selgus, et laupäeva pärastlõuna ei ole küll see aeg, mil oma tervisele mõelda tasuks, sest selleks ajaks on kõik tavapärased apteegid oma töö lõpetanud. Abivalmilt oli nende akendele kleebitud ka terve A4-lehe täis nimekirju lähedal asuvatest ja valveapteekidest, aga otsustasin orienteerumismängu teiseks korraks jätta ja jääda lootma juba olemas olevale kraamile. Samas ei oleks väike vaheldus sugugi paha teinud, sest praeguseks olen saavutamas täieliku tee- ja meemürgituse faasi. Nii et palun ärge lähiajal mulle teed pakkuge, ükskõik mis kavatsustega - see mõjuks lausa mõnitusena...

Neljarattalise sõbra lummuses

Lõpuks ometi jõudsin pärast pikka mootorloomade piilumist niikaugele et soetasin endalegi ühe pisikese põriseja! Sihukese armsa nunnu tegelase, kes on täpselt sellist nägu, nagu ta ootaks kõrva tagant sügamist. Minu otsustusvõimet (õigemini selle puudumist) arvestades pole enam kui aasta kestnud luure- ja kaalumistegevus sugugi paha tulemus. Njah, naftahinna möllamisele ja keskkonnale mõeldes oleks jalgratas kahtlemata taskukohasem investeering olnud, kuid üksnes pedaalide ja lihaste jõul näiteks kas või moosipurkide ühest Eesti linnast teise vedamine on siiski natuke üle jõu käiv ülesanne. Seepärast oligi oluline tingimus see, et tegemist oleks mõistliku säästva pisielukaga, mitte aga mõttetu pretensioonika hiigelkastiga, millele tuleks pikemateks sõitudeks bensujaam külge haakida. Mul ei ole vaja, et mu sõiduk ise oleks silmapaistev, küll mu sõidustiil minu silmapaistvuse eest hoolt kannab!


Esimesed sõidud kuulusidki kategooriasse "hüppav lehetäi". Hüppamise osa ei vaja ilmselt selgitust. Lehetäi aga seepärast, et tegemist on just sihukese eba-autolikult rohelise neljarattalisega. (Riskides küll anda hoogu torkimistele teemal "Naised ja auto värvus", tunnistan muide ausalt, et auto leidmise päeval oli mul seljas just sama tooni roheline pluus...) Nüüdseks on sõit natukene sujuvamaks muutunud (vähemalt minu meelest; teistel sõitjatel on aga jätkuvalt natuke pingul ilme ja ristmikel kipuvad nad meeleheitlikult enda ees olematuid pedaale sõtkuma). Ja just hiljuti lasin üle tee ka oma esimese jalakäija - professionaalse sujuva peatumisega kusjuures! Imeline tunne! Samuti on seljataga ka esimene pikem soolosõit ilma pardaoperaatorita (st kõrvalistujata, kes minu soovi järgi ventilaatoriavasid, raadiot jms reguleerib ning vajadusel meenutab ka, et liiklusmärgid pole teeserva sugugi lihtsalt kaunistuseks püsti pandud). Kogenud sõitjad ei saa ilmselgelt praegu aru, miks ma siin nii enesestmõistetavate asjade pärast kilkan, aga ma idandan endas väikest lootusekübet, et ehk ikka saan ühel päeval täitsa iseseisvaks sõitjaks, kes on ohutu nii iseendale kui ka teistele.


P.S. Brüsseli asukad, ärge muretsege: esialgu püsib mu lemmikloom siiski kodumaal ja siinse liikluse kaootilisuse eest hoolitsevad teised!

Sügisene juulikusünnipäevalaps

Jutt muidugi Belgiast. Kui hommikul oli veel suht vihmavaba vaade sõjaväeparaadile, siis õhtune vaade sisaldas peaasjalikult vihmavarje ja kössis inimesi (kui seda aga piiluda kuskilt õdusast kohakesest söögitaldriku ja küünla tagant ja toredas seltskonnas, siis ei olegi asi nii hull). Natuke pidulikumat tunnet tekitanud paraad meenutas mulle taas kord küsimust, mille üle juba niigi palju kordi juurelnud olen: mis pagana tegelased on merejalaväelased?! Ja miks neid alati kuidagi idealiseeritakse? Selles sõnas sisaldub minu jaoks täielik vastuolu. Nendega seoses kerkib alati silme ette pilt, kuidas nad laeva ühest otsast teise marsivad... Aga see vist ei ole ikka päris see õige ettekujutus asjast.

Lisaks jõudsin arusaamale, kui otstarbekalt saab lapsi ära kasutada: isad tõstsid põnnid kõrgele aknalauale istuma ja surusid kaamera kätte - ja nii need põnnid plõksutasid sealt oma kuninglikult kõrguselt imelisi vaateid, vahel liiga hoogu sattudes ka jalaga möödakäijatele vastu pead kopsates. Samal ajal pidin mina aga baleriini mängides naba paigast venitama, et mul peale juuksepahmakate ka midagi muud pildile jääks (avalikel üritustel peaks sellistele kohevaparukalistele olema kohustuslik ujumismütsi kandmine - teiste hea vaate huvides!). Muide, teine asi, milleks lapsed kasulikuks osutuvad, on igasugused põnevad poed ja atraktsioonid, kuhu täiskasvanutel üksi justkui natuke imelik minna. Ja ilmselt on kõik näinud olukordi, kus mingil sünnipäevapeol on mehed mingi uue poistevidina ümber kärbsepilvena koos, nii et põnnil endal on raske oma mänguasjale ligi pääseda. Ja siis mässavad sellega ennastunustavalt, arendades teooriaid selle võimalikust edasiarendamisest või tuunimisest või ümberehitamisest. Hehh, armsalt naljakad on need meesolevaused ikka vahel küll. Või siis naljakalt armsad.

Aga kui tähtpäeva juurde tagasi tulla, siis minu kinnisidee - pidulikul päeval pidulikult vahvlit süüa - jäi teostamata, kuid see-eest hüppasime jälle läbi vanast heast chocolaterie'st, kus alati midagi sulle ilma palumatagi hambusse lükatakse. Reklaami mõttes ütlen, et tegemist Chocopolisega - ja minu kogemuste põhjal on see olnud ainus kesklinna šokolaadipood, kus magusat suutäit pakutakse ka kõigile neile, kes eriti lootustandva kliendina ei tundu. Nii et proovige järele, kui sealkandis äkki magusaisu tulema juhtub!

Nüüd tagantjärele meenus, et kuningat ka ei näinud. Tegelikult, kui nüüd järele mõtlema hakata, siis ma vist ei olegi kõigi nende Belgias elatud aastate jooksul teda isiklikult näinudki (njaa, ikkagi kõrgem klass kui kõik need lihtsurelikud Eesti VIP-poliitikud, kelle kõrvale võid Eesti Õhu lennukis istuma sattuda...). Aga see-eest olen teinud tutvust tema paleega (millest ma alguses olin mitu korda mööda käinud, teadmata, mis tähtsa majajurakaga tegu), uudistanud ta ilusaid kasvuhooneid-aedasid ja kleepinud ümbrikutele ei tea kui palju tema pildiga marke. Praeguse seisuga on ta vist ainus stabiilne element Belgia poliitikamaastikul, kus mitte ei õnnestu püsivat (ja toimivat!) valitsust kokku saada. Tunnistan, et minul küll tekkis eelmise aasta lõpul, kui Belgia püstitas oma valitsuseta olemise rekordi, õigustatud küsimus, et kui riik on enam kui pool aastat ilma "esikambata" hakkama saanud, siis kas ehk ei võikski samamoodi jätkata? No vähemalt on selge, mida sünnipäevalapsele soovida: püsivat valitsust!

Veel natuke...

Terve viimase nädala olen tundud, et töölaud ei ole õigel kõrgusel, et tool on lootusetult ebamugav, et kõik ekraanil olevad sõnaderead on eriliselt jubedad, arvuti enam kui frustreerivalt pikaldane, raamatud liiga paksud, dokumendid mõttetult pikad (nojah, see viimane ei ole tegelikult ajutine tõdemus), aeg venib eriliselt aeglaselt jne jne. Ühesõnaga selge märk sellest, et kohe-kohe on lähenemas puhkus, vaja vaid selleni vastu pidada, aga ma ei tea, kuidas, sest juba praegu väänlen ja rähklen toolil, püüdes leiutada asendeid, mis aitaksid vältida laua alla vajumist. Lohutuseks mängin suvetoiduga ja räsin tee valmistamiseks poest kohale veetud potipiparmünti (muide, tõeline 2 in 1 pott õnnestus leida: piparmündivarte kõrval sirutab end kavalalt ka basiilikataim!), et natukegi suvelõhnu ninna saada.
Ilmast ei suuda ma isegi rääkida mitte - liiga valus teema. Ja ometi on mul aastatepikkune kogemus Eestimaa suvedega! Aga no palun öelge, mis kliimavööndisse kuulub riik, kus aprilli lõpus/mai alguses võid kolida rõdule magama (ja siis kah lehvitad endale lehega jahutuseks tuult veel), aga juuli keskel pead toas jäätise söömiseks villased sokid jalga ja kampsuni selga ajama? Aruamaeitaipa.

Mõtted tiksuvad juba mõnda aega kuskil mujal. Aga küll ma vastu pean. Ei ole enam nädalatki jäänud, kusjuures vahepeale mahub ka järjekordsesse valitsuskäärimisse sattunud Belgia rahvuspüha ehk siis õigus terve esmaspäev töölauast ohutus kauguses püsida! Aga kõige toredam on puhkuse juures tegelikult ikkagi see, et on koht, kuhu minna, ning inimesed, kes mind ootavad ja kellega kohtumist mina ootan. Imeline, kas pole!?

Need igavesed "kunagi" ja "ükskord"

Olen otsustanud asuda võitlusse nende igaveste "kunagite" ja "ükskordadega"! No teate küll: "kunagi katsetan seda", "ükskord kui mahti saan, lähen sinna" ja nii lõputult edasi. Mõni on lihtsalt "võiks ju"-uitmõtteke, mis korraks peast läbi vilksatab, teine aga tiksub kuklas natuke pikemalt, andes endast märku iga kord, kui mõni asjassepuutuv objekt silme ette satub. Ilmselt ei ole mina ainus, kes kipub end petma helesinise unistusega, et ühel hetkel tõepoolest tekib selline aja ülejääk, mil võimaldaks ellu viia kõik suured plaanid ja väiksed unistamised. Aga seda aega enda aktiivse sekkumiseta kohe kindlasti ei tule. Pealegi ei nõuaks see sageli enamat kui otsust, et teha koduteel need paar sammu ja minna näiteks uudistama oma trajektoorile jäävat põnevat teepoodi vms. Seega krabasin oma ideedel sarvist, otsustades, et just nüüd tuleb tõmmata maha paar tegevust mu lõputust "kunagi võiks"-nimekirjast.

Teoreetiline kava.
Kombinatsiooni järgmistest elementidest: pühapäevahommik, linnupoegade pildistamine pargis ja hommikukohv (koos mõnusa kaloririkka nosimisega!) raamatupoes.

Teostus.
Algus oli paljutõotav: ilm näitas täitsa ebabelgialikku suvist märki, st sinitaevast, nii et kuigi olin pea padjale saanud alles pool kolm, ei olnudki hommikul pool kümme eriti raske seda sealt jälle üles tõsta ja ka kere järele vedada. Parki jõudmise ajaks olid pilvelatakad suurema osa helgest taevast juba hallikamaks söönud, aga see oli kõigest esimene tagasilöök. Nimelt jõudsin pargis tiigi ümber tiire tehes arusaamale, et vist oleks pidanud oma plaane ka potentsiaalsete modellidega kooskõlastama. Kui muudel päevadel demonstreeris oma väikseid suletuustidest järglasi seal üks suurejalgne pisilind (lauk, nagu ma nüüd kindlaks teinud olen) ja pandasilmne hanelaadne suleline (kelle nime ma ei ole veel tuvastanud), siis täna valitses tiigikuningriigis vaikus. Kadunud oli isegi harilikult kivikuju mängiv hallhaigur. Kas lindudel on tõesti ka pühapäevased väljalennud või mis? Olukorra päästis siiski üks tiigiservas askeldav linnupere. Natuke murelikuks tegi asjaolu, et selles oli vaid üks pisijärglane, varem olin aga näinud hoopis tibuderohkemat peret. Klõpsisin siis neistki lohutuseks mõned pildid, sh söögilaua- ja perepilt.

Raamatupoodi saabudes jõudsin arusaamale, et minu plaanid on ikka täitsa ebaoriginaalsed. Juba pargis oli näha liikvel "kaamerainimesi", ja nüüd selgus, et ka raamatupoe kohvikulauad olid vallutanud minusugused (hilis)hommikukohvilised. Koguni kõik mõnusalt ebatervislikud sarvesaiad olid juba otsas. Aga ma ei virisenud, leppisin täitsa kangelaslikult ka koogikesega... Mõnus. Seejärel näpud hoolikalt puhtaks - ja riiulite vahele! Sain küll jagu kiusatusest paluda poodi mõneks ajakski sissekirjutust, aga ilma ostudeta seekord siiski lahkuda ei suutnud. Nii et kardetvasti tekib õhtul tihe konkurents koristamise järele igatseva koreri ja vastomandatud mõnusalt lõhnava trükikirja vahel.

Olen märganud, et raamatupoodidel on kuidagi terapeutiline mõju (nii et ehk peaks keegi hakkama lisaks biblioteraapiale mõtlema ka selle valdkonna arendamisele). Tahaks kohe olla parem inimene: sama terve nagu võimlemisraamatute programmi läbinud, piisavalt osav, et saada hakkama käsitööraamatute trikkidega, toituda nii tervislikult kui salatiraamatutes ette nähtud ning avastada kõiki neid paiku, millest reisiraamatutes kirjutatakse. No muidugi see ei õnnestu, aga vähemalt unistada on ilus, eriti kui selle taustaks ei ole mitte kuritegelikult rohkete detsibellidega õudne tümps, vaid tõesti muusika selle otseses tähenduses (karta on, et teatud raadiojaamade DJd ning teatud poodide muusikavaliku ja -valjuse üle otsustajad ei saa praegu küll aru, millest jutt, eksole...).

Leevendamaks hommikust sulelistepõuda, võtsin koduteel objektiivis sihikule ka ühe tuvi, aga mitte selle tavalise Eesti tänavailt tuttava, vaid natuke jurakama tegelase, kelle ma olen Brüsseli tuviks ristinud, kuigi neid ka teistes (Lõuna-)Euroopa linnades kohanud olen. Targast linnuraamatust sain nüüd lõpuks teada (taas üks asju, mille järelevaatamise mõtet juba mitu aastat olen haudunud!), et tema ametlikum nimetus on hoopis kaelustuvi ehk meigas. Tuvid - olgu või europealinna omad - ei kuulu ilmselt just eriti paljude inimeste fänluse objektiks, kuid minu meelest on tegemist laheda tegelasega: sihuke väärikalt mõtlikult liikuv ning jube asjalikku nägu tegev pontsakas lind, alati kuidagi viimse suleni ära silutud, isegi vihmas - erinevalt "tavatuvist" (ametliku nime poolest kaljutuvi, nagu üllatusega selgus!), kes suudavad sageli kuidagi räsitud välja näha.

Antud suleline oli vist ka ise oma tagasihoidlikule väärikale isikule osaks saanud tähelepanust üllatunud, nii et pärast paari häiritud pilku ja tavapäratut kiiret sammu lendas ta lihtsalt minema. Pole hullu, ühe pildi ikka jõudsin klõpsata, et see Columba palumbus saaks oma teenitud reklaami. Muide, just selle liigi esindajad on süüdi selles, et nii mõnigi esmakordselt põhja poolt saabunu jääb kindlale veendumusele, et Brüsselis elavad päevased öökullid, sest nende tuvide hobi on pahaaimamatuid inimesi puu otsast oma mõnusate kakuhuigatega segadusse ajada.

Ähvardavsünge äiksepilve eest kodu poole lipates oli pühapäevatunne juba täitsa kontides. Ja sel hetkel sündis ka otsus olla terve päev mõnusalt asotsiaalne, st mitte-sotsiaalne: lükata tagasi kino- ja džässifestivalikutsed (pealegi on väike džässiannus Diana Kralli eileõhtusest esinemisest Gentis siiamaani veres) ning lihtsalt nautida omaette olemist. Viimased paar tihedat nädalat ei ole jätnud aega hädavajalikeks flegmaatilisteks minu-hetkedeks.

Kokkuvõte algatusest.

Olen rahul. Ja soovitan soojalt.

Mingil (mõtlikul?) lainel

Kummaline, kuidas asjade tähendus ajas muutub. Näiteks lennujaam. Ühel hetkel ei ole see enam koht, kus pärani silmadega täiel rinnal reisiärevust nautida ja avarast maailmast unistada kui vangist pääsenu. Sellest on saanud hoopis vaheetapp, mis tuleb lihtsalt liigse energia- ja närvikuluta läbida: automaatne passi ulatamine check-in'is, sisseharjunud liigutustega asjade lindile ladumine turvakontrollis, kõrvade teritamine vaid õige lennuinfo peale. Mõtted aga hoopis mujal. Veel pigem seal, kus ollakse. Lennukis aga nihkuvad need kilomeetrite ja heledas taevalikus säras pilvede möödudes tasapisi samuti sihtpunkti, selle teise minu ellu kuuluva maailma poole. Pilk koduste ajalehtede uudistele on justkui hüvastijätt mahajäänud maailmaga. Selleks korraks. Loomulikult harjutakse kõigega, kuid see ei tähenda, et mingid kripeldused hinges olemata jäävad. Ka pärast mitmeid-mitmeid aastaid.

Teisisõnu öeldes: lennujaam ei ole ühel hetkel enam koht, mille kaudu minema pääsetakse, vaid koht, mille kaudu minema minnakse, lahkutakse. Ja selles on oluline vahe. Vist just see mõtteuim, mille järjekordseks peas keerutamiseks oli lennu hilinemise tõttu piisavalt aega, ja vastselt omandatud plaadi "Kadunud maailma teedele" (Raadik) laulukatked on viinud mind oma kombinatsioonis mõtlikkuse lainele. Ja kummitama jäi Ann Tenno "Rändlindude" sõnadele tehtud laulu viisijupp:

Kas ma tean su mälestusi?
Ja su homset?
On su mõtteis hetkeks minu äralennu viiv?
Kas on kutse sinult
Selles sahisevas lennus?
Või viin mina kaasa sinu igatsuse siit?

Sest eks minagi olen ju omamoodi rändlind, pendeldamas mitme paiga vahel, suutmata kummassegi pidama jääda...

Võideldes eelarvamuste ja golfipallidega

Ma ei saa sinna midagi parata, et on asju, mille suhtes on mul tõelised ja vankumatud eelarvamused, näiteks austrilised - no minu pärast kuulutage see paradiisiroaks ja mind igaveseks kitsarinnaliseks seiklusloomuseta konservatiiviks, kuid ma ei leia põhjust, miks ma peaksin endale keresse väänama mulle vastikuna tunduvat ollust. Ent samas tunnistan enese kiituseks, et mõnikord olen täitsa valmis kahtlastele asjadele ka teise võimaluse andma. (Ma loodan, et igasugused molluskilised ei solvu, aga vot neile ei ole mul küll erilist plaani teist võimalust anda, esimesest rääkimata.)

Ühesõnaga sattus minusugune paadunud golfiskeptik sel nädalavahetusel täitsa uskumatul kombel proovima seda rikaste ja ilusate ala, sest ühel sõbral oli vaba "katsetuskupong" kolmele. Juba ainuüksi kohalejõudmine oli omaette seiklus, sest kaart oli küll olemas, kuid mõõtkavast polnud kaardi paljundajal aimugi. Aga kui valesti minekud kõrvale jätta, siis jõudsime täitse otse ja õigesti kohale. Ausalt öeldes oli väga ilus vantsimine viljapõldude vahel, nii et hakkas meenuma juba ununema kippuv tõsiasi, et tegelikult on ju suvi!

Golfiklubi oli otsatult uhke, tundsin end kui talulaps mõisas. Õnneks olime vähemalt hoiatatud, et teksades sisse ei saa - vot sihuke koht siis. Igal pool siblisid justkui filmis stiilsed golfarid oma stiilsete kärukestega ringi (kindlasti järjekordne terminoloogiline ämber minu poolt, kuid uut infot tuli sihukese mühinaga peale, et kõike mälu kinni ei pidanud). Aga vähemalt sain vastuse küsimusele, miks ometi peab ühe golfikepi jaoks mingit tohutut pagasit kaasas vedama: nimelt neid golfikeppe on igavene hunnik erinevaid, sõltuvalt sellest, millise nipiga obadust pallile just vaja anda on. Nii et otsapidi lausa teadus... Omaette teadus oli ka mulle kui paduvõhikule golfi punktisüsteemi arvestamine, nii et ühel hetkel andsin alla, lülitasin kogenud nõksuga oma aktiivselt mõttetöörežiimilt välja ja lasin pilgul niisama ringi libiseda, sest koht oli iseenesest ilus: natuke Lõuna-Eesti kuppelmaastikku meenutavad künkad (aga siiski laugemad), väiksed puudesalud, veesilmad, õiget tooni ideaalsed murulaigud jne. Milline imeline park jalutamiseks vi pikniku pidamiseks - kui vaid need ohtlikud ringi lennutatavad golfipallid asja ära ei rikuks! Aga selle ketserliku mõtte jätsin muidugi enda teada...

Muidugi usaldati meile ka golfikepid (ausalt öeldes olen ma alati seda pigem tapariistaks kui spordivahendiks pidanud), millega siis alustuseks tasasel väiksel platsil põhiliigutusi katsetasime - tegevus, mille ametlik nimi inglise keeles on putting. Edasi saime juba proovida ka peaaegu päris golfi: meid viidi platsile, kus igaühele jäi piisavalt ruumi oma vastomandatud relvaga vehkimiseks. Kogusime natuke "laskemoona" ja pärast väikest klassikalise golfiaeroobika demonstratsiooni võisime ise end tunda kui filmis, väänates end enne ja pärast lööki stiilsetesse asenditesse. Aegluubis ei olnud see sugugi raske, probleemid tekkisid aga siis, kui püüda pallile ka pihta saada (ja veel nii, et see ka ilusa plõksatusega kohalt lendab, mitte ei veere). Loomulikult õnnestus mul lisaks pallile tabada ka matti ja pallikorvi. Algul olin natuke pettunud, et meid ei lastagi päris "golfi marjamaale", et saaksime katsetada, kui mitme(-kümne/-saja) löögiga meil õnnestuks läkitada pall kuskile käänaku taga nähtamatus kohas pesitsevasse auku. Hetkeks järele mõeldes aga mõistsin, et see oleks katastroof nii ohutuse kui ka vara seisukohast: tosin algajat väljakul laiali ja pildumas palle tont teab kuhu, jättes imeilusast murust järele ülesküntud uudismaa. Kujutan ette, kui palju murutuuste juba ainuüksi minu löökidest väikse õhulennu oleks teinud.

Kogemus oli muidugi põnev, kuigi pean tunnistama, et skeptik olen jätkuvalt ja golfipisiku suhtes vist immuunne. Kui juba tahta tokiga pallikest taguda, siis minna pigem minigolfi mängima, kui aga tahta jalutada, siis võikski lihtsalt jalutada, ilma et oleks vaja pidevalt otsida kuskile lennutatud palli, matmata lisaks veel oma sissetulekut kalli varustuse alla. Pealegi hirmutab mind kogu see stiilsus ja etikett: õige kampsun, õiged püksid, õiged kingad, õige varustus, väärikas käitumine. See ei ole vist kohe ülds minu valdkond. Ma oleksin üleni üks faux pas seal golfikeskkonnas. Nii et jään lihtsamate asjade juurde. Mis aga ei tähenda, et ma poleks valmis jälle minema, kui keegi taas vaba pääsme saab!

Meie harjutusväljak: nagu vägev rahe oleks üle käinud! Küsimust ennetades: ei, neid palle ei korjata sealt kokku käsitsi, selleks on spetsiaalne väikest looreha meenutav kaadervärk.

Raamatukiusatuses

Nagu alati ütlesin ka täna endale mõttes "Tubli!", kui suutsin raamatupoest ilma midagi ostmata väljuda. Kuidagi peab ju end premeerima riiulitäitele kiusatustele vastupanemise eest! (Seekord oli tegelikult abimeheks koledal kombel tühi kõht, sest pidin ju põgenema, enne kui kokaraamatute read silme ette oleks sattunud.) Siinses ingliskeelsete raamatute poes on veel selline kaval nipp neil, et teatud teoste hulgast saad valida kolm tükki kahe hinnaga. Ja muidugi jääbki esialgu üks selline silma, siis tekib mõte, et ehk leiab veel midagi head, saaks pakkumist ära kasutada, ning nii juhtubki, et kui korrakski valvsuse kaotad, siblid juba sületäie raamatutega ringi. Nagu lõks! Loomulikult pole raamatute ostmises midagi halba, kuid ennast tuleb natuke distsiplineerida: nimelt on mul kodus lugemisjärge ootamas juba niigi rida raamatuid. Enda kavaldamiseks püüan mõnikord end veenda, et veel täiendava lugemisvara ostmine on tegelikult just kasulik, sest innustab lugema ja nii teeksin topeltkiirusega kõik lugemismahajäämused tasa, aga tegelikkus ei ole seda hüpoteesi päris kinnitanud. Aga seda olen küll märganud, et lugemisele mõjub kiirendavalt ka kellegi käest laenatud raamatusse sukeldumine, sest ei taha ju teise vara liiga kauaks oma riiulit kaunistama jätta.

Erinevalt näiteks tüütutest riidepoodidest on raamatupoed pealgi veel mõnusad, nii et seal käimine ei kujune energiat neelavaks stressiallikaks, vaid nauditavaks (nojah, välja arvatud see teatud frustratsioon, et ei jaksa kõiki soovitud raamatuid lugeda). Siin jääb sageli mu trajektoorile ette selline hubane raamatupood, mis peidab endas ka väikest kohvikut ja klaverit, millel vist igaüks soovi korral musitseerida võib. Igatahes ilusat helitausta kuuleb seal päris sageli (taas erinevalt nii mõnestki poest, kus ma lihtsalt oma kõrvade ja närvide säästmise huvides ei ole võimeline viibima). Paljud sätivad end väikse teostevirnaga lauakese taha ja vajuvad siis näiteks kohvi saatel raamatute maailma. Algul olin ma natuke skeptiline, kartes trükilõhnaliste lehtede vahelt "järjehoidjana" koogipuru või teepakki leida, aga õnneks tundub, et poodi on tee leidnud siiski mingitegi elementaarsete kommetega huvilised. Nüüd, mil mu pühapäevahommikused trennid peagi suvepuhkusele lähevad, on mul kindel plaan ka end raamatupoes elava muusika saatel hommikukohvi limpsijate sekka poetada - teha endale just selline väike carpe diem-hetk!

Siil udus

See fraas võtab hästi ja kujukalt kokku minu viimase aja oleku. Ma ei tea, kas asi on suurema osa nädalast halli ja rõhuvana püsinud taevas või õhurõhus või tähtede seisus, aga tunne on, nagu elaks ma udu sees. Vererõhk tundub olevat kukkunud olematuse piirimaile; või siis on pea kui perifeerne ja kaheldava otstarbekusega piirkond verevarustuest ilma jäetud. Silmade lahtihoidmise kõige tõhusamaks viisiks paistab olevat kulmude kergitamine. Mu tavapäraselt niigi looklevad juhtmed on veelgi pikemaks veninud, nii et äraolevalt ringi uimerdamine on praegu minu tüüpetteasteks. Täna suutsin peaaegu ka osakonna koosoleku "maha töötada" - kui poleks mingil hetkel tekkinud vajadus uurida, et kus täpselt see Abhaasia ikkagi asub, poleks ma atlase otsimiseks kabinetipuurist välja pugenud ja koosolekuhoos inimsumma leidnud.

Ja ma mitte ei saa aru, kas asi on tõesti kosmiliste jõudude mässamises või lihtsalt väsimuses. Täna hommikul tekkis korraks kaval mõte nihutada tööpäeva algus tunnikese varasema aja asemel vahelduseks hoopis pisut hilisemaks, kuid siis meenus, et agarad ehitustüübid on ju juba suht varakult kohal ja nende pahteldamisaktsioonile ma oma pudrukeetmisaktsiooniga konkurentsi pakkuma ei hakka. Kohviteraapiat olen juba katsetanud - aga see annaks vist parema tulemuse pigem näkku valades kui sisse juues. Homseks on aga kavas mälumänguõhtu (kus muuseas katsetame ka eile kokanduskursusel õpitud pitsategemisoskusi), nii et ma mõtlen juba, et praeguses konditsionis oleks ehk kindlam pealtvaataja rolliga leppida kui end täitsa lootusetu juhtumina demonstreerida.

Suur samm tolmule lähemal

Heureka! Tabasin ära järjekordse põhjus-tagajärg seose! See, et just nüüd mul korteris seinaosa maha lammutama hakatakse, on otseselt tingitud üksnes sellest, et just kuu aega tagasi jõudsin ma lõpuks elutoa aknad ära pesta. Selleni jõudmine võttis aega päris mitu aastat. Remondimeestel omakorda võttis ilmselt vaid pool tundi, et mu mitme aasta hoovõtmise tulemus olematuks teha, nagu ma täna nukralt tõdesin. (Aga pole hullu, vähemalt ma tean nüüd, et tegelikult saab aknad taas valgust läbi laskvaks hoopis kergema vaevaga, kui karta võiks.)

Nagu eelnevast arvata võib, on lubatud aktsioon ootamatu hooga alanud. Eile koju tulles oli kööki ja elutuba eraldav uks välja kolinud ning hunnik tööriistakaste sisse kolinud. Välisel vaatlusel õnnestus eristada vaid akutrelli kasti, teiste sisu jäi teadmata. Täna oli korter jäänud vaesemaks paari uksepiida võrra, kuid saanud see-eest rikkamaks oi kui rohke tolmu võrra! Kummalistesse kohtadesse toa nurkades oli tekitatud ka mingid augud - saab näha, mis rakendus neile leitakse. Nüüd aga tuleks üritada ninale selgeks teha, et ta on allergiline konkreetselt kodutolmu, mitte aga remonditolmu suhtes. Vastasel juhul pean vist eksiili pagema - näiteks töö juurde (tööhulk ja töö juures oldud aeg õigustaks nagunii juba kabinetti sissekirjutuse taotlemist) või basseini. Natuke süüdlasena tunnen end toataimede ees, kelle ma täitsa mõtlematult siia lammutustöö vahetuks tunnistajaks jätsin. Teises toas ehk leiavad nad natukegi varju. Nüüd veel vastu ööd vaja teha viimased pagendus- ja katmistööd, et homsel tolmul oleks rohkem ruumi laiutada. Pealegi on siis ka remondimeestel sama huvitav kohale jõuda kui minul: vahepeal ikka mingid muudatused tehtud! Ja homme siis huviga edasisi arenguid (ja veel suuremat tolmukogust) ootama!

Tõeline reality

Metsa kõik need nn reality-algatused, tänu millele järjekordne hulk eestlasi saab endale liignime ja end Robinsoni-/Baari-/Bussi-/Farmi-Kati või -Matina ajalukku kirjutab! (Kui asi nii jätkub, siis Eesti väiksust arvestades polegi meil varsti peale paari eesnime tarvis, sest eristuseks on alati mingi veider täiend...)

Palju mõttekam on piiluda aga tõelist ja reaalset reality-TVd siit. Vot see on elu - erinevalt mingi inimhulga lükkamisest migisse kunstlikku sundolukorda, kus ei saa ka parima tahtmise juures mingit loomulikkust oodata. Ei ole viimaste reality-ideepuhangutega kursis, aga küll varsti topitakse üks igavlev inimpunt kinni ka vee alla või kasti või keldrisse või lasteaeda või ahvipuuri või tont teab kuhu veel. Et siis teine igavlev inimpunt (kelle elust muud, mõistlikud ajaveetmismoodused on ilmselt otsa lõppenud või end ammendanud) neid vahtida ja end välja elada saaks.

Nii et pilk vahelduseks ka päris elule. Ei midagi kunstlikku. Ei mingit asjatut tõmblemist ega tühikargamist. Tühjadest sõnamullidest rääkimata. Pane aken oma tegemiste taustaks kuskile ekraaninurka ja imeline rahustav mõju garanteeritud, kusjuures mõni kaader on lausa südantliigutavalt armas!

Tolmu ootel

Täitsa põnevusega ootan järgmist nädalat, sest korteriomaniku sõnul on siis suurenenud tõenäosus, et majas/mõnes korteris hakatakse tegema mingisuguseid remonditöid. (See "suurenenud tõenäosus" ei ole muidugi korteriomaniku fraas, lihtsalt ma ise olen viimastel aastatel harjunud teataval määral skeptiliselt suhtuma igasugustesse ajalistesse lubadustesse. Just nüüdki oli juhus, et üks mulle "homme" toodav dokument tiksus järjekindlate "homme"-lubaduste saatel minuni tervelt neli nädalat. Seega ei usu ma remondiaktsiooni algusesse enne, kui näen ise koridoris tolmupilve!) Tegelikult uuris korteriomanik minult, et kuna remondimehed juba majas möllama hakkavad, siis ehk teeks korraga ka minu asustatavas korteris ühe muudatuse ja uuristaks köögi (no täpsemalt öeldes kööginurga) ja elutoa vahele natuke suurema ava, et köögis oleks rohkem valgust. Alumisel korrusel tehti sama põhiplaaniga korteris see uuristus juba eelmisel aastal ära, nagu ma tookord koridoris vedelenud prahihunniku järgi mäletan.

Kuigi ma juba kujutan ette seda tekkivat prahi- ja tolmumöllu, mis kardetavasti minu sekkumiseta ei kao, olen igati uuenduste poolt! Kuna kõik mõistlikud mööblipaigutusalternatiivid (st sellised traditsioonilised võimalused, et voodi horisontaalis ja kapid vertikaalis ja ukseavad vabad jms) on mu "kroonilise mööbeldamisrahutuse" (meditsiiniliselt mitteametlik, ent pereliikmete poolt ühel häälel heaks kiidetud diagnoos) tulemusel mitme aasta jooksul juba ammendunud, siis on igasugused sellised uuendused teretulnud. Vastasel juhul tuleb hakata omaniku mööbliga kurjasti ümber käima või siis pean ise uude, uusi mööbeldamisväljakutseid pakkuvasse kohta kolima. Nüüd tuleb aga kähku tuvastada kõikvõimalikud muud kõpitsemist vajavad kohad korteris, et saaks ka need kohale saabunud remondimeestele ette lükata ja korraga korda saada!

Maikuu stiilinäide

Nüüd on siis taas käes see kardetud aeg, mil minu seltsis kõndimine kujuneb samavõrd keeruliseks kui kasvatamatu koeraga jalutamine. Iga õites põõsas tõmbab kui magnetiga, nii et näiteks läbi pargi jalutamisel kujuneb mu trajektoor lootusetult siksakiliseks - vastavalt õitepahmakate asukohale. Liigutused on iga-aastaste treeningutega juba professionaalseks muutunud: pea põõsasse (eelnevalt muidugi kiirkontroll mesilaste ja muude sumisejate võimaliku kohaloleku kohta), silmad kinni ning suur sõõm ninna ja kopsudesse! Ei raatsi lausa väljagi hingata enam. (Vot kui kummiliim oleks jasmiinilõhnaline, siis saaksin ilmselt ka liiminuusutajatest täitsa aru...) Sain vaevalt sireliaroomi ninast välja nuusatud, kui juba avastasin, et üks mu absoluutseid lõhnalemmikuid, jasmiin, peale tungib. Imeline!

Nagu igal varasemalgi kevadsuvel, olen lootusetult armunud "oma" aeda, kus tänu naabrite mullaste näppude vaevale säravad ka minu aknasse kõikvõimalikud tuntud ja tundmatud õitsejad. Sellistel hetkedel andestan oma korterile ta õhukesed põrandad-laed, uriseva küttesüsteemi ja praod seinas ning trepikojale ta kulunud ilme, sest kõik need tunduvad olevat ikkagi pisiasjad sellisest rohelisest miniparadiisist osa saamise kõrval. Ja sulistele säutsujatele andestan varahommikused äratuskontserdid (ma ei suuda ikka veel aru saada, kuidas on võimalik et linnulaulu peale ärkan üles, kuid lennukimüra ei pane tähele!). Usun, et ei ole kaugel hetked, mil poen katuseväljaehitisele õhtupäikese kätte peesitama.

Ja muud tegelikult ei tahagi. Ei taha lärmi, kärtsu-mürtsu, inimmasse! Palju meelsamini vaatan katuseserval kõõluvat ja vahel mullegi nägusid tegevat tuvi. Kahtlustan, et mul on pärast Eestis käiku mingi roheluseigatsus peal: aiapoolse akna alune koht koos siuts-säuts-tausta ja natuke silma torkiva loojuva päiksega tundub olevat mõnusateks hingerahuhetkedeks enam kui piisav. Ja kui vaid silmad nii väsinud poleks, siis oi kui paljudesse raamatutesse sellistel kuldsetel õhtutel sukelduks!

Aprill on tegelikult ikka olemas

Vaatamata sellele, et vahepealne kuu on blogis vahele jäänud, ei ole see tegelikkuses elamata jäänud! Vist. Kuna mu mälu ei ole enam see, mis ta ehk kunagi oli (no ma lihtsalt ei mäleta, kas mul on üldse kunagi hea mälu olnud!), siis tuleb ka minu mõtlemisorganile kasuks vahel natuke end pingutada ja veenda end, et ma eksisteerisin ja tegutsesin ka aprillis. Järgnevalt siis möödunud kuu märksõnad:

> sõprade dessant (esialgsest ühest külalisest sai märkamatult neli...ehk siis vahva segasummasuvila! Muidu ju olekski igavam šokolaadipoode ja vahvliautosid rünnata, eks ole!? Usin kroonik Katri ei jätnud ka seekord hätta, nii et kõikidest saavutustest on aus ülevaade olemas. Armsad "dessantväelased", nüüd veel kaugelt tagantjärele teile suured tänud naerulihastele absoluutse liigtreeningu andmise eest!)
> Eesti nädalavahetus Lille'is, kus korraliku eestlasena käidud sai
> lilleväljad Hollandis (lõpuks jõudsid ka pildid oma õigele kohale veebialbumis, nii et kui kord floora värviküllusest vaid pruunikad rootsud järel, võib silmi rõõmustada piltide värvisäraga)
> Bulgaaria (selle märksõnadeks omakorda üle mõistuse suured kogused sööki, mõned nostalgiahetked ja hunnik pilte, mis veel ei ole netiavarustesse jõudnud)
> Eesti koos oma armsate võlude ja kiiksudega (kes erinevalt eelmise korra lumelaviinidest pakkus välja hoopis kevadise-päikselise-pungalise külje)
> pulmad (kahjuks või õnneks siiski mitte minu omad, aga südame- ja silmarõõmu pakkusid igatahes!)

Kokkuvõtteks: oli tore! (ehk siis traditsioonilises eesti keeles: "Normaalne!")

Inimese parim sõber...

...Eestimaise kevade seitsmendal päeval on lumelabidas! Kindel see!

Nüüd siis on kindlaks tehtud, et kevad(pühad)ele järgneb talv. Vähemalt Eestis küll.

Aga kui aus olla, siis oli vaatepilt ilus - kui vaatajaks ei juhtu olema lumekoopasse mattunud neljarattalist hädasti vajav autoomanik, kõndimisraskustega või kuskile kiirustav õnnetu või muu samalaadne tegelane.

Enne mõtle, siis koo!

Olgu see viimane kord, kui nii kergesõnaliselt luban kellelegi kampsuni kududa! Varraste ja lõngaga mässamine on iseenesest loomulikult tore - aga ilmselt vaid seni, kuni näiteks ruudukujulisi asju kududa. Üks traditsiooniline kampsun on teadupärast korralikust ruudust aga kaugel.

Lugu niisiis selles, et koon juba ma ei tea mitmendat kuud ühele meesolevusele jõulukingiks kampsunit (see ei ole trükiviga - see mõnitav "jõulu-" on igati õigel kohal; algselt oli kudumisaktsioon muidugi mõeldud eelmist aastalõppu silmas pidades, aga kui hästi läheb, siis on ehk hoopis selleks aastaks kink olemas. Või järgmiseks...). Olen küll lõputult kergendusohkeid kuuldavale toonud, et kampsuni adressaadiks ei ole näiteks Suure Sämmi või Baruto mõõtu inimene, vaid normaalsuuruses mees, kuid varrukate kudumisest ei pääsenud ma ju nüüdki. Mul on juba lugemine sassis, kui mitu korda on mul olnud "õnn" neid torusid ikka üles harutada ning uuesti ja uuesti teha - praeguseks on igatahes tunne, nagu kooks sajajalgsele midagi! Ja on väga suur kiusatus teha kampsunist sujuvalt vest, lootes salamisi, et ehk tulevane omanik ei panegi sellist pisiasja nagu varrukate puudumine tähele. Suur katsumus - näpusaavutuse selgaproovimine koos nende õnnetute varrukatega - seisab aga veel ees, nii et täitsa võimalik, et ma saan veel ahastada lõnga ja varraste põikpäisuse üle (minu näpuosavus on loomulikult väljaspool kriitikat!). Musta stsenaariumi korral seon varrukamoodustistele lihtsalt nöörid või takjapaela külge ja las siis omanik ise otsustab, mismoodi ta selle kehakatteks väänab, vot!

Nii et kudumisalane resolutsioon on järgmine: vähemalt mõnda aega vajan varrukaallergia taastusravi ning keeldun igasuguste selliseid elemente omavate objektide valmistamisest. Kuna vardaid siiski nurka visata ei taha, ei jäägi vist üle muud kui salle või koeraveste (varrukavabad ju!) kuduma kukkuda.

Tantsujalgsed-maavillased hetked

Nii see kõik juhtubki. Täitsa pahaaimamatult keksled rõõmsalt rahvatantsu tantsida ja siis ühel hetkel leiad end fakti eest et vot "riided on siin, esinemine sel ajal ja selles kohas". Kõõks! Ausalt öeldes lootsin kuni viimase minutini, et ehk juhtub ime ja ma pääsen siiski ja saan kõike seda triibuseelikulist-sinikuuelist keerlevat ilu nautida muretult pealt vaadates. Ja oodata esinemisdebüüdiga vähemalt päevani, mil suudan muusika, tantsu nime ja ehk isegi sammud õigesti kokku panna. Aga elu ei peagi alati kerge olema, seda enam, et tänapäeval ju väljakutsed / proovikivid / raskustega rinda pistmine igati moes.

Sündmuseks siis Brüsselis sel nädalavahetusel toimunud Euroopa pealinna päevad (midagi tuttvalikku võiks eestlased juba ürituse avalehe pildil leida!) ja kohaks Eesti saatkond. Juhtumisi oli saatkonda sel pärastlõunal väga kerge leida, sest selleni viis lõputu politseiautode ja (märuli)politseinike rida. Loomulikult polnud põhjuseks mitte süütu eesti rahvatants ja pakutav kama, vaid kõrval asuv Hiina saatkond, mille eest teatud hetkedel lausa kiirabi sekkumist vajavaks märuliks läks. Asi siis muidugi Tiibeti küsimuses. Njaa, ja mina algul veel naiivselt mõtlesin, et tea, kas Hiina saatkonnas ka lahtiste uste päev juhtub olema...

Tegelikult tundub siiski, et kõik on võimalik, ka minusugusel sõna otseses muusikalises mõttes "taktitundetul" puujalgsel tegelasel väga vähese harjutamisega tants rahuldavalt ära tantsida. Ütlen meie algajatepaari kiituseks, et õigesti läks kohe kindlasti rohkem tantsusamme kui valesti (teeme nii, et täpsem suhtarv pole siinkohal oluline). Natuke vähem toredad olid need üksikud mäluauguhetked, mil järgmise sammuni oli paar takti aega, kuid ma ei suutnud ka kogu oma kujutlusvõimega meelde tuletada võimalikke järgmisi samme. Või siis üllatushetked, et "ah SEE samm on ka siin vahepeal!". Üksi olles saaks ju alati improviseerida, kuid kui paare on omajagu, siis ideaalis peaks mingigi harmoonia välja paistma. Või vähemalt ei tohiks paaride etteasted vääääga lahkneda. Umbes viienda tantsu ajal tekkis oma villase kihi all õhetades küll juba küsimus, kas vanad eestlased tõesti vaid talvel pakasega tantsisid... Kuid mis teha, ilu nõuab ohvreid - ja seekord olin vahelduseks ohvriks mina. Ah jaa, siirad vabandused kõigi nende õnnetute pealtvaatajate ees, kellele ma ruumikitsikuse tõttu oma (õnneks mitte nii rohked!) kilod korraks varvastele toetasin - ärge siiski pikka viha pidage ja toimunut sõjatantsuks tituleerige!

Aga närvirakke kulus kõige rohkem vist isegi veel enne esinemist: kõik mu eelmise öö unenäotegelased olid igatahes rahvariietes (kuigi ma ei saa aru, miks nad mulle siis õigeid tantsusamme seal unes meelde ei tuletanud!). Ma kujutan ette, et isegi kui näiteks karupoeg Puhh või Don Quijote ratsu Rosinante oleksid mingil põhjusel mu unest läbi marssinud, poleks nemadki rahvariietest pääsenud... Igatahes praegu tunnen küll kergendust, et selleks korraks on aktsioon möödas, nüüd saab loodetavasti taas mõnda aega muretult kepselda. Optimistina olen kindel, et küll järgmiseks korraks suudan juba järgmised sammud ära unustada - natuke vaheldust peab ka ju elus olema!

Ah jaa, kui mõni pilt tsensuurist läbi peaks tulema, siis on lootust ka fotosüüdistust näha.

Siin siis lõpuks ka paar tantsujalgu. Tegelikult ei ole tegemist minu jalakestega, aga need nägid lihtsalt palju kenamad välja! (foto: Merle Koppel)

Tähtsate onude päev

Ülemkogu toimumisest ei olegi vaja lehest lugeda, tähtsate onude saabumisest annab tunnistust asjaolu, et mu tavapärane töötee on järjekordselt takistusribaks muudetud, nii et tööle ja koju pääsemiseks pean laveerima "tankitõrjesiilikutega" sarnanevate moodustiste, veekahurite ja arvukate politseiautode vahel. Juba eile õhtul seadis piki tänavaid varitsuspositsiooni sisse lugematu arv okastraattõkkeid, täna siis lisandusid neile politseinike pesakonnad. (Ei saa mitte märkimata jätta, et mul tekkis kohe küsimus, kus neid okastraatasjandusi küll muul ajal hoitakse - igatahes nii mõnegi väljanägemise järgi võis arvata, et linnud on vahepeal nende pihta vägagi agaralt täpsuslaskmist harjutanud...) Väsinuna koju koperdades tänasin mõttes oma imelist töötõendit, mille abil on võimalik murda läbi isegi politseitõkkest! Tõsi, koos minu näolapi jäljendiga meenutab see kaardike küll rohkem põhikooli õpilaspiletit. Aga ilmselt mõjus asjalikuna selle küljes tilpnev eurosinine (rõhk sõnaosisel "euro-"!) pael. Tänu oma võlukaardile sain siseneda tähtsate onudega samasse tsooni ja ei pidanud hakkama tegema tüütuid ringe ümber eurohoonete.

Vahel tundub kogu see tsirkus natuke koomiline, aga no mida mina sellise tasandi turvavärgist tean! Aga vot selles, mis funktsiooni see tellingutest kokku klopsitud lava nõukogu ja komisjoni hoone vahel täidab, ei ole ma veel selgusele jõudnud. Kuna lava ümber on koondunud tele- ja raadiobussid (kas tõesti keegi teeb otseülekannet sellest sündmusest? Ja kas tõesti keegi kuulab seda?), siis võiks arvata, et see on mõeldud ajakirjanikele turnimiseks, kuni nad igavledes uudiseid ootavad. Erilist tegevust sel laval ei ole ma küll kunagi täheldanud. Kui aga õigel ajal sealt mööda minna, siis võib näha koomilist vaatepilti, kuidas terve kari teleajakirjanikke, igaüks kuskil oma nurgas, harjutab püüdlikult oma teksti, kaameramees aga otsib kohe kõlama hakkavale eurojutule parimat ja ülevaimat eurotausta.

Kogu toimuva värgi meeleolu üle ei saa üldiselt kurta. Lähedaloleva maja ehitustöölised keeravad musa põhja, mikrobussides valvel olevad mundrimehed taovad kaarte ja pugivad võileiba. Need õnnetukesed, kes peavad neoonvestides väljas lõputule arvule nördinud inimestele selgeks tegema, miks täna euromajad lihtinimestest puutumatuks jääma peavad, lõbustavad end sellega, et hüppavad lustakalt eurokeskust pildistavate turistide kaamerate ette. (Milline kontrast näiteks nende Eestimaa ametivendadega, kellele vist igasugune enda fotojäädvustamine on ära keelatud, nagu nende reaktsioonidest seni näinud olen.) Ainsad, kes ei paista tähtsate onude kokkukogunemise üle rõõmustavat küll kuskilt küljest, on autojuhid, kellele kõik need vägevad ümberkorraldused pakuvad masendava võimaluse veel kauem autos istuda ja end mõttetu signaalitamisega välja elada. Aga pole hullu, väike annus euroturvasegadust on ette nähtud ka veel homseks, seejärel mõneks ajaks jälle hall (või öeldakse siinkandis "lipusinine"?) argipäev.

Elu väiksed õppetunnid

Kui metroopeatuse väljapääsu juures blokeerivad su tee kuus tumedasse riietatud "kappi", siis enne kui hakkad neile paanikas oma raha ja väärisesemeid või pisargaasi (pihustatud kujul) pakkuma, suska neile nina alla oma kehtiv sõidupilet - võib juhtuda, et neile täitsa piisab sellestki.

Lugupeetud Brüsseli pargiasjamehed...

...või kes iganes te ka pole.
Järgmine kord, kui soovite suurt parki sulgeda sel otstarbel, et keegi seal SEES ringi ei koperdaks, siis olge nii toredad ja sulgege palun KÕIK väravad või varustage need vähemalt vastavate siltidega, et pahaaimamatult seda ma ei tea mitme hektarist parki läbida plaaninud inimene ei peaks pargi teisest küljest leidma ridamisi suletud väravaid. (Hmm, võib-olla seal kohatud jooksjad olidki just seetõttu nii närtsinud olemisega - kes teab, kaua nad sel juba ringi tiirutasid...) Mul ei ole midagi kümneminutilise lisajalutuskäigu vastu, kuid kui üritan kuskile õigeks ajaks jõuda, ei oska ju oma plaanides arvestada lisaaega koera kombel piki pargitara nuhkimisele ja läbipääsuavauste otsimisele. (Njah, nüüdseks peaksin juba vist oskama, sest see pole mitte esimene kord, mil end samasugusest olukorrast leian.) Õnnega pooleks ühest väravavahest välja imbuda suutes nägin lõpuks ka silti, mis teatas, et tormi tõttu on park suletud. No kena, sain ka teada, mis ohutsoonist ma end eluga välja murdnud olin. Iseenesest mõte jah mõistlik ja saan korraldaja headest kavatsustest täitsa aru, kuid inimeste parki lõksu jätmine küll kohe kindlasti ei vähenda seal langeva puu alla sattumise tõenäosust, eks ole...
Tänan tähelepanu eest!

Epiloog
Hiljem jäid silma kaks nõutut õnnetut, kes täitsa tõsiselt hakkasid oma väikeste kohvritega üle aia kulgema (vedas neil, et pargil ikka on mõned meetrid ka ilma teravate otsteta aiapiikidega lõike). Ületamisaktsiooni lõpu ja edukuse kohta kahjuks teave puudub.

Naistepäev

Planeeritust varasem ärkamine armsa sõnumi peale.
Voodist välja meelitav sinitaevas.
Püüdlik trennitamine, üritades meeleheitlikult, kuid eriliste tulemusteta imiteerida segaseid aeroobikakombinatsioone.
Aeglane hommikukohvi limpsimine, seltsiks pagaripoest hangitud värske röstkukkel ja mõnusalt ebatervislik sarvesaiake.
Nauditav uimerdamine mõnusas enesepettuses ajutiselt kohustustevabast elust koos koristamisvajaduse ignoreerimisega - las siis olla päris püha.
Kergendustunne, et tänase päeva ja uue nädala vahele mahub ju veel ka pühapäev.
Vägev!

Tahaks...

...et lõpuks ometi see nädalavahetus kätte jõuaks.
Uskumatu, kuid harilikult kipub olema nii, et jõuan esmaspäeval vaevalt ohata ees laiuvale pikale töönädalale mõeldes, kui juba ongi nädalavahetus käes, ole vaid käbe seda õndsust ära kasutama! See nädal aga venib kui igavene näts. Eelmine nädalavahetus oli küll raudselt juba mitu nädalat tagasi. Igatahes ei mäleta seda. Üks kahest: kas pea on nii tihkelt euroinfot täis, et normaalse elu elemendid sinna enam ei mahu, või siis vastupidi, igal õhtul tööarvutit kinni pannes puhastatakse muu hulgas ka minu enda kõvaketas, mis võib-olla ei olegi nii halb mõte, arvestades, mis kõik sealt oma jälgi sisse kraapides aja jooksul läbi käib. Tööl olukord jälle selline, et tasapisi olen hakanud mõtlema oma kabinetti sissekirjutuse hankimisele. Kahju vaid, et omanik ei tee üürialandust selle arvelt, et ma nii vähe ta korterit kulutan.

...et mul oleks käepärast üks korralik luuleraamat.
Olen nii ära nüristunud päevast-päeva silme eest (ja aeg-ajalt ka ajust) läbi käivatest tekstidest, et suhtun juba igasse proosavormis esitatavasse teosessegi kahtlustavalt. Nii tahakski lihtsalt diivanile kerra tõmbuda ja luuletusi lugeda. Mida vähem sõnu, seda parem. (Ja seda ütleb kunagine oivik, kes teda väga hindava kirjandusõpetaja šoki äärele viis, kui teatas, et ei näe küll mingit mõtet luuletuste lugemises...eriti veel, kui neis isegi riimi ei ole... Vot selline "geniaalne" ettekujutus siis luule väärtusest minu teismelisel minal.) Aga praegu loeks küll midagi, milles on emotsioone, kuid mis ei laiuta lehe servast serva tekstirägastikuna. Ja milles üks fraas jõuab enne lõpule kui minu kannatus. Sisu polekski vaja, ma nagunii polegi enam harjunud tekstidest sisu otsima.

...et ometigi pandaks müsli sisse korralik hulk rosinaid! Palun!
Nüüd on mul jälle poolik pakk mingeid kuivi krõbinaid, millele pean ise vist asendusrosinad hankima või siis mingit muud rakendust otsima. Ja muidugi puru kõik kohad täis - meeleheitliku rosinajahi soovimatud kõrvalmõjud. Loomulikult võiksingi ju hoopis paki rosinaid osta. Aga see ei oleks ju enam see! Ei mingit väljakutset! Ei mingit enese proovilepanekut! No sama hea kui öelda, et porgandikoogi asemel näri pigem porgandit: palju tervislikum ja pole mingit küpsetamisjama.

...et ma saaks kauem Une-Mati kaisus olla.
(Njah, ühe teise inimese kaisus ka, aga teeme nii, et praegu ei ole isiklike juttude aeg.) Tahaks ka ükskord selle soovitatud kaheksatunnise uneaja välja pigistada. Jah, ma tean, et tegelikult räägitakse lausa utoopilisest üheksast tunnist, aga no palun-palun näidake mulle tavapärast elu elavat täiskasvanut, kellel oma tegemiste kõrvalt tõesti nii kaua magada õnnestub - ja ma lähen tema juurde time management'i kursust võtma! Ehh, ütleme, et seitse tundi tööpäevadel oleks ka ju tore.

...et mul nii palju igasuguseid tahtmisi ei oleks.

Natuke skisofreenilised hetked

Vahel olen ma enda peale nii lootusetult nördinud, et lausa ei räägi kah iseendaga mõnda aega!

Näiteks eile pidime ühe kambaga minema rannikule loodusparki uudistama. Mul ilusti piknikuvõileivad-koogid kaasa pakitud, kaamera (seekord lausa laetud akuga!) koos objektiividega kotti paigutatud, vaim valmis. Aga siis suutis keegi - nimelist täpsustust ei ole ilmselt vaja - rongist maha jääda. Vaatamata sellele, et ta oli ärganud kaks ja pool tundi (!) enne rongi väljumist! (olgu öeldud, et sõltuvalt metrooõnnest jõuab asjaomase isiku kodust keskjaama u 15 minutiga.) Oi, ma olin enda peale nii tige, et ei endal lubanud rongijaamast ühtegi asendussihtpunkti kah valida, vaid sundisin end karistuseks koju koristama minema. Ja et karistus ikka meeldejääv oleks, ei lubanud ma metroos endal eskalaatoriga ka sõita, vaid ajasin end trepist üles.

Tegelikult oleks tahtnud end lausa koduaresti jätta, aga kuna mu skisofreenilisuse tase ei ole veel õigele kaugusele arenenud, ei suutnud ma selle korralduslikku poolt välja nuputada. Nimelt oli õues mõnus ajutiste päikelaikudega ilm, et tuppa jäämine oli välistatud. Niisiis sai endaga kokkuleppele jõutud ja sihikule võetud üks kaugem pood (kaugem seetõttu, et ikka kõndida saaks!). Koos vajaliku kraamiga sai tahtmatult kaasa toodud ka vastik peavalu. Vaatamata oma laialdastele kogemustele peavaludega, jäi siiski tuvastamata, kas tegu oli värske CO2-õhu mürgituse peavalu või tugeva tuule peavaluga. See andis aga hea ettekäände teha pärastlõunal (kui päike juba nagunii kadunud oli) väike, aga põhjalik uinak. Lausa nii põhjalik, et ei lasknud end häirida isegi telefonihelinast.

Kuna ma lõpuks siiski ka koristamise ja kokkamiseni jõudsin, ei kujunenudki päev lõppkokkuvõtteks nii tulemusetuks. Küll aga jäi minemata kinno, mis ka mõttes mõlkus. Nimelt oleks pärast reedest sünget-masendavat Vene filmi "Izgnanie" hädasti tarvis olnud midagi helget-kerget. (Muide, avastasin alles filmi lõpus, et taustaks oli olnud osaliselt ka Arvo Pärdi muusika, aga kuna minu jaoks ongi tema helitööd alati tõsiselt-süngelt kõlanud, sobisid need selle filmiga küll igati kokku.)

Teatud mõttes võib võtta meelelahutusena neid minuteid, mis sattusin õhtul vaatama UK eurolaulu valimisi koos vanade lugude meenutuse ning teada-tuntud teravakeelse (kuigi üldiselt ju ikkagi suhteliselt leebe) Terry Wogani kommentaaridega. Ei saa jätta märkimata asjaolu, et ka Eesti eurolugu ta jutust läbi käis ja tundus talle täitsa meeldivat; samuti pakkus ta, tongue-in-cheek, et ehk just see laul kogub Balkani piirkonna hääled... Tegelikult on kogu see eurolauluerutus omamoodi armsalt naeruväärne. Nagu tõesti rahvuslik sport: igal õigel eestlasel on selge ja kirglik seisukoht 1. pronkssõduri asjus, 2. prügimajanduse küsimuses, 3. eurolaulu osas. (Igaüks võib oma järeldused teha asjaolust, et need kaks esimest veel paari aasta eest aktuaalsed ei olnud.) Ja oh seda paanikat, kui siis see PÄRIS ÕIGE laul - mis eri inimeste silmis on muidugi erinev - meid esindama ei lähe! Põetakse jubeda laulu pärast - aga no teate: kes mõnegi aasta seda euroviisiüritust (nii armsalt kõlab soomlaste variant "euroviisu"!) jälginud on, peaks olema jubedate laulude osas nii immuunseks muutunud, et raske on veel millegagi üllatada... Ja näiteks iirlasi esindavat ju lausa kalkun-tegelane (tõsi küll, väga selge ausa sõnumiga: "even though I cannot sing, vote for me", lisades meelituseks loetelu asjadest, mille eest Iirimaale tänulik võiks olla). Meil vähemalt mingid humanoidi laadsed olevused. Ja mis nad siis nii väga halvemad on neist, kes viimseidki riidekihte seljast kiskudes üritavad juhtida tähelepanu kõrvale piinlikust asjaolust, et nad ei oska laulda. Need tüübid seal on vähemalt ausad: riided jäävad selga ja nad mitte ei teesklegi, et nad laulda oskavad... Minu poolest võiks vinti veelgi üle keerata - kui juba, siis juba! Olgem ausad, muusikalise elamuse otsimiseks ja leidmiseks on ikkagi arvukalt mõistlikumaid kohti kui eurolaulukeskkond. Ja üleüldse, pigem siis juba selge sõnumiga kalkun kui inisev riieteta tüüpeurolaulutibi.

Kokandusküsimused

Kuidas aru saada, et hallitusjuust on halvaks läinud?
Kuidas aru saada, et keefir on hapuks läinud?
Kui kaua püsib üks poest ostetud vahatatud ja "ülesputitatud" õun, enne kui välismõjud temast jagu saavad (kui üldse)?

Vastustega ei ole tegelikult kiire. Veel mitte. Aga parem olla valmis juhuks, kui vastav olukord kujuneb...

Infoks niipalju, et seda õunavärki ma tegelikult ükskord katsetasin kogemata. Vist õunapannkookide tegemiseks oli erandkorras paar poevilja ostetud, ja üks jäi kuidagi lauanurgale varitsema. Ta hiilgas seal kogu oma vahatatud ilus ega näidanud märkigi kärbatumisest, nagu lihtsad Eestimaa pabulad teevad. Kahtlustan, et mul endal tekkis selle aja jooksul ka rohkem kortse kui sellel õunategelasel. Nii et ühel hetkel tekkis küll juba väike hirm, et kui nüüd õunaussile anda valik, siis hülgaks ta vegetaarluse ja lööks hambad (on tal üldse hambad?) pigem minusse kui sellesse igavesti säilivasse tavatoitu. Lõpuks andsin alla ja konsumeerisin ta ikkagi ära, ise samal ajal reetlikult kodumaa ubinatest unistades. Tõsi küll, natuke kriipis hinge see, et näe, õunaussile ei kõlvanud, aga mulle peab kõlbama...

Rahvuslikud hetked

Meie juubilari 90. sünnipäeval Brüsseli kesklinna sattudes avastasin, et ka vana hea pissiv poisike polnud tähtpäevalist ära unustanud ning oli erandkorras end siivsalt peaaegu kinni katnud. Tõsi küll, ilma sini-must-valge lindita oleks valge sombreerotaolise kaabu varjus millegi ugrimugripärase nägemine ilmselt natuke rohkem kujutlusvõimet nõudnud. Hee, ei vedanud neil turistidel, kes tahtsid põnni tema naturaalses eheduses näha...

Erinevalt eelmisest aastast, kui ma terve tähtpäeva lennukis veetsin, sain seekord lausa juubilari peol käia. Ei, muidugi mitte SELLEL peol, kuhu näiteks Andres jõudis, vaid ühel hoopis vähem närvesööval tordipakkumisel. Ja kaameravälkude asemel säratas meile silma hoopis kevadine päike!


Siin aga piltmõistatus: leia fotolt nii palju rahvuslikke elemente kui oskad!

Tegelikult olen vahel lausa juurelnud selle üle, et kas olen siin Brüsselis ka natuke patriootlikumaks muutunud kui Eestis elades. Näiteks mõni aeg tagasi ulpisin tervelt mitu nädalat rahvuslikul lainel, kui kirjutasin oma hispaania keele ettekannet. Nimelt oli üks töökaaslane andnud hea teemaidee: meie laulupeod - midagi erilist ja meile omast, kuid samas mitte liiga üldine mull (à la "tutvustan teile Eestit"). Siis saigi YouTube'is järjest meie laulupeorepertuaari kõrvust - ja südamestki - läbi lastud. Täitsa võimalik, et mu patriotismi kõrghetkedel said sellest osa ka naabrid. Muljetavaldav. Võimas. Liigutav. Ja mitte üksnes minu, vaid ka mu keeleõppekaaslaste silmis. Seda tõendab üleüldine kulmukergituslaine nii paarikümnetuhandese rahvamassi laulu puhta kõla kui ka rahvahulga suuruse puhul. (Igatahes tasub meie laulupeomassidest rääkides ära märkida ka Eesti rahvaarv, et iga vähegi matemaatikat oskav inimene mõistaks kogu selle "värgi" ulatust, sest vastasel juhul hakkab mõni tõmbama paralleele popstaaride USA-tuuride kontsertide külastajate arvuga, millega väikerahvas küll kuidagi võistelda ei suuda.)

Kuna tehnilistel põhjustel ei õnnestunud keelerühmale ühtegi videot näidata, lasin neile laulupeopiltide taustaks lugu "Mu isamaa on minu arm". Lõppkokkuvõttes ehk ei olnudki nii kurb, et video nägemata jäi, sest hämmastavalt paljud lauluvideod näitavad lausa hirmutavalt palju tülpinud nägudega suumaigutajaid, kes oleks justkui surma ähvardusel seal vaevlemas. See aga ei ole vist päris see emotsioon, mida laulupeoga edasi anda tahetakse... Hoopis värskendavamad on selles mõttes lastekooride esinemised. Samuti imeilus näha ka veekalkvel silmi. Omaette vaatamisväärsused on küll ka dirigendid: milline kaasaelamine, energia!

Muide, tunnistan ausalt, et ma tõesti varem ei teadnud, et Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon on juba mitu head aastat UNESCO kultuuripärandi nimekirjas. Ilus. Ilus maa ja ilus traditsoon, eks ole.