Natuke skisofreenilised hetked

Vahel olen ma enda peale nii lootusetult nördinud, et lausa ei räägi kah iseendaga mõnda aega!

Näiteks eile pidime ühe kambaga minema rannikule loodusparki uudistama. Mul ilusti piknikuvõileivad-koogid kaasa pakitud, kaamera (seekord lausa laetud akuga!) koos objektiividega kotti paigutatud, vaim valmis. Aga siis suutis keegi - nimelist täpsustust ei ole ilmselt vaja - rongist maha jääda. Vaatamata sellele, et ta oli ärganud kaks ja pool tundi (!) enne rongi väljumist! (olgu öeldud, et sõltuvalt metrooõnnest jõuab asjaomase isiku kodust keskjaama u 15 minutiga.) Oi, ma olin enda peale nii tige, et ei endal lubanud rongijaamast ühtegi asendussihtpunkti kah valida, vaid sundisin end karistuseks koju koristama minema. Ja et karistus ikka meeldejääv oleks, ei lubanud ma metroos endal eskalaatoriga ka sõita, vaid ajasin end trepist üles.

Tegelikult oleks tahtnud end lausa koduaresti jätta, aga kuna mu skisofreenilisuse tase ei ole veel õigele kaugusele arenenud, ei suutnud ma selle korralduslikku poolt välja nuputada. Nimelt oli õues mõnus ajutiste päikelaikudega ilm, et tuppa jäämine oli välistatud. Niisiis sai endaga kokkuleppele jõutud ja sihikule võetud üks kaugem pood (kaugem seetõttu, et ikka kõndida saaks!). Koos vajaliku kraamiga sai tahtmatult kaasa toodud ka vastik peavalu. Vaatamata oma laialdastele kogemustele peavaludega, jäi siiski tuvastamata, kas tegu oli värske CO2-õhu mürgituse peavalu või tugeva tuule peavaluga. See andis aga hea ettekäände teha pärastlõunal (kui päike juba nagunii kadunud oli) väike, aga põhjalik uinak. Lausa nii põhjalik, et ei lasknud end häirida isegi telefonihelinast.

Kuna ma lõpuks siiski ka koristamise ja kokkamiseni jõudsin, ei kujunenudki päev lõppkokkuvõtteks nii tulemusetuks. Küll aga jäi minemata kinno, mis ka mõttes mõlkus. Nimelt oleks pärast reedest sünget-masendavat Vene filmi "Izgnanie" hädasti tarvis olnud midagi helget-kerget. (Muide, avastasin alles filmi lõpus, et taustaks oli olnud osaliselt ka Arvo Pärdi muusika, aga kuna minu jaoks ongi tema helitööd alati tõsiselt-süngelt kõlanud, sobisid need selle filmiga küll igati kokku.)

Teatud mõttes võib võtta meelelahutusena neid minuteid, mis sattusin õhtul vaatama UK eurolaulu valimisi koos vanade lugude meenutuse ning teada-tuntud teravakeelse (kuigi üldiselt ju ikkagi suhteliselt leebe) Terry Wogani kommentaaridega. Ei saa jätta märkimata asjaolu, et ka Eesti eurolugu ta jutust läbi käis ja tundus talle täitsa meeldivat; samuti pakkus ta, tongue-in-cheek, et ehk just see laul kogub Balkani piirkonna hääled... Tegelikult on kogu see eurolauluerutus omamoodi armsalt naeruväärne. Nagu tõesti rahvuslik sport: igal õigel eestlasel on selge ja kirglik seisukoht 1. pronkssõduri asjus, 2. prügimajanduse küsimuses, 3. eurolaulu osas. (Igaüks võib oma järeldused teha asjaolust, et need kaks esimest veel paari aasta eest aktuaalsed ei olnud.) Ja oh seda paanikat, kui siis see PÄRIS ÕIGE laul - mis eri inimeste silmis on muidugi erinev - meid esindama ei lähe! Põetakse jubeda laulu pärast - aga no teate: kes mõnegi aasta seda euroviisiüritust (nii armsalt kõlab soomlaste variant "euroviisu"!) jälginud on, peaks olema jubedate laulude osas nii immuunseks muutunud, et raske on veel millegagi üllatada... Ja näiteks iirlasi esindavat ju lausa kalkun-tegelane (tõsi küll, väga selge ausa sõnumiga: "even though I cannot sing, vote for me", lisades meelituseks loetelu asjadest, mille eest Iirimaale tänulik võiks olla). Meil vähemalt mingid humanoidi laadsed olevused. Ja mis nad siis nii väga halvemad on neist, kes viimseidki riidekihte seljast kiskudes üritavad juhtida tähelepanu kõrvale piinlikust asjaolust, et nad ei oska laulda. Need tüübid seal on vähemalt ausad: riided jäävad selga ja nad mitte ei teesklegi, et nad laulda oskavad... Minu poolest võiks vinti veelgi üle keerata - kui juba, siis juba! Olgem ausad, muusikalise elamuse otsimiseks ja leidmiseks on ikkagi arvukalt mõistlikumaid kohti kui eurolaulukeskkond. Ja üleüldse, pigem siis juba selge sõnumiga kalkun kui inisev riieteta tüüpeurolaulutibi.