Walking in the Winter Wonderland...

...ehk: ole oma soovidega ettevaatlik, sest need võivadki täituda. Nimelt jõudsin ma enne Eestisse jõudmist omajagu kordi õhata, et tuleks ometi õigel hetkel lumi maha, et ma ei peaks siin koledasse pimedasse masendusse sukelduma. Ja nüüd sain sõna otseses mõttes lausa mitmekordse portsu!


Eelneval õhtul kõlavaid hoiatusi kuuldes jäin küll skeptiliseks, kui soovitati autod lumelabidatega varustada ja ise toas püsida (no kuigi, kui ma ise toas püsin, kas poleks siis mitte loogilisem, et võtan lumelabida ka igaks juhuks pigem tuppa seltsiks...?). Aga juba hommikul paistis keskkond võtvat paljuõotavalt lumist ilmet. Õhtul, kui loengutest tagasitee jalge alla võtsime, sai kõndimisest juba kõige ehedam lumes sumpamine. Miskipärast osutusid mu püksid eriliselt lumelembeseks, nii et õige pea oli olid mul jalgade otsas kuni põlvini ulatuvad jäigad lumetorud. Veidi lagedamale jõudes tekkis vastutuult rühkides ja aeg-ajalt terava lumega vastu nägu saades tunne nagu kangelasel mõnest Siberi talvefilmi kaadrist. Kangelaslik tunne oli nagunii, kui alustasin oma pooletunnist teekonda kodu suunas läbi... no ma isegi ei tea, läbi mille, sest nähtavus oli leebelt öeldult ikka väga piiratud. Või siis peaks kangelaslikuks nimetama inimesi, kes visa järjekindlusega bussiootevarjualust piirasid? (Esimesed 20 bussivaba minutit ka mina nende hulgas - kuni kannatus ja varbad lõpuks üles ütlesid.)
Kui autod kõrvale jätta, siis oli tänavast saanud "pingviinimaailm", kus vähesed julged talvemöllu kätte ronijad tekitasid väga omast tunnet, olles samasugused sisse pakitud ja polaarlinnulikult taaruvalt liikuvad isendid nagu minagi, salli ja mütsi-/kapuutsiserva vahelt vaid silmad piilumas. Mõnel üksikul vapramal paistis ka natuke suujoont, nii et saime vahetada vandeseltslasliku mõistva muige, kui ühtviisi kohmakalt üle hangede ukerdasime.
Silmailu ja lapselikku lumerõõmu oli muidugi rohkem kui küll. Natuke murelikumaid noote tekitas aga asjaolu, et mu pere ei suutnudki pärast pea kolmetunnist Tartu-Võru maanteel istumist ja igatsevalt Tartu tulede silmitsemist sihtpunkti jõuda ning pidigi ööseks tagasi Võrru põristama (hiljem selgus, et pühapäeva õhtu norm selle 68 kilomeetri läbimiseks oli u 5-6 tundi). Ja võite kaks korda arvata, kes pidanuks just pühapäeval oma auto talverehvide saamiseks teenindusse toimetama.