Ma tunnen end täieliku asjade vandenõu ohvrina, sest no ei ole ju võimalik, et asju muudkui tekib kuskilt esile. Mul läks vist kolm nädalat, et tühjendada sahtlid nii hästi, et hävitada seal viimnegi potentsiaalne vandenõu alge ja vältida sinna millegi uue tekkimist. Kui esialgu tundus kõik kontrolli all olevat ning naiivitarina mõtlesin ma kõik korterisse jäänud vajalikud asjad kenasti reisipagasisse ära mahutada, siis viimaste päevade märksõnaks kujunes pigem "oma kraami kellegi juurde passiivseks üüriliseks poetamine". Mõtlen juba väikse hirmuga tagasiminekupäeva peale, kui pean hakkama hakkama n-ö küla pealt oma asju jälle kokku korjama.
Kuigi loomuliku kao alla läks omajagu närvirakke ja kaloreid, soovitan sellist ettevõtmist raviva puhastusena kõigile! Milline kergus ja vabadus, kui suudad lõpuks end kokku võtta, kraamida oma elust välja hunniku tarbetut kola ja mahutada oma materiaalse vara vaid paari kotti!
Lennuõhtu ei kulgenud aga sugugi mitte stressihetkedeta. Just siis, kui olin otsustanud toimetada erandkorras enda ja oma pagasihunniku lennujaama n-ö valge inimese kombel ehk taksoga, pidin maha matma igasuguse lootuse mõnda taksot enne kolmveerandit tundi näha, nagu selgus pärast taksohelistmismaratoni (Sinine takso ei vastanud, Rohelise takso number oli kasutuselt kaduda jõudnud, Oranži takso nr osutus aga hoopis Rohelise takso kontaktiks... ma enam ei mäletagi, kas sai lõpuks kogu vikerkaaregamma läbi võetud). Siiamaani imestan, mis valemiga suutsin seepeale end bussipeatuseni vedada ilma jalgu makaroniks väänamata oma seljakoti raskuse all. Liikumist ei kergendanud ka üle õle visatud fotokas ja järel veerev viimse piirini täis topitud reisikott. (Rohkete pagasikilode korral topin kõige raskemad asjad ikka käsipagasisse, sest selle kaalust reeglina huvitatud ei olda, kuigi piirangud on täitsa olemas. Kui aga järgmisel päeval sedasama seljakotti vaid vaevu liigutada jõudsin, hakkasin end tagantjärele küll natuke Pipi Pikksukana tundma...)
Lennujaamas jõudisn tõdemusele, et tegemist on ikka ühe hariva kohaga. Seal sain teada, et mu uute saabastega lennureise ette võttes pean arvestama lisaraskustega metallidetektorit läbides – ja ometi tunduvad nii süütukesed, suisa kontsavabad! Samuti sain viia end lennujaama WCs kurssi kaasaegsaima tualetilektüüriga (teenides seejuures ilmselt normaalsusskaalal miinuspunkte tualetikabiinis pildistamise eest).
Igati eluline avastus oli Murphy seaduste järjekordne paikapidavus: just nüüd, kui mul oli kaasas fotokas (küll peaaegu tühja akuga, aga siiski) ja silma hakkas nii mõndagi pildistamisväärset, otsustas Eesti Õhk üllatada ja lennuki täitsa harjumatult ja häirivalt õigel ajal välja saata. Järgmine üllatus ootas ees lennukis, kus "õnnelikel" esimestel õnnestus saada SL Õhtulehe omanikeks, mõni sai küüned taha ka Postimehele, aga viimastele jäi lisaks tavapärasele Segodnjale silmarõõmu pakkuma – üllatus-üllatus! – Dagens Nyheter. Kes oleks võinud arvata, et mu pooletoobine rootsi keele oskus sellises kohas kasuks tulla võib!Ah et kuidas siis emotsioonidega oli? Et kas oli mingi eriline-eriline tunne ka? Kui ausalt öelda, siis ainus tunne oli see, et kohe hädasti tahaks kaela- ja õlamassaaži! Kõik muud (ebapraktilised) emotsioonid jäid sel õhtul vist mu kange kaela taha kinni.
No comments:
Post a Comment