Meie juubilari 90. sünnipäeval Brüsseli kesklinna sattudes avastasin, et ka vana hea pissiv poisike polnud tähtpäevalist ära unustanud ning oli erandkorras end siivsalt peaaegu kinni katnud. Tõsi küll, ilma sini-must-valge lindita oleks valge sombreerotaolise kaabu varjus millegi ugrimugripärase nägemine ilmselt natuke rohkem kujutlusvõimet nõudnud. Hee, ei vedanud neil turistidel, kes tahtsid põnni tema naturaalses eheduses näha...Erinevalt eelmisest aastast, kui ma terve tähtpäeva lennukis veetsin, sain seekord lausa juubilari peol käia. Ei, muidugi mitte SELLEL peol, kuhu näiteks Andres jõudis, vaid ühel hoopis vähem närvesööval tordipakkumisel. Ja kaameravälkude asemel säratas meile silma hoopis kevadine päike!
Siin aga piltmõistatus: leia fotolt nii palju rahvuslikke elemente kui oskad!
Tegelikult olen vahel lausa juurelnud selle üle, et kas olen siin Brüsselis ka natuke patriootlikumaks muutunud kui Eestis elades. Näiteks mõni aeg tagasi ulpisin tervelt mitu nädalat rahvuslikul lainel, kui kirjutasin oma hispaania keele ettekannet. Nimelt oli üks töökaaslane andnud hea teemaidee: meie laulupeod - midagi erilist ja meile omast, kuid samas mitte liiga üldine mull (à la "tutvustan teile Eestit"). Siis saigi YouTube'is järjest meie laulupeorepertuaari kõrvust - ja südamestki - läbi lastud. Täitsa võimalik, et mu patriotismi kõrghetkedel said sellest osa ka naabrid. Muljetavaldav. Võimas. Liigutav. Ja mitte üksnes minu, vaid ka mu keeleõppekaaslaste silmis. Seda tõendab üleüldine kulmukergituslaine nii paarikümnetuhandese rahvamassi laulu puhta kõla kui ka rahvahulga suuruse puhul. (Igatahes tasub meie laulupeomassidest rääkides ära märkida ka Eesti rahvaarv, et iga vähegi matemaatikat oskav inimene mõistaks kogu selle "värgi" ulatust, sest vastasel juhul hakkab mõni tõmbama paralleele popstaaride USA-tuuride kontsertide külastajate arvuga, millega väikerahvas küll kuidagi võistelda ei suuda.)
Kuna tehnilistel põhjustel ei õnnestunud keelerühmale ühtegi videot näidata, lasin neile laulupeopiltide taustaks lugu "Mu isamaa on minu arm". Lõppkokkuvõttes ehk ei olnudki nii kurb, et video nägemata jäi, sest hämmastavalt paljud lauluvideod näitavad lausa hirmutavalt palju tülpinud nägudega suumaigutajaid, kes oleks justkui surma ähvardusel seal vaevlemas. See aga ei ole vist päris see emotsioon, mida laulupeoga edasi anda tahetakse... Hoopis värskendavamad on selles mõttes lastekooride esinemised. Samuti imeilus näha ka veekalkvel silmi. Omaette vaatamisväärsused on küll ka dirigendid: milline kaasaelamine, energia!
Muide, tunnistan ausalt, et ma tõesti varem ei teadnud, et Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon on juba mitu head aastat UNESCO kultuuripärandi nimekirjas. Ilus. Ilus maa ja ilus traditsoon, eks ole.
No comments:
Post a Comment