Kodused küüslaugused hetked

Ehh, sina teed oma plaane, aga elul on samal ajal hoopis teistsugused plaanid – või kuidas see oligi. Minul näiteks oli plaanitud üks siinmail haruldane sinitaevaline laupäev Ardennides ringi kolada, aga minu organism mõtles hoopis, et just nüüd on paras hetk anda alla kõigile neile ründavatele viirustele ning tekitada kurgust üks paistetuse tõttu vaevaga õhku läbi laskev piirkond ja peast üks valust pakitsev kera. Ja see kurjavaimu organism pidi kõigist võimalikest päevadest valima just päiksesäras laupäeva! Kõik see tundub eriti ebaõiglane, kui meenutada, kolme ja poole aasta jooksul olen võtnud vaid 2 x 0,5 haiguspäeva – seega ei peaks ju ka tööpäeval põdemine mingeid südametunnistuse piinu tekitama. Muide, keskmine olevat 12 haiguspäeva aastas, kuid ma mitte ei suuda meenutada, kas Belgias või üksnes euroametnike puhul.

Mingi väikse hiiliva kurguvalu vastu ehk polekski midagi, sest see distsiplineeriks toas istuma ja sunniks lõpuks ometi igasugused tegemist ootavad toimetused ära tegema. Aga selline seisund, kus teelonksude ja meeampsude vahepeal tundub kõige armsama paigana ikkagi voodi (hoolimata sellest, et kõrvaltoas meelitamas ideaalne päikselaik diivanil ja Käbi Laretei memuaarid), on selgelt ebaproduktiivne. Muide, avaldan siinkohal ka juba hoiatuse, et alustan oma traditsioonilise sügis-talvise hooaja küüslaugukuuriga, nii et kui keegi soovib head ettekäänet minust eemale hoidmiseks, siis nüüd on see kohe ametlikult olemas!

Tükk aega kaalusin, kas minna apteeki ka mingi spetsiifilisema ravimi järele (peamiseks argumendiks see, et kui olukord peaks hullemaks minema, siis pühapäeval ei ole siin linnas küll eriti lihtne mingeid vajalikke avatud kohti leida). Iseenesest olen juba varustatud klassikalise külmetuste vastu võitlemise arsenaliga: mesi, küüslauk, vana hea Vietnami salv (erinevalt varasemast tuleb see nüüd suure algustähega kirjutada, eks ole?), kodumaisest C-vitamiinist pakatavad jõhvikad, hulk igasuguseid teesid ning kõige krooniks vanaemade kätesoojusest õhkavad villased sokid ja pehme sall. Ja natuke tabletipuru ka. No mida muud võiks üks apteek mulle veel pakkuda?!

Lõpuks sai vist võitu soov natukegi õueõhku hingata, nii et pakkisin end sisse, kavatsedes uudistada, mida huvitavat nurgapealsest apteegist mulle mal de gorge’i puhul soovitatakse. Kuid juba mõned sajad meetrid hiljem pidin tagasi võtma kiidusõnad, mida ma mõttes Belgia apteekide aadressil olin läkitanud, õnnistades nende rohkust, tänu millele jääb mu kodust paariminutise teekonna kaugusele vähemalt neli apteeki. Nimelt selgus, et laupäeva pärastlõuna ei ole küll see aeg, mil oma tervisele mõelda tasuks, sest selleks ajaks on kõik tavapärased apteegid oma töö lõpetanud. Abivalmilt oli nende akendele kleebitud ka terve A4-lehe täis nimekirju lähedal asuvatest ja valveapteekidest, aga otsustasin orienteerumismängu teiseks korraks jätta ja jääda lootma juba olemas olevale kraamile. Samas ei oleks väike vaheldus sugugi paha teinud, sest praeguseks olen saavutamas täieliku tee- ja meemürgituse faasi. Nii et palun ärge lähiajal mulle teed pakkuge, ükskõik mis kavatsustega - see mõjuks lausa mõnitusena...