Olgu see viimane kord, kui nii kergesõnaliselt luban kellelegi kampsuni kududa! Varraste ja lõngaga mässamine on iseenesest loomulikult tore - aga ilmselt vaid seni, kuni näiteks ruudukujulisi asju kududa. Üks traditsiooniline kampsun on teadupärast korralikust ruudust aga kaugel.
Lugu niisiis selles, et koon juba ma ei tea mitmendat kuud ühele meesolevusele jõulukingiks kampsunit (see ei ole trükiviga - see mõnitav "jõulu-" on igati õigel kohal; algselt oli kudumisaktsioon muidugi mõeldud eelmist aastalõppu silmas pidades, aga kui hästi läheb, siis on ehk hoopis selleks aastaks kink olemas. Või järgmiseks...). Olen küll lõputult kergendusohkeid kuuldavale toonud, et kampsuni adressaadiks ei ole näiteks Suure Sämmi või Baruto mõõtu inimene, vaid normaalsuuruses mees, kuid varrukate kudumisest ei pääsenud ma ju nüüdki. Mul on juba lugemine sassis, kui mitu korda on mul olnud "õnn" neid torusid ikka üles harutada ning uuesti ja uuesti teha - praeguseks on igatahes tunne, nagu kooks sajajalgsele midagi! Ja on väga suur kiusatus teha kampsunist sujuvalt vest, lootes salamisi, et ehk tulevane omanik ei panegi sellist pisiasja nagu varrukate puudumine tähele. Suur katsumus - näpusaavutuse selgaproovimine koos nende õnnetute varrukatega - seisab aga veel ees, nii et täitsa võimalik, et ma saan veel ahastada lõnga ja varraste põikpäisuse üle (minu näpuosavus on loomulikult väljaspool kriitikat!). Musta stsenaariumi korral seon varrukamoodustistele lihtsalt nöörid või takjapaela külge ja las siis omanik ise otsustab, mismoodi ta selle kehakatteks väänab, vot!
Nii et kudumisalane resolutsioon on järgmine: vähemalt mõnda aega vajan varrukaallergia taastusravi ning keeldun igasuguste selliseid elemente omavate objektide valmistamisest. Kuna vardaid siiski nurka visata ei taha, ei jäägi vist üle muud kui salle või koeraveste (varrukavabad ju!) kuduma kukkuda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment