Nüüd on siis taas käes see kardetud aeg, mil minu seltsis kõndimine kujuneb samavõrd keeruliseks kui kasvatamatu koeraga jalutamine. Iga õites põõsas tõmbab kui magnetiga, nii et näiteks läbi pargi jalutamisel kujuneb mu trajektoor lootusetult siksakiliseks - vastavalt õitepahmakate asukohale. Liigutused on iga-aastaste treeningutega juba professionaalseks muutunud: pea põõsasse (eelnevalt muidugi kiirkontroll mesilaste ja muude sumisejate võimaliku kohaloleku kohta), silmad kinni ning suur sõõm ninna ja kopsudesse! Ei raatsi lausa väljagi hingata enam. (Vot kui kummiliim oleks jasmiinilõhnaline, siis saaksin ilmselt ka liiminuusutajatest täitsa aru...) Sain vaevalt sireliaroomi ninast välja nuusatud, kui juba avastasin, et üks mu absoluutseid lõhnalemmikuid, jasmiin, peale tungib. Imeline!
Nagu igal varasemalgi kevadsuvel, olen lootusetult armunud "oma" aeda, kus tänu naabrite mullaste näppude vaevale säravad ka minu aknasse kõikvõimalikud tuntud ja tundmatud õitsejad. Sellistel hetkedel andestan oma korterile ta õhukesed põrandad-laed, uriseva küttesüsteemi ja praod seinas ning trepikojale ta kulunud ilme, sest kõik need tunduvad olevat ikkagi pisiasjad sellisest rohelisest miniparadiisist osa saamise kõrval. Ja sulistele säutsujatele andestan varahommikused äratuskontserdid (ma ei suuda ikka veel aru saada, kuidas on võimalik et linnulaulu peale ärkan üles, kuid lennukimüra ei pane tähele!). Usun, et ei ole kaugel hetked, mil poen katuseväljaehitisele õhtupäikese kätte peesitama.
Ja muud tegelikult ei tahagi. Ei taha lärmi, kärtsu-mürtsu, inimmasse! Palju meelsamini vaatan katuseserval kõõluvat ja vahel mullegi nägusid tegevat tuvi. Kahtlustan, et mul on pärast Eestis käiku mingi roheluseigatsus peal: aiapoolse akna alune koht koos siuts-säuts-tausta ja natuke silma torkiva loojuva päiksega tundub olevat mõnusateks hingerahuhetkedeks enam kui piisav. Ja kui vaid silmad nii väsinud poleks, siis oi kui paljudesse raamatutesse sellistel kuldsetel õhtutel sukelduks!
No comments:
Post a Comment