Ülemkogu toimumisest ei olegi vaja lehest lugeda, tähtsate onude saabumisest annab tunnistust asjaolu, et mu tavapärane töötee on järjekordselt takistusribaks muudetud, nii et tööle ja koju pääsemiseks pean laveerima "tankitõrjesiilikutega" sarnanevate moodustiste, veekahurite ja arvukate politseiautode vahel. Juba eile õhtul seadis piki tänavaid varitsuspositsiooni sisse lugematu arv okastraattõkkeid, täna siis lisandusid neile politseinike pesakonnad. (Ei saa mitte märkimata jätta, et mul tekkis kohe küsimus, kus neid okastraatasjandusi küll muul ajal hoitakse - igatahes nii mõnegi väljanägemise järgi võis arvata, et linnud on vahepeal nende pihta vägagi agaralt täpsuslaskmist harjutanud...) Väsinuna koju koperdades tänasin mõttes oma imelist töötõendit, mille abil on võimalik murda läbi isegi politseitõkkest! Tõsi, koos minu näolapi jäljendiga meenutab see kaardike küll rohkem põhikooli õpilaspiletit. Aga ilmselt mõjus asjalikuna selle küljes tilpnev eurosinine (rõhk sõnaosisel "euro-"!) pael. Tänu oma võlukaardile sain siseneda tähtsate onudega samasse tsooni ja ei pidanud hakkama tegema tüütuid ringe ümber eurohoonete.
Vahel tundub kogu see tsirkus natuke koomiline, aga no mida mina sellise tasandi turvavärgist tean! Aga vot selles, mis funktsiooni see tellingutest kokku klopsitud lava nõukogu ja komisjoni hoone vahel täidab, ei ole ma veel selgusele jõudnud. Kuna lava ümber on koondunud tele- ja raadiobussid (kas tõesti keegi teeb otseülekannet sellest sündmusest? Ja kas tõesti keegi kuulab seda?), siis võiks arvata, et see on mõeldud ajakirjanikele turnimiseks, kuni nad igavledes uudiseid ootavad. Erilist tegevust sel laval ei ole ma küll kunagi täheldanud. Kui aga õigel ajal sealt mööda minna, siis võib näha koomilist vaatepilti, kuidas terve kari teleajakirjanikke, igaüks kuskil oma nurgas, harjutab püüdlikult oma teksti, kaameramees aga otsib kohe kõlama hakkavale eurojutule parimat ja ülevaimat eurotausta.
Kogu toimuva värgi meeleolu üle ei saa üldiselt kurta. Lähedaloleva maja ehitustöölised keeravad musa põhja, mikrobussides valvel olevad mundrimehed taovad kaarte ja pugivad võileiba. Need õnnetukesed, kes peavad neoonvestides väljas lõputule arvule nördinud inimestele selgeks tegema, miks täna euromajad lihtinimestest puutumatuks jääma peavad, lõbustavad end sellega, et hüppavad lustakalt eurokeskust pildistavate turistide kaamerate ette. (Milline kontrast näiteks nende Eestimaa ametivendadega, kellele vist igasugune enda fotojäädvustamine on ära keelatud, nagu nende reaktsioonidest seni näinud olen.) Ainsad, kes ei paista tähtsate onude kokkukogunemise üle rõõmustavat küll kuskilt küljest, on autojuhid, kellele kõik need vägevad ümberkorraldused pakuvad masendava võimaluse veel kauem autos istuda ja end mõttetu signaalitamisega välja elada. Aga pole hullu, väike annus euroturvasegadust on ette nähtud ka veel homseks, seejärel mõneks ajaks jälle hall (või öeldakse siinkandis "lipusinine"?) argipäev.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment