Mingil (mõtlikul?) lainel

Kummaline, kuidas asjade tähendus ajas muutub. Näiteks lennujaam. Ühel hetkel ei ole see enam koht, kus pärani silmadega täiel rinnal reisiärevust nautida ja avarast maailmast unistada kui vangist pääsenu. Sellest on saanud hoopis vaheetapp, mis tuleb lihtsalt liigse energia- ja närvikuluta läbida: automaatne passi ulatamine check-in'is, sisseharjunud liigutustega asjade lindile ladumine turvakontrollis, kõrvade teritamine vaid õige lennuinfo peale. Mõtted aga hoopis mujal. Veel pigem seal, kus ollakse. Lennukis aga nihkuvad need kilomeetrite ja heledas taevalikus säras pilvede möödudes tasapisi samuti sihtpunkti, selle teise minu ellu kuuluva maailma poole. Pilk koduste ajalehtede uudistele on justkui hüvastijätt mahajäänud maailmaga. Selleks korraks. Loomulikult harjutakse kõigega, kuid see ei tähenda, et mingid kripeldused hinges olemata jäävad. Ka pärast mitmeid-mitmeid aastaid.

Teisisõnu öeldes: lennujaam ei ole ühel hetkel enam koht, mille kaudu minema pääsetakse, vaid koht, mille kaudu minema minnakse, lahkutakse. Ja selles on oluline vahe. Vist just see mõtteuim, mille järjekordseks peas keerutamiseks oli lennu hilinemise tõttu piisavalt aega, ja vastselt omandatud plaadi "Kadunud maailma teedele" (Raadik) laulukatked on viinud mind oma kombinatsioonis mõtlikkuse lainele. Ja kummitama jäi Ann Tenno "Rändlindude" sõnadele tehtud laulu viisijupp:

Kas ma tean su mälestusi?
Ja su homset?
On su mõtteis hetkeks minu äralennu viiv?
Kas on kutse sinult
Selles sahisevas lennus?
Või viin mina kaasa sinu igatsuse siit?

Sest eks minagi olen ju omamoodi rändlind, pendeldamas mitme paiga vahel, suutmata kummassegi pidama jääda...