See fraas võtab hästi ja kujukalt kokku minu viimase aja oleku. Ma ei tea, kas asi on suurema osa nädalast halli ja rõhuvana püsinud taevas või õhurõhus või tähtede seisus, aga tunne on, nagu elaks ma udu sees. Vererõhk tundub olevat kukkunud olematuse piirimaile; või siis on pea kui perifeerne ja kaheldava otstarbekusega piirkond verevarustuest ilma jäetud. Silmade lahtihoidmise kõige tõhusamaks viisiks paistab olevat kulmude kergitamine. Mu tavapäraselt niigi looklevad juhtmed on veelgi pikemaks veninud, nii et äraolevalt ringi uimerdamine on praegu minu tüüpetteasteks. Täna suutsin peaaegu ka osakonna koosoleku "maha töötada" - kui poleks mingil hetkel tekkinud vajadus uurida, et kus täpselt see Abhaasia ikkagi asub, poleks ma atlase otsimiseks kabinetipuurist välja pugenud ja koosolekuhoos inimsumma leidnud. Ja ma mitte ei saa aru, kas asi on tõesti kosmiliste jõudude mässamises või lihtsalt väsimuses. Täna hommikul tekkis korraks kaval mõte nihutada tööpäeva algus tunnikese varasema aja asemel vahelduseks hoopis pisut hilisemaks, kuid siis meenus, et agarad ehitustüübid on ju juba suht varakult kohal ja nende pahteldamisaktsioonile ma oma pudrukeetmisaktsiooniga konkurentsi pakkuma ei hakka. Kohviteraapiat olen juba katsetanud - aga see annaks vist parema tulemuse pigem näkku valades kui sisse juues. Homseks on aga kavas mälumänguõhtu (kus muuseas katsetame ka eile kokanduskursusel õpitud pitsategemisoskusi), nii et ma mõtlen juba, et praeguses konditsionis oleks ehk kindlam pealtvaataja rolliga leppida kui end täitsa lootusetu juhtumina demonstreerida.
No comments:
Post a Comment