Ühesõnaga sattus minusugune paadunud golfiskeptik sel nädalavahetusel täitsa uskumatul kombel proovima seda rikaste ja ilusate ala, sest ühel sõbral oli vaba "katsetuskupong" kolmele. Juba ainuüksi kohalejõudmine oli omaette seiklus, sest kaart oli küll olemas, kuid mõõtkavast polnud kaardi paljundajal aimugi. Aga kui valesti minekud kõrvale jätta, siis jõudsime täitse otse ja õigesti kohale. Ausalt öeldes oli väga ilus vantsimine viljapõldude vahel, nii et hakkas meenuma juba ununema kippuv tõsiasi, et tegelikult on ju suvi!
Golfiklubi oli otsatult uhke, tundsin end kui talulaps mõisas. Õnneks olime vähemalt hoiatatud, et teksades sisse ei saa - vot sihuke koht siis. Igal pool siblisid justkui filmis stiilsed golfarid oma stiilsete kärukestega ringi (kindlasti järjekordne terminoloogiline ämber minu poolt, kuid uut infot tuli sihukese mühinaga peale, et kõike mälu kinni ei pidanud). Aga vähemalt sain vastuse küsimusele, miks ometi peab ühe golfikepi jaoks mingit tohutut pagasit kaasas vedama: nimelt neid golfikeppe on igavene hunnik erinevaid, sõltuvalt sellest, millise nipiga obadust pallile just vaja anda on. Nii et otsapidi lausa teadus... Omaette teadus oli ka mulle kui paduvõhikule golfi punktisüsteemi arvestamine, nii et ühel hetkel andsin alla, lülitasin kogenud nõksuga oma aktiivselt mõttetöörežiimilt välja ja lasin pilgul niisama ringi libiseda, sest koht oli iseenesest ilus: natuke Lõuna-Eesti kuppelmaastikku meenutavad künkad (aga siiski laugemad), väiksed puudesalud, veesilmad, õiget tooni ideaalsed murulaigud jne. Milline imeline park jalutamiseks vi pikniku pidamiseks - kui vaid need ohtlikud ringi lennutatavad golfipallid asja ära ei rikuks! Aga selle ketserliku mõtte jätsin muidugi enda teada... 
Muidugi usaldati meile ka golfikepid (ausalt öeldes olen ma alati seda pigem tapariistaks kui spordivahendiks pidanud), millega siis alustuseks tasasel väiksel platsil põhiliigutusi katsetasime - tegevus, mille ametlik nimi inglise keeles on putting. Edasi saime juba proovida ka peaaegu päris golfi: meid viidi platsile, kus igaühele jäi piisavalt ruumi oma vastomandatud relvaga vehkimiseks. Kogusime natuke "laskemoona" ja pärast väikest klassikalise golfiaeroobika demonstratsiooni võisime ise end tunda kui filmis, väänates end enne ja pärast lööki stiilsetesse asenditesse. Aegluubis ei olnud see sugugi raske, probleemid tekkisid aga siis, kui püüda pallile ka pihta saada (ja veel nii, et see ka ilusa plõksatusega kohalt lendab, mitte ei veere). Loomulikult õnnestus mul lisaks pallile tabada ka matti ja pallikorvi. Algul olin natuke pettunud, et meid ei lastagi päris "golfi marjamaale", et saaksime katsetada, kui mitme(-kümne/-saja) löögiga meil õnnestuks läkitada pall kuskile käänaku taga nähtamatus kohas pesitsevasse auku. Hetkeks järele mõeldes aga mõistsin, et see oleks katastroof nii ohutuse kui ka vara seisukohast: tosin algajat väljakul laiali ja pildumas palle tont teab kuhu, jättes imeilusast murust järele ülesküntud uudismaa. Kujutan ette, kui palju murutuuste juba ainuüksi minu löökidest väikse õhulennu oleks teinud. Kogemus oli muidugi põnev, kuigi pean tunnistama, et skeptik olen jätkuvalt ja golfipisiku suhtes vist immuunne. Kui juba tahta tokiga pallikest taguda, siis minna pigem minigolfi mängima, kui aga tahta jalutada, siis võikski lihtsalt jalutada, ilma et oleks vaja pidevalt otsida kuskile lennutatud palli, matmata lisaks veel oma sissetulekut kalli varustuse alla. Pealegi hirmutab mind kogu see stiilsus ja etikett: õige kampsun, õiged püksid, õiged kingad, õige varustus, väärikas käitumine. See ei ole vist kohe ülds minu valdkond. Ma oleksin üleni üks faux pas seal golfikeskkonnas. Nii et jään lihtsamate asjade juurde. Mis aga ei tähenda, et ma poleks valmis jälle minema, kui keegi taas vaba pääsme saab!
Meie harjutusväljak: nagu vägev rahe oleks üle käinud! Küsimust ennetades: ei, neid palle ei korjata sealt kokku käsitsi, selleks on spetsiaalne väikest looreha meenutav kaadervärk.
4 comments:
Austrilistele pead sa ikka shansi andma, sest ega sellised asjad ilma harjutamata ei saagi meeldima hakata. Soovitavalt siis r tähega kuus (vankumatu gurmaansete eelarvamustega võitleja).
Praegu käsil olevas raamatus oli lahe koht golfi kohta, mille ma võin siia ümber kirjutada, kui huvi on.
no kuule, juttude vastu on mul alati huvi, kui aga sul mahti on seda siia ümber toksida! :)
Raamat on Haruki Murakami Dance Dance Dance, lk 198. Nimetu minategelane ajab juttu menukirjaniku Hiraku Makimuraga, kes harjutab parajasti golfilööki:
"You play golf?"
"I'm afraid not," I said.
"You dislike golf?"
"I don't like or dislike it. I've never played."
He laughed. "There's no such thing as not liking or disliking golf. People who've never played golf hate golf. That's the way it is. So be honest with me."
"Okay, I don't like golf," I said.
"Why not?"
"I guess it strikes me as silly. The overblown gear, the cute carts, the flags and the pompous clothes and shoes. The look in the eyes, the way ears prick up when you crouch down to read the turf. Little things that bother me."
"The way ears prick up?"
"Just something I've observed. It doesn't mean anything. But there's something about golf that doesn't sit well with me," I answered, summing up.
Makimura stared at me blankly.
"Is there something wrong with you, son?"
"Not at all," I said. "I'm perfectly normal. I guess my jokes aren't very funny."
Post a Comment