Nii see kõik juhtubki. Täitsa pahaaimamatult keksled rõõmsalt rahvatantsu tantsida ja siis ühel hetkel leiad end fakti eest et vot "riided on siin, esinemine sel ajal ja selles kohas". Kõõks! Ausalt öeldes lootsin kuni viimase minutini, et ehk juhtub ime ja ma pääsen siiski ja saan kõike seda triibuseelikulist-sinikuuelist keerlevat ilu nautida muretult pealt vaadates. Ja oodata esinemisdebüüdiga vähemalt päevani, mil suudan muusika, tantsu nime ja ehk isegi sammud õigesti kokku panna. Aga elu ei peagi alati kerge olema, seda enam, et tänapäeval ju väljakutsed / proovikivid / raskustega rinda pistmine igati moes.
Sündmuseks siis Brüsselis sel nädalavahetusel toimunud Euroopa pealinna päevad (midagi tuttvalikku võiks eestlased juba ürituse avalehe pildil leida!) ja kohaks Eesti saatkond. Juhtumisi oli saatkonda sel pärastlõunal väga kerge leida, sest selleni viis lõputu politseiautode ja (märuli)politseinike rida. Loomulikult polnud põhjuseks mitte süütu eesti rahvatants ja pakutav kama, vaid kõrval asuv Hiina saatkond, mille eest teatud hetkedel lausa kiirabi sekkumist vajavaks märuliks läks. Asi siis muidugi Tiibeti küsimuses. Njaa, ja mina algul veel naiivselt mõtlesin, et tea, kas Hiina saatkonnas ka lahtiste uste päev juhtub olema...
Tegelikult tundub siiski, et kõik on võimalik, ka minusugusel sõna otseses muusikalises mõttes "taktitundetul" puujalgsel tegelasel väga vähese harjutamisega tants rahuldavalt ära tantsida. Ütlen meie algajatepaari kiituseks, et õigesti läks kohe kindlasti rohkem tantsusamme kui valesti (teeme nii, et täpsem suhtarv pole siinkohal oluline). Natuke vähem toredad olid need üksikud mäluauguhetked, mil järgmise sammuni oli paar takti aega, kuid ma ei suutnud ka kogu oma kujutlusvõimega meelde tuletada võimalikke järgmisi samme. Või siis üllatushetked, et "ah SEE samm on ka siin vahepeal!". Üksi olles saaks ju alati improviseerida, kuid kui paare on omajagu, siis ideaalis peaks mingigi harmoonia välja paistma. Või vähemalt ei tohiks paaride etteasted vääääga lahkneda. Umbes viienda tantsu ajal tekkis oma villase kihi all õhetades küll juba küsimus, kas vanad eestlased tõesti vaid talvel pakasega tantsisid... Kuid mis teha, ilu nõuab ohvreid - ja seekord olin vahelduseks ohvriks mina. Ah jaa, siirad vabandused kõigi nende õnnetute pealtvaatajate ees, kellele ma ruumikitsikuse tõttu oma (õnneks mitte nii rohked!) kilod korraks varvastele toetasin - ärge siiski pikka viha pidage ja toimunut sõjatantsuks tituleerige!
Aga närvirakke kulus kõige rohkem vist isegi veel enne esinemist: kõik mu eelmise öö unenäotegelased olid igatahes rahvariietes (kuigi ma ei saa aru, miks nad mulle siis õigeid tantsusamme seal unes meelde ei tuletanud!). Ma kujutan ette, et isegi kui näiteks karupoeg Puhh või Don Quijote ratsu Rosinante oleksid mingil põhjusel mu unest läbi marssinud, poleks nemadki rahvariietest pääsenud... Igatahes praegu tunnen küll kergendust, et selleks korraks on aktsioon möödas, nüüd saab loodetavasti taas mõnda aega muretult kepselda. Optimistina olen kindel, et küll järgmiseks korraks suudan juba järgmised sammud ära unustada - natuke vaheldust peab ka ju elus olema!
Ah jaa, kui mõni pilt tsensuurist läbi peaks tulema, siis on lootust ka fotosüüdistust näha.
Sündmuseks siis Brüsselis sel nädalavahetusel toimunud Euroopa pealinna päevad (midagi tuttvalikku võiks eestlased juba ürituse avalehe pildil leida!) ja kohaks Eesti saatkond. Juhtumisi oli saatkonda sel pärastlõunal väga kerge leida, sest selleni viis lõputu politseiautode ja (märuli)politseinike rida. Loomulikult polnud põhjuseks mitte süütu eesti rahvatants ja pakutav kama, vaid kõrval asuv Hiina saatkond, mille eest teatud hetkedel lausa kiirabi sekkumist vajavaks märuliks läks. Asi siis muidugi Tiibeti küsimuses. Njaa, ja mina algul veel naiivselt mõtlesin, et tea, kas Hiina saatkonnas ka lahtiste uste päev juhtub olema...
Tegelikult tundub siiski, et kõik on võimalik, ka minusugusel sõna otseses muusikalises mõttes "taktitundetul" puujalgsel tegelasel väga vähese harjutamisega tants rahuldavalt ära tantsida. Ütlen meie algajatepaari kiituseks, et õigesti läks kohe kindlasti rohkem tantsusamme kui valesti (teeme nii, et täpsem suhtarv pole siinkohal oluline). Natuke vähem toredad olid need üksikud mäluauguhetked, mil järgmise sammuni oli paar takti aega, kuid ma ei suutnud ka kogu oma kujutlusvõimega meelde tuletada võimalikke järgmisi samme. Või siis üllatushetked, et "ah SEE samm on ka siin vahepeal!". Üksi olles saaks ju alati improviseerida, kuid kui paare on omajagu, siis ideaalis peaks mingigi harmoonia välja paistma. Või vähemalt ei tohiks paaride etteasted vääääga lahkneda. Umbes viienda tantsu ajal tekkis oma villase kihi all õhetades küll juba küsimus, kas vanad eestlased tõesti vaid talvel pakasega tantsisid... Kuid mis teha, ilu nõuab ohvreid - ja seekord olin vahelduseks ohvriks mina. Ah jaa, siirad vabandused kõigi nende õnnetute pealtvaatajate ees, kellele ma ruumikitsikuse tõttu oma (õnneks mitte nii rohked!) kilod korraks varvastele toetasin - ärge siiski pikka viha pidage ja toimunut sõjatantsuks tituleerige!
Aga närvirakke kulus kõige rohkem vist isegi veel enne esinemist: kõik mu eelmise öö unenäotegelased olid igatahes rahvariietes (kuigi ma ei saa aru, miks nad mulle siis õigeid tantsusamme seal unes meelde ei tuletanud!). Ma kujutan ette, et isegi kui näiteks karupoeg Puhh või Don Quijote ratsu Rosinante oleksid mingil põhjusel mu unest läbi marssinud, poleks nemadki rahvariietest pääsenud... Igatahes praegu tunnen küll kergendust, et selleks korraks on aktsioon möödas, nüüd saab loodetavasti taas mõnda aega muretult kepselda. Optimistina olen kindel, et küll järgmiseks korraks suudan juba järgmised sammud ära unustada - natuke vaheldust peab ka ju elus olema!
Ah jaa, kui mõni pilt tsensuurist läbi peaks tulema, siis on lootust ka fotosüüdistust näha.
Siin siis lõpuks ka paar tantsujalgu. Tegelikult ei ole tegemist minu jalakestega, aga need nägid lihtsalt palju kenamad välja! (foto: Merle Koppel)
No comments:
Post a Comment