Mingu metsa kõik, kes ütlevad, et laupäeva õhtu tuleb tingimata jalakeerutamis- või kõrvapiinamiskohas või kokteiliklaasi taga veeta! Tegelikult ka, sõna otseses mõttes. Meie näiteks võtsimegi sel fraasil sabast ja läksimegi metsa - aga muidugi mitte kontsade klõbinal ja lauvärvi helkides, vaid ikka tõhusate jalavarjude ja taskulambiga varustatult. Hea, et leidub veel inimesi, kes viitsivad päev otsa metsas tiirutada, et sinna helkivaid pulgakesi ja nänni peita, et siis teised veidrikud, kes mingil patoloogilisel põhjusel eelistavad üheksakraadist pimedat tihnikut soojale sumedavalguselisele lokaalile ja omaenda hingeauru suitsuvinele, saaksid neid tundide kaupa kaardi abil taga jahtida.
Aga olgem ausad: toredas seltskonnas on ju vahva kas või poolkuu- ja taskulambivalgel mööda põõsaid mütata ja vihjeid nuputada, kuigi vahel kippus tähelepanu rohkem lobisemisele kui tõsisele otsimistööle kuluma. Edaspidiseks panin kõrva taha selle, et niisugust asjalikku teemat nagu kudumine meeste seltskonnas siiski üles võtta ei tasu: kujutan ette, et veel mõnda aega ei pääse ma teatud tegelastega kohtudes nöökivast küsimusest So, how's your knitting doing? Pigem tuleb arutada tõsiselt näiteks sellise globaalse tähtsusega küsimuse üle, et milliseid tagajärgi võiks põhjustada see, kui oravad nuhiksid välja, et käbidest on võimalik alkoholi teha...
Tegelikult leiab pimedas igasuguseid huvitavaid vaatepilte.
Väikeseks tagasilöögiks sedalaadi ettevõtmise juures on muidugi see, et süütuna näiv jalgealune pinnas võib vahel alatult üllatada ja su pahkluuni kinni krabada.
Aga tore on see, et lõppkokkuvõtteks polegi oluline, kes täpselt võidab, sest torti saavad kaloritekao kompenseerimiseks ju kõik!
2 comments:
Veel toredam on käia metsas seltskonnata. Seltskonnas ei näe ega kuule metsa ega selle elanikke.
Njaaa, päevasel ajal kindlasti, aga pimedas metsas üksi olles oleks vist mu hirmunud südame kloppimine ainus asi, mida ma märkaks! :D
Post a Comment