Lõpuks ometi jõudsin pärast pikka mootorloomade piilumist niikaugele et soetasin endalegi ühe pisikese põriseja! Sihukese armsa nunnu tegelase, kes on täpselt sellist nägu, nagu ta ootaks kõrva tagant sügamist. Minu otsustusvõimet (õigemini selle puudumist) arvestades pole enam kui aasta kestnud luure- ja kaalumistegevus sugugi paha tulemus. Njah, naftahinna möllamisele ja keskkonnale mõeldes oleks jalgratas kahtlemata taskukohasem investeering olnud, kuid üksnes pedaalide ja lihaste jõul näiteks kas või moosipurkide ühest Eesti linnast teise vedamine on siiski natuke üle jõu käiv ülesanne. Seepärast oligi oluline tingimus see, et tegemist oleks mõistliku säästva pisielukaga, mitte aga mõttetu pretensioonika hiigelkastiga, millele tuleks pikemateks sõitudeks bensujaam külge haakida. Mul ei ole vaja, et mu sõiduk ise oleks silmapaistev, küll mu sõidustiil minu silmapaistvuse eest hoolt kannab!
Esimesed sõidud kuulusidki kategooriasse "hüppav lehetäi". Hüppamise osa ei vaja ilmselt selgitust. Lehetäi aga seepärast, et tegemist on just sihukese eba-autolikult rohelise neljarattalisega. (Riskides küll anda hoogu torkimistele teemal "Naised ja auto värvus", tunnistan muide ausalt, et auto leidmise päeval oli mul seljas just sama tooni roheline pluus...) Nüüdseks on sõit natukene sujuvamaks muutunud (vähemalt minu meelest; teistel sõitjatel on aga jätkuvalt natuke pingul ilme ja ristmikel kipuvad nad meeleheitlikult enda ees olematuid pedaale sõtkuma). Ja just hiljuti lasin üle tee ka oma esimese jalakäija - professionaalse sujuva peatumisega kusjuures! Imeline tunne! Samuti on seljataga ka esimene pikem soolosõit ilma pardaoperaatorita (st kõrvalistujata, kes minu soovi järgi ventilaatoriavasid, raadiot jms reguleerib ning vajadusel meenutab ka, et liiklusmärgid pole teeserva sugugi lihtsalt kaunistuseks püsti pandud). Kogenud sõitjad ei saa ilmselgelt praegu aru, miks ma siin nii enesestmõistetavate asjade pärast kilkan, aga ma idandan endas väikest lootusekübet, et ehk ikka saan ühel päeval täitsa iseseisvaks sõitjaks, kes on ohutu nii iseendale kui ka teistele.
P.S. Brüsseli asukad, ärge muretsege: esialgu püsib mu lemmikloom siiski kodumaal ja siinse liikluse kaootilisuse eest hoolitsevad teised!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Kas uuest sõbrast pilti ka saab? Ja mis ta nimi on?
Post a Comment