Sügisene juulikusünnipäevalaps

Jutt muidugi Belgiast. Kui hommikul oli veel suht vihmavaba vaade sõjaväeparaadile, siis õhtune vaade sisaldas peaasjalikult vihmavarje ja kössis inimesi (kui seda aga piiluda kuskilt õdusast kohakesest söögitaldriku ja küünla tagant ja toredas seltskonnas, siis ei olegi asi nii hull). Natuke pidulikumat tunnet tekitanud paraad meenutas mulle taas kord küsimust, mille üle juba niigi palju kordi juurelnud olen: mis pagana tegelased on merejalaväelased?! Ja miks neid alati kuidagi idealiseeritakse? Selles sõnas sisaldub minu jaoks täielik vastuolu. Nendega seoses kerkib alati silme ette pilt, kuidas nad laeva ühest otsast teise marsivad... Aga see vist ei ole ikka päris see õige ettekujutus asjast.

Lisaks jõudsin arusaamale, kui otstarbekalt saab lapsi ära kasutada: isad tõstsid põnnid kõrgele aknalauale istuma ja surusid kaamera kätte - ja nii need põnnid plõksutasid sealt oma kuninglikult kõrguselt imelisi vaateid, vahel liiga hoogu sattudes ka jalaga möödakäijatele vastu pead kopsates. Samal ajal pidin mina aga baleriini mängides naba paigast venitama, et mul peale juuksepahmakate ka midagi muud pildile jääks (avalikel üritustel peaks sellistele kohevaparukalistele olema kohustuslik ujumismütsi kandmine - teiste hea vaate huvides!). Muide, teine asi, milleks lapsed kasulikuks osutuvad, on igasugused põnevad poed ja atraktsioonid, kuhu täiskasvanutel üksi justkui natuke imelik minna. Ja ilmselt on kõik näinud olukordi, kus mingil sünnipäevapeol on mehed mingi uue poistevidina ümber kärbsepilvena koos, nii et põnnil endal on raske oma mänguasjale ligi pääseda. Ja siis mässavad sellega ennastunustavalt, arendades teooriaid selle võimalikust edasiarendamisest või tuunimisest või ümberehitamisest. Hehh, armsalt naljakad on need meesolevaused ikka vahel küll. Või siis naljakalt armsad.

Aga kui tähtpäeva juurde tagasi tulla, siis minu kinnisidee - pidulikul päeval pidulikult vahvlit süüa - jäi teostamata, kuid see-eest hüppasime jälle läbi vanast heast chocolaterie'st, kus alati midagi sulle ilma palumatagi hambusse lükatakse. Reklaami mõttes ütlen, et tegemist Chocopolisega - ja minu kogemuste põhjal on see olnud ainus kesklinna šokolaadipood, kus magusat suutäit pakutakse ka kõigile neile, kes eriti lootustandva kliendina ei tundu. Nii et proovige järele, kui sealkandis äkki magusaisu tulema juhtub!

Nüüd tagantjärele meenus, et kuningat ka ei näinud. Tegelikult, kui nüüd järele mõtlema hakata, siis ma vist ei olegi kõigi nende Belgias elatud aastate jooksul teda isiklikult näinudki (njaa, ikkagi kõrgem klass kui kõik need lihtsurelikud Eesti VIP-poliitikud, kelle kõrvale võid Eesti Õhu lennukis istuma sattuda...). Aga see-eest olen teinud tutvust tema paleega (millest ma alguses olin mitu korda mööda käinud, teadmata, mis tähtsa majajurakaga tegu), uudistanud ta ilusaid kasvuhooneid-aedasid ja kleepinud ümbrikutele ei tea kui palju tema pildiga marke. Praeguse seisuga on ta vist ainus stabiilne element Belgia poliitikamaastikul, kus mitte ei õnnestu püsivat (ja toimivat!) valitsust kokku saada. Tunnistan, et minul küll tekkis eelmise aasta lõpul, kui Belgia püstitas oma valitsuseta olemise rekordi, õigustatud küsimus, et kui riik on enam kui pool aastat ilma "esikambata" hakkama saanud, siis kas ehk ei võikski samamoodi jätkata? No vähemalt on selge, mida sünnipäevalapsele soovida: püsivat valitsust!