Oma esimestest Brüsseli-päevadest on kuidagi eriti eredalt meelde jäänud vaatepilt, kus ontlik ülikonnastatud euroametnik, lips uljalt üle õla lehvimas, tipptunni autodevoos ühe käega jalgratast tüürib, teises käes aurav kohvitopsik. "Oo, millised multifunktsionaalsed inimesed siin töötavad," mõtlesin tookord aukartlikult. Päris sama vaatepilti vist enam eriti nägema ei olegi juhtunud, kuid seda olen küll mõistnud, et istungite ja kohtumiste peakangelane ei ole kaugeltki keegi PowerPointi slaidide ees seletav euroinimene, vaid tema (ja ka enamiku kuulajate) kõrval laual obligatoorselt varitsev kohvitops (üldjuhul just tops, sest sageli vaja seda elueliksiiri varuda jooksu pealt automaadist).
Ei mäleta ainsatki kursust, koolitust või koosolekut, kuhu ei maanduks toimumisajast sõltumata auravat aromaatset vedelikku täis tassiga varustatud tegelane - seda kas või hilinemise hinnaga. (Siinkohal meenub siiski originaalne õppur hispaania keele tunnist, kes igal hommikul mürtsatas lauale hoopis täis piimapudeli või keefiritopsi, mille ta tõepoolest suutis tunni lõpuks täiesti märkamatult tühjaks limpsida!) Kui kahetunnise seminari sisse ei anna kohvipausi pikkida, siis serveeritakse kohvi ettekande ajal. Kahtlustan, et kui näiteks eksami või tähtsa koosoleku ajal tualetis käimisele just eriti hästi ei vaadata, siis järjekordse kofeiinilaksu järele lippamises ei nähta midagi taunitavat.
Olen mõnikord lausa juurelnud, et kofeiinisisaldus peaks eurokabinettide töötajail küll keskmisest kõvasti kõrgem olema. Ja võimalike põhjustena hüppab pähe neli võimalust: 1) töö/elu on nii otsatult igav, et muidu ei peaks vastu; 2) töö/elu on nii otsatult huvitav, et uneaega jääb väheks; 3) tööd on nii otsatult palju, et silmad püsivad lahti vaid imevedeliku mõjul; 4) tööd on nii otsatult vähe, et millegagi tuleb ju aega täita.
Vastust ei teagi, aga mõnusa aurava kergelt magusa koorekohvi isu tuli peale küll...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment