Tolmu ootel

Täitsa põnevusega ootan järgmist nädalat, sest korteriomaniku sõnul on siis suurenenud tõenäosus, et majas/mõnes korteris hakatakse tegema mingisuguseid remonditöid. (See "suurenenud tõenäosus" ei ole muidugi korteriomaniku fraas, lihtsalt ma ise olen viimastel aastatel harjunud teataval määral skeptiliselt suhtuma igasugustesse ajalistesse lubadustesse. Just nüüdki oli juhus, et üks mulle "homme" toodav dokument tiksus järjekindlate "homme"-lubaduste saatel minuni tervelt neli nädalat. Seega ei usu ma remondiaktsiooni algusesse enne, kui näen ise koridoris tolmupilve!) Tegelikult uuris korteriomanik minult, et kuna remondimehed juba majas möllama hakkavad, siis ehk teeks korraga ka minu asustatavas korteris ühe muudatuse ja uuristaks köögi (no täpsemalt öeldes kööginurga) ja elutoa vahele natuke suurema ava, et köögis oleks rohkem valgust. Alumisel korrusel tehti sama põhiplaaniga korteris see uuristus juba eelmisel aastal ära, nagu ma tookord koridoris vedelenud prahihunniku järgi mäletan.

Kuigi ma juba kujutan ette seda tekkivat prahi- ja tolmumöllu, mis kardetavasti minu sekkumiseta ei kao, olen igati uuenduste poolt! Kuna kõik mõistlikud mööblipaigutusalternatiivid (st sellised traditsioonilised võimalused, et voodi horisontaalis ja kapid vertikaalis ja ukseavad vabad jms) on mu "kroonilise mööbeldamisrahutuse" (meditsiiniliselt mitteametlik, ent pereliikmete poolt ühel häälel heaks kiidetud diagnoos) tulemusel mitme aasta jooksul juba ammendunud, siis on igasugused sellised uuendused teretulnud. Vastasel juhul tuleb hakata omaniku mööbliga kurjasti ümber käima või siis pean ise uude, uusi mööbeldamisväljakutseid pakkuvasse kohta kolima. Nüüd tuleb aga kähku tuvastada kõikvõimalikud muud kõpitsemist vajavad kohad korteris, et saaks ka need kohale saabunud remondimeestele ette lükata ja korraga korda saada!