Ühe teatud eurokabineti töölaud...

...enne pühi ja pärast suurt jõulupidu näeb välja just selline.

Jätaks õige hommikud vahele

Ei, tegelikult mulle hommikud ikka meeldivad. Ja ka vara üles tõusta meeldib - päev siis kohe nagu pikem! Aga vot see ärkamisprotsess... Oh neid morbiidseid esimesi minuteid, kui uneuimane aju genereerib meeleheitlikult võimalusi veel silmi kinni hoida, näiteks teeseldes, et ei kuule äratuskella, ja lootes teda nii vaikima meelitada (einoh, vahel mu aju nutikus hämmastab mind ennastki...).

Nii ongi mu üritused paigutada end sellesse kitsasse lõoke vs öökull (st hommiku- vs õhtuinimene) maatriksisse ebaõnnestunud. Asjad ei ole ju nii selgelt mustvalged. Viimases hädas otsustasin, et kuulun papagoi kategooriasse - aktiviseerub-häälitseb täiesti suvalistel aegadel ja magab siis, kui tekk peale tõmmata...

Aga tuleb välja, et rasketest oludest on kasu ka. Nimelt tulin geniaalsele mõttele, et võiks leiutada kofeiini-retardtabletid, mis mõjuvad näiteks 7 või mis iganes tunni pärast. See tähendab, et arvestad õhtul välja, mis kell äratus on, siis sööd õigel ajal tableti ja hommikul äratuskella plärina ajal torgib kofeiin sind juba seestpoolt! See traditsiooniline kohvitassi "laks" saabub muidu ju nii hilja, et kõige suuremad kannatused on selleks hetkeks juba seljataga ja kõige uskumatumad lubadused enesele antud. Kui kellelgi käpp ravimitööstuses sees, siis palun-palun mõelgu sellele - meie kõigi helgemate hommikute nimel!

Kasuliku ühendamine meeldivaga. Või vastupidi

Ehk kolm nädalat hispaania keele kursusel Lõuna-Hispaanias Granadas!

Praegu Brüsseli halluses-hämaruses käsikaudu koduteed otsides ja üle lompide hüpeldes suudan vaid sügavalt ohata sinisinist taevast ja valgusküllust meenutades... Aga tegelikult on Hispaania värskete kildude kirjapaneku suure töö ära teinud tubli Katri (http://reisikirjeldused.blogspot.com/), nii et mul jääb üle vaid pisut pildimaterjali lisaks pakkuda (http://picasaweb.google.com/monika.album/Granada_October2007).

Igatahes tundub, et asjast oli lõppkokkuvõttes kasu. Esialgu olid muidugi mõningad tagasilöögid, näiteks leida end rühmast, kus mõned lobisesid õpetajaga võidu - ja seejures muidugi täitsa õigesti! -, nii et ma palusin iga kord mõttes neilt andeks, et nad olid sunnitud ära kannatama need venivpikad hetked, mil ma üritasin oma erilisi ideid grammatiliselt täiesti ennekuulmatutesse lauseväänutustesse vormida. (No ma ei saa aru, kuidas küll ma tahan alati moodustada selliseid lauseid, mis ei mahu selgelt ühegi grammatikareegli alla. ) Ja kui ma siis üritasin pärast kolme sellist igakülgset keelekümblust taas prantsuse keeles suhelda, oli tulemuseks hispaania keele sõnavara prantuse aktsendiga. Nii saigi otsustatud, et vähemalt lähiaastail üritan uutest keeltest hoiduda (eriti itaalia keelest!), ning püüan pigem peakeses praegu valitsevas segadikus korra majja lüüa, kui just ei leiutata ka inimestele võimalust mõned gigad-megad jms lisamälu osta...

Tere, sügis!

Nii, tuleks lõpuks vist hapukurgihooaeg lõppenuks kuulutada. Või no tegelikult oli tegemist kurkide ja muude aedviljaliste hooajaga tõesti sõna otseses mõttes. Kirjutamismaterjali jagunuks pigem tavapärasest rohkemgi, kuna sai põhja pool ja isegi täitsa põhjas omadega ära käidud. Ehk siis Eestis ja Norras (tõendusmaterjali sai natuke nopitud mu picasawebi albumisse).

Kokkuvõtlikult tuleb nukralt tõdeda, et suvi oli lühike nagu alati. See-eest Eesti-nädalad olid küll kui paradiisiaias: peadpidi marjapõõsas, näppupidi porgandipeenras, õun hambus, päike soojalt kuklasse lõõskamas, toas ootamas raamatud ja moosipurgid. Öösel aga sadas tähti sellise hooga, et mul sai soovide nimekiri ammendatud.

Samas ma ikka arendasin ka end. Põhiasi, mille ära õppisin, on arusaam, et minu autosõiduoskus küündib pärast 9-aastast lubadestaaži juba lausa Võru linna tipptunnivälise liikluseni. Täitsa võimalik, et leidsin endale nii mõnegi vaenlase "normaalse" autojuhi näol, aga ei saa lasta end ju pisiasjadest häirida. Tegelikult tunduvad mulle endale kõik mu manöövrid miskipärast hoopis sujuvamad kui kaassõitjatele (igasugused nende kuuldavale toodud kiljatused-röögatused on küll ilmselge liialdus!). Lõppude lõpuks, ärgem eirakem tõsiasja, et mul on pea terve aastakümme täiesti avariidevaba "juhikarjääri" seljataga...

Suurlinna suves

Nii, nüüd on see siis jälle märkamatult kätte jõudnud. Suvi. Mõnes mõttes raske uskuda, sest argirutiin tiksub ikka samas töörütmis ja ilm - erinevalt Eestist - ei ole ka midagi erilist korda saatnud ning mõnda veekogusse sulistama minek on kuidagi kauge unistus. Aga mõningaid muudatusi on siiski näha! Kõigepealt see, et üha sagedamini keeran sõna otseses mõttes arvutile selja, seades end akna alla mõnusasse õhtupäikesesse lugema. Töö on viimastel päevadel nagunii mind sedavõrd kõvasti arvuti külge kleepinud, et töölaual oma järge ootavate paberite-asjaajamiste varu on juba ületanud piiri, millest allapoole jäävat segadikku võiks nimetada kreatiivseks korralageduseks. Seega on tagasihoidlik linnulaul praegu ideaalne muusika mu kõrvadele!

Täna õhtul täiendas seda veel saateansambel - kitarrimängijad hoovis! Tegelikult täitsa ilus "koostöö" kukkus välja, sest ei tinistatud niisama, vaid mängiti emotsionaalseid, flamenkorütme meenutavaid palasid (nojah, linnuke selle järgi enda laulu küll eriti modifitseerima ei vaevunud, kuid see polegi oluline). Nii et kui liiga palju maju ümberringi ei paistaks, siis oleks lausa raske uskuda, et tegemist suurlinna eluga.

Natuke suvisemat tegevust sai üle-eelmisel nädalavahetusel, kui õnneks pääses taas linnast minema. Nimelt käisime kolmepäevasel väljasõidul Burgundias. Kohustuslikuna selles piirkonnas tuli teha muidugi veinide degusteerimist. Njah, eeldada aga, et ma tõesti suudan viies veinis eristada suitsu-, pähkli- ja veel ma ei tea mis nüansse, on küll minu igasuguste võimete ülehindamine (eriti veel neljanda ja viienda veini puhul - me ei lasknud ju väärt kraamil raisku minna, nagu õiged degusteerijad teevad!).

Sellisele kultuuriüritusele täienduseks oli sportliku ettevõtmisena paadisõit kärestikulisel jõel. (Olgu öeldud, et kõige suuremat lihasjõudu ja vaeva nõudev osa kogu selle asja juures oli tegelikult kalipso selga saamine, mis ajuti lausa lootusetuna näis.) Kärestikusõidu kinnisidee on mul juba mõnda aega olnud, nüüd siis sai lõpuks hing rahu! Ei, hakkas hoopis veel suuremate kärestike järgi pakitsema... Meil tuli vetemölluga võitlemine täitsa edukalt välja, nii et kuna me instruktori meelest ikka liiga kuivana püsisime ka pärast suurimat katsumust, siis organiseeris ta meie paadi lihtsalt kummuli. Seega suplusest me lõpuks ikkagi ei pääsenud.

Peagi on ehk lootust ka meie sõidust pildid saada, eks siis saab veel nostalgitseda. Kuival maal sain ise kaameraga pusitud ilusate hetkede jäädvustamise nimel. Aga tulemusega ei ole ma veel kaugeltki rahul, nii et jätkan mässamist, mõeldes heldimusega vanale heale "Viliale" ja "Zenith'ile", mis praeguste vidinate- ja võimalusterohkete digisauruste kõrval tunduvad sedavõrd lihtsad ja lollikindlad.

Ajadilemma

Vot ei teagi nüüd, mida arvata asjaolust, et juba pikemat aega ei ole siia ühetgi rida lisandunud... Olen laisk? Arvutipõlgur? Lihtsalt pole midagi kirja panna? Aga ei, optimistina mõtlen hoopis positiivselt - ma ei ole väljapool tööaega arvutiga pikalt tõtt vahtinud lihtsalt seetõttu, et rohkesti on siblimist olnud (ei-ei, ei korralda ma mingit suurejoonelist maailmarevolutsiooni siin - üksnes väiksed pisitoimetused-asjatamised on kuidagi kuhjuda suutnud), nii et poodigi ei ole nädal otsa jõudnud. Pealegi on raamatud hakanud mind juba kole etteheitva pilguga piidlema, nii et otsustasin lõpuks ka neile rohkem aega pühendada. Üha enam tundub mulle, et tegemist pole mingi ajadilemmaga, vaid ajaga suisa sõjajalal olemisega. Nii et kui keegi korraldaks tõeliselt tõhusa aja planeerimise kursuse, siis ma peaks vist esimesena kohale tormama...kui selleks vaid aega leiaks...


Rsikides tõmmata enda peale vähemalt kogu Brüsseli miljonilise elanikkonna meelepaha, ütlen (kuigi tunnistan ka ise, et see kõlab ikka täitsa uskumatult), et hädasti oleks tarvis ühte vihmast nädalavahetust, et siis saaks ehk (lõppude lõpuks!) ühele poole mitmete pooleliolevate töödega ja leiaks hetke ka koduste toimetuste jaoks. Aga nagu kiuste on viimase aja ilm käitunud tööinimese suhtes väga viisakalt ja võimaldanud kõigile imeilusaid nädalavahetusi. Ja nüüd, kui viimaks on ees ootamas midagi pilvisemat-vihmasemat, õnnestub minul just ära olla. Aga mis siis ikka, jätkan võitlust ajaga (suudaks ma vaid nuputada mingi kavala strateegia tema vastu!) Nüüd aga aitab hädaldamisest - mingem hoopis nädalat vahetama!

Tõeline töörahva püha!

Nii et selline siis ongi see "töörahva püha", mõtlesin täna eneseirooniaga, kui pesumasinaruumi vahet siblisin ja korterit kraamides ringi rabelesin, higimull otsa ees... Tegelikult algas päev täitsa varahommikul, kui külalised ära saatsin (nojah, tegelikult ei saatnud ma neid ju kuigi kaugele) - nuuks, nüüd tuleb jälle ise enda lõbustamisega hakkama saada! Seejärel, pärast väikest lisaund, tekkiski eluline küsimus, kas anda järele kiusatusele põgeneda koristustöö eest parki lugema või asuda tolmulestadega võitlusesse.

Seekord võitis südametunnistus ja praktiline meel: ma võin ju tolmule rääkida, et väljas ilus päikesepaisteline ilm, mingu tuulutagu end, aga ega tolm ju seda kuula! Ta kogub hoopis jõudu, et siis riiuliserva alt juba terve rullina mind ehmatades välja hüpata! Sattusin aga eriliselt hoogu ja toimuv hakkas meenutama kevadist suurpuhastust (mida tegelikult sel aastal veel teinud ei olegi). Koguni kardinad said pestud ja valgendatud, kuigi tundub, et valgendi ei olnud oma funktsioonist küll päris hästi aru saanud. Kui mulle oleks õigel hetkel meenunud, et kardinate-operatsiooniga kaasneb hiljem ka triikimine, oleks ma ilmselt natuke pikemalt järele mõelnud. Ei, mul ei ole tegelikult triikimise vastu midagi (selles osas kuulun vist erilise vähemuse hulka, sest see ju teada-tuntud vihatud kodutöö!), kuid kardinahunniku ja triikrauaga võideldes tunnen end nagu võrku sattunud kärbes, kes üritab välja rabeleda.

Aga vähemalt vaade välja on nüüd natukegi helgem! Ega see kraamimisprotsess ise ei ole muidugi midagi eriti nauditavat, aga vot tulemus meeldib mulle küll koledal kombel! Ja hingata on pärast sõna otseses mõttes ikka kergem, kui natukegi allergeene jälle välja visatud. Ringi sahmerdades ei jõudnud ma ära imestada, miks küll inimesed tahavad suuri elamuid endale - see tähendab ju ka oluliselt rohkemat koristamist! Mul oma 40 ruutmeetrigagi tegemist. Pealegi olen avastanud väiksel elamisel veel ühe eelise: asju ei kogune väga palju, sest iga kord pead ikka mitu korda järele mõtlema, kas ikka tasub midagi osta, sest lihtsalt ühel hetkel hakkab ruum otsa saama. Njah, tegelikult koguneb neid isegi praegustes tingimustes, nii et varsti tuleb jälle üks kapitaalsem koristus ette võtta, kui julgen piiluda ka ammu uurimata kapinurkadesse (kui selle sisu minust ette ei jõua ja kappi laiali ei punnita...).

Aga köögi koristamine on küll üks tänamatu tegevus! Ma ei tea, kuidas mul alati õnnestub ajastada koristustööd nii, et just siis, kui olen kõik suutnud läikima lüüa, tuleb vastupandamatu vajadus suuremat sorti söögitegemine/küpsetamine ette võtta - ja see lõpeb kahtlemata kaosega, mis hävitab igasugused koristamise jäljed. Nii ka täna. No vähemalt sain hakkama ilma va jahuta, mis on minu meelest küll üks kiiremini laiali levivatest ainetest üldse (miks ei hoiatatud selle eest koolis keemiaõpikutes?), nii et täidisega lehttaigna-misiganeste valmistamise tulemusel õnneks erilist segadust ei tekkinud.

Lugemistund pargis jäi liigkoristamise tõttu küll plaanitust lühemaks, aga mõnus sellegipoolest. Kuigi mul praegu pooleli olevaid raamatuid on murettegevalt kenake arv, rabasin kaasa hoopis ajakirja - ja järjekordselt täiesti ebatibiliku väljaande Science et Vie (Teadus ja Elu), mis kah juba pikalt oma järge oodanud, nii et ehk olen ma nüüd kursis juba aegunud teadausuudistega... Aga näiteks lugesin sihukest huvitavat asja, et suurlinnades elavad linnud on sunnitud oma laulu "modifitseerima", et teha end linnakäras liigikaaslastele kuuldavaks! Nii olevat nende laul teise tooniga ja isegi ka valjem kui "maakate" oma. Vaadeldud linnade hulgas Brüsselit küll ei olnud, aga nüüd ma lausa üritan tabada võimalikku eripära meie aias siutsuvate-säutsuvate lindude laulus (mis minu kõrvade ebamusikaalsust arvestades on muidugi lootusetu üritus). No lärmakad on nad küll, aga samas on see nii otsatult mõnus loodushääl siin suurlinna südames, et ma olen neile andestanud selle, et nad päris sageli mind ka päiksetõusul oma hääleka sidistamisega üles ajavad. Ja juba ammu ei raatsi raadiotki sisse lülitada, kui ehtne ja live linnukontsert käimas on!

Hehh, siin ma nüüd lobisen-heietan - ja järjekordselt plaanitust pikemalt -, aga tegelikult on väiksed süümekad ühe inimese ees, kellele juba väääga pikalt korraliku kirja võlgu olen - ja paberkirja, muide! Jah, tõesti-tõesti, on veel selliseid inimesi, kes ka traditsioonilisele postile tegevust pakuvad. Nii et ehk peaks nüüd mõneks ajaks arvuti hülgama ja pühenduma reaalsematele kontaktidele.

Seltsis ikka segasem!

Täitsa häbilugu, et on jäänud kajastamata see, et juba pea kaks nädalat pakub mulle seltsi (ja õige pisut ka rohkemat koristamist...) mu suur tark vennaraas, kes siin end veelgi targemaks koolitamas. Oleme jõudnud mitmele piknikule, kesklinna, samuti Genti (sellest aga ülevaatlik fotoreportaaž puudub, kuna üks "professionaalne" kodanik - nimesid ei nimeta! - vedas küll koguni suure kaamera kaasa, aga unustas aku täis laadida), veame poest gallonite kaupa mahla koju ja vahime autosid.

Hariv on koosolemine olnud ka elulises mõttes: tema on jõudnud tutvuda paljude eri müügikohtade vahvlitega. Mina aga olen jõudnud taas kord arusaamale, et meesolevustele ikka ei ole mõtet lihavaba toitu pakkuda; ja igasugusesse rohelisse söögikraami suhtuvad nad kui nendevastasesse vandenõusse. (Muide, märkasin ka sellist asja, et hommikuti on vastupanuvõime vist väikseb - siis õnnestub ka muidu vastuvõetamatul toidul kaubaks minna, aga no neljaviljahelbepudruga ei julgeks ka siis terroriseerima hakata.) Uudsuse mõttes tegime kokanduskatsetusi ka ühe tundmatu viljaga, aga kuna see vili tundmatuks jäigi ja tema kohta leitud teave oli kuidagi ebaselge, siis nosisime-näkitsesime kokkamise tulemust vaid õige pisut ja ettevaatlikult. See-eest leidis taas kinnitust, et küpsetatud banaanid vanillijäätisega on ikka kole head!

Kevadhetked

Kummalisel kombel jätkub Brüsselis harjumatult pikk ilusate ilmade periood, nii et pole vist midagi imestamisväärset selles, et juba õige mitmel pühapäeval oleme seda ära kasutanud pargis piknikul käies – seejuures veel iga kord eri pargis. Hea, et ikka on siin piisavalt palju suuri rohelisi laike avastada! Usun, et võiks juba lausa traditsioonist rääkida!

Seekord jõudsin lõpuks ka oma viimase aja kinnisidee teostamiseni: võtsin kaasa heegeldustöö, et siis hea väikeste suupistete nosimise vahel ka näppudel usinasti käia lasta. Ja üldse, miks mitte propageeridagi sellise kasuliku ja tulemusliku tegevuse harrastamist pargis! Seni ei olegi ma näinud ühtegi lõngadega susserdajat. Kui just midagi sportlikumat piknikul kavas ei ole, siis on käsitöö ju ideaalne “tausttegevus”, sest heegelniidiga pusimine ei sega jutulõnga veeretamist. Just pusimiseks minu seekordne üritus kujunes, sest piinlikkusega tuleb tunnistada, et kahjuks on mu varasemate aastate suur isetegemishoog kuidagi olematuks vaibunud. Kurb. Nüüd siis püüan päästa, mis veel päästa annab. Aga viimasel ajal ongi näpud kohe kuidagi eriti sügelema hakanud millegi loomise järele, nii et tuleb üritada "loomepuhang" millekski reaalseks muuta. Enne suuremate projektide kallale asumist võtsin “soojenduseks” käsile midagi lihtsamat (vähemalt teoreetiliselt): äärepitsi heegeldamise. Igasuguste asjanduste valmistamiseks on peake mõtteid täis, probleem on lihtsalt ühel hetkel see üks ja konkreetne neist välja valida. Aga teadupärast ma ju üks maailam otsustusvõimetuid olevusi (tegelikult ka: lihtne viis mind otsatult segadusse ajada ja pikalt mõtlema panna on pakkuda mulle näiteks valikut kolme eri teesordi vahel), nii et sellega võib veel aega minna, sest kui idee lõpuks kindel, siis tuleb ju veel materjal valida... Oehhh. Mõnes mõttes teeb minusugusele asja lihtsamaks see, et siin ei ole nii suurt lõngadevalikut nagu Eestis; olen avastanud vaid ühe lootustandva poe. Seega, Janek, ära muretse - ähvardatud roosat heegelpitsi su pükste alaäärde väga tõenäoliselt siiski ei tule! Eks näis, kuidas mu tegemised kulgema hakkavad, loodetavasti ei ole tulemus siiski see, et saan näiteks suvepluusi valmis jõuludeks ja villased sokid jaanipäevaks! Aga vähemalt pargis oli mõnus ja unistada on ju kah mõnus! Nii et tänud piknikuseltsilistele!

Pühapäevitamishetked

Huvitaval kombel on erinevalt "Eesti-ajast" siin pühapäevast saanud minu suur lemmik. Vaatamata sellele, et sageli kipub see täis kuhjuma vajalikke toimetusi, mis kogu nädala jooksul tegemata on jäänud, on see reeglina mõnus rahulik päev, kus saab kodus omaette vaikselt sehkendada-nohistada, ehk isegi lugeda. Kõik vajalikud poed-asutused on nagunii kinni, nii et pole vajadust kuskile sebima tormata. Nojah, vahepeal on pühapäeva punktiks väike laisk kinoskäik.

Tegelikult küll juba päeva algus on kõike muud kui rahulik, sest siban juba hommikul trenni (ja uhkusega võin öelda, et seda isegi siis, kui laupäeva õhtu on pikaks veninud!) - tõsi, mõned on selle diagnoosinud masohhismiks, aga mulle meeldib rohkem päeva sportliku ja erksa alguse versioon! Eks muidugi on olnud hetki, kus padjast ja tekist on eriliselt raske loobuda, kuid samas ei ole ma kunagi väikest eneseületust kahetsema pidanud, sest tõeliselt elus tunne on pärast ringisiplemist (välja arvatud juhtudel, mil on mõned korrad vahele jäänud ja vaene kere avastab vaevalise üllatusega ammu kadunuks peetud lihaste olemasolu). Aga täna näiteks oli tunniajasest trennist hoopis vaevanõudvam 15minutiline kojutulek kõigi gravitatsioonireeglite vastaselt alt ülespoole sadavas vihmas. Vihmavarjule vaatamata olin ikkagi kaelast saadik märg, peanupp jäi küll enam-vähem kuivaks, kuid sai see-eest päris mitu hoogsat obadust vihmavarjuga. Pärastlõuna muutus aga mõnusalt sinitaevaliseks-päikseliseks, nii et lausa lust isegi arvuti taga istuda ja ühe silmaga piiluda aeda, kus juba esimesed puud oma õitega laiutavad! Muide, ei saa jätta kiitlemata: ka minu aknalauale veetud lilledel on selle aasta esimene õis küljes!

Eelmisel aastal käis pühapäeva juurde ka leierkastimees - jah, just nagu juturaamatus! Ja vastasmaja tädi, kes rõdult alati talle münte viskas. Samuti paralleeltänava kiriku kellad. Kui end toast välja ajasin, siis muutus ka lähedalasuv pargike osaks pühapäevast, rääkimata erandkorras iga päev lahti olevast väiksest armsast pagariärist, mille omanikel vist minu poeakna taga seisev säraval vaimustunud pilgul jõllitav kuju juba tuttav on... Ja mõnusalt väljasurnud ja seega tavapärasest nii erinev eurokvartal. Vahelduseks ümberringi rahu, ja ainult rahu! Nii et nädalas jääb ühest pühapäevast küll väheseks!

Terves kehas terve vaim!

Täitsa huvitav tõdeda, et kõigepealt ei tule mul siia kirja mitte suured tähtsad mõtted (kindlasti on ka need kuskil peas mul varitsemas!), vaid lihtne sportlik jutt! Nimelt lõpuks jõudsin üle pika aja taas ujulasse ja selle muljeid ju lihtsalt peab jagama. Kloorilõhna kopsudesse tõmmates imestasin ka ise, et ma juba terve kuu olin suutnud ilma sulistamata hakkama saada (ilmselt Veevalajate värk: lihtsalt peavad kuskil mulistama või siis niisama mullikesi ajama).

Niisiis, kui ma sportlikult meelestatuna basseini servale jõudsin, oli karm olelusvõitlus juba alanud. Vesi kihas inimestest - ere näide aktiivse tervisespordi promomise kahjulikkusest lõppkokkuvõttes... Paar tegelast oligi juba otsustanud allveeujumise kasuks (mine sa võta kinni, kui vabatahtlik nende valik oli olnud). Aga lisapunktid hea kohanemisvõime eest igatahes! Tegelikult pakkusid huvi hoopis kaks rada okupeerinud uustulnukad, st mingid võõrad "trennijad". Nimelt on mulle juba vähehaaval tuttavaks saanud näiteks laste ujumistrenn, mida on nii armas nostalgitsedes vaadata (no ausalt öeldes vahel natuke piinlik ka, kui nad suure nohina-mulina saatel minust mööda siblivad, vist pigem tahtejõu toel kui lihaste jõul). Samuti pakub lõbusat - täpsemalt öeldes vist pigem sürri - vaatepilti sünkroonujujate trenn, kus ühel hetkel rada on täis püsti sirutatud ujuvaid koibi...

Aga tagasi nüüd nende tänaste tegelaste juurde. Esimene versioon oli, et tegemist on veepallimängijatega, aga kui nad üksteist peadpidi vedama hakkasid, siis kaldusin neid siiski pigem vetelpäästmises kahtlustama. Igatahes turvalisem küll, kui nii palju potentsiaalseid päästjad ligiduses on! Selles inimsupis ei või ju iial teada - kui näiteks"konnatades" oma peanuppu liiga palju vee peal hoiad, on vägagi võimalik, et mõni kõrvalraja hoogne kroolija seda natuke madalamaks niidab. Nii et tasub ka endal kroolida, sest selles veedžunglis tuleb ohtlik väljanägemine kasuks. Jah, muidugi ma jälle liialdan, inimesi pole ju sugugi mitte alati nii palju - olen üksikutel kordadel koguni privaatraja õndust tunda saanud. Aga üks püsiv igapäevane takistus on veel küll: vesiaeroobitsejad. Katsungi oma käike ajastada nii, et väga nendega samale ajale ei satuks, kuid see on pea võimatu. Kui see minu kõrvadele (mis, tõsi küll, on elevantidega heldelt varustatud) vastuvõetamatu muusika välja arvata ja andestada see, et nad okupeerivad tervelt kaks rada, siis nad enam nii pahelistena ei tundugi. Lõppude lõpuks annavad nad täitsa omapärase efekti, mida paljudes teistes basseinides tehakse (ilmselt lisaenergiat kulutades!) masinatega: suured lained. Nii et kui kõigist neist katsumustest sõna otseses mõttes välja ujud, siis võid lugeda end hästi trennitanuks küll! Inimfaktori ülekülluse tõttu jäi täna mul endale seatud miinimumpiir, 2000 m, küll läbimata, aga eks siis paremates tingimustes pean end teinekord kauem leotama!

Nii, terve keha temaatika on käsitlemist leidnud, jääb üle oodata tõendust ka terve vaimu olemasolust, eks!? Ega's midagi, tuleb lihtsalt kannatlik olla ja hoolikalt järgmisi postitusi lugeda!

Šoppamise valu ja võlu

Ei, tibijuttu siit ei tule! Lugege ise: esimesel kohal on "valu". Ja tõepoolest - minul see (naiste puhul kohustuslik?) geen igatahes puudub, nii et pärast ostlemisretke vajan mõningast taastumist. Kuna aga riided kohe mitte ise koju ei taha ronida, siis tuleb mõnikord laupäevaks vaim valmis seada ja närvirakkude soojendusega alustada. Olgu selgitatud, et laupäev tuleb valida ikka seetõttu, et siin riigis on see tavapärastel tööaegadel töötaval inimesel muul ajal võimatu, sest pühapäeval on kõik nii kinni kui võimalik (v.a mõned raamatupoed - hehee, milline kaval nipp inimesi "paberkandjast sõbra" juurde meelitada). Aga tegelikult ei ole see üldse nii suur elamus kui toidupoes käimine. Nojah, kui välja jätta minupoolne müüjate terroriseerimine palvega, et nad mulle kilekotti ei annaks - no kui mul juba on üks suur kott, milleks peaks ma siis nt sokkide või juukseklambri jaoks veel eraldi kilekoti võtma (keskkond on ka ju ikkagi armas, pealegi mängus ka mu enda mugavus). Aga müüjad vaatavad alati väga kahtlevalt...

Kuid nüüd siis toidupoodide juurde. Praegu tekkis selline uitmõte, et ehk ongi väga konkreetne seos neil poodidel ja asjaolul, et päris mitu inimest on siinoldud aja jooksul enda imestuseks märkamatult kaalu kaotanud. Heureka! Poodi suudetakse minna alles viimase häda sunnil, kui külmkapist enam midagi peale valgustuspirni võtta ei ole... No vähemalt mina teen nii, sest teadupärast on inimese närvirakkude arv ju ikkagi piiratud. Jätame kõrvale ostunimekirja koostamise ja vajalike asjade ülesotsimise (nüüdseks olen ka juba nii osav, et liiga kummalisi asju mingi hoopis muu toiduaine pähe enam ei ole ostnud!), sest sellest ei pääse üheski riigis. Jätame kõrvale ka tubli trenni eest olevad manöövrid kärude ja imekitsaste vahekäikude vahel. Pean ikka ütlema, et kõige otstarbekam on minu meelest kasutada nn orava strateegiat: panna korv kuskile nurgakesse ja joosta mööda poodi ringi, tuues "saaki" oma "pessa". Tõsi, väikse tagasilöögina võib esineda see, et "pesa" ei pruugi alati olla oma algsel kohal, sest mõni konkureeriv "orav" on selle kogemata kaasa krabanud... Ühesõnaga, vahel on põnevuse-element kah asjasse segatud.

Tõeline katsumus algab aga kassas, täpsemalt öeldes teel sinna. Järjekorrad on reeglina pikad (olen üritanud igasuguse loogikaga prognoosida "hõredamat" aega, aga ei ole õnnestunud...hullem kui loterii!). Samavõrd lootusetu on prognoosida, milline saba võiks kõige edumeelsemalt edeneda. Võid küll ära loendada kaubad sinu ees olevate inimeste kärudes ja leiutada keerulisi valemeid kiirarvutusteks, aga vot inimlik faktor on siinkohal ettearvamatu. Belgia toidupoe kassas saavad mõisted aeg, kiirus ja aeglus hoopis uue tähenduse. Ma ei suuda siiamaani ära imestada, kuidas kõigil siinsetel kassapidajatel on see imeline suutmatus samaaegselt rääkida ja käsi liigutada. Kuna aga rääkimine on ju hä-da-va-ja-lik, siis võite ise arvata, mis lõpp"kiirusega" kaugad kassast läbi jõuavad. Ja rääkimise all ei pea ma silmas üksikuid tarvilikke lauseid, vaid pidevaid jätkuvaid lugusid seljataga või vastas istuva kassiiriga, kellega siis ostjate vahelt kõõritades omavahel hõigutakse. Kui oleks püsivust kuulata, võiks ilmselt nii mõnegi inimese eraeluga väga tuttavaks saada, sest diskreetseid teemasid ei ole.

Kõige ekstreemsema kogemusena meenub kord, kui lahke kassatädi vanaprouast ostja kõiki oste sõbralikult kommenteeris - no iseenesest muidugi armas, kui kiidetakse huvitavat lilleõie tooni või tehakse kiirtähelepanek petersellipundi kohta või seoses suhkrupakiga algab arutelu moosikeetmise üle (moositemaatika peale läksid minul kui korralikul eestlasel muidugi kõrvad korraks kikki). Aga kui ühel hetkel jõuti enam-vähem toiduretseptide vahetamiseni, siis hakkasin juba hirmuga piiluma tädi ülejäänud ostusid ja prognoosima, kui pikki mõttevahetusi need võiksid veel inspireerida...lõppude lõpuks olin ju ikkagi arvestanud veel samal õhtul koju jõudmise ja ka mingigi õhtueinega tühja kõhu leevenduseks! Pole siis ime, et siin on kombeks kassalindil kaubad imekorralikult välja laduda - no ühel hetkel hakkad ootamismeeleheitest ostusid lausa suuruse, värvi või kalorisisalduse järgi reastama... Loo moraal? Kui tõeliselt igav peaks olema - tuleb minna poodi, aga soovitavalt mitte väga tühja kõhuga ja ikka mitu tundi enne järgmisi kavandatud üritusi!

Igal asjal on algus

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.
Jaan Tätte, "Sõprade laul" nr 2

Nonii, kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb ikka alustada algusest, st selgitustest. Sest ilmselt vajab natuke põhjendamist see, miks inimene, kes niigi päev otsa arvutiga tõtt vahib - nii et ka käsitsi kirjutades näpp paaniliselt salvestusnuppu otsides tõmbleb - nüüd äkki sunnib end muulgi ajal vabatahtlikult kandilise ekraani orjusesse. Korraliku eestlasena näitan süüdistava näpuga muidugi kohe teiste suunas. Esiteks siis Katrile, kes ühel hetkel hakanud puudust tundma minu nn euroelu-ringkirjadest (tõsi jah, ega ma vist mingist 4. vol-ist kaugemale ei jõudnud, aga poleks osanud ka arvata, et selle järele nõudmine võiks tekkida!). Nii lükkas ta mulle kavalalt nina alla ka oma blogi. Ja saigi mult lubaduse välja pigistatud! Samal ajal andis täiesti pahaaimamatult oma panuse ka Anu, kes kinkis mulle ilusa eesti kunsti päevaraamatu, mis samuti andis hoogu mõttele mõned elukillukesed kirja panna. Kuna aga esialgu sellesse veel midagi kirjutada ei raatsinud, tunduski parima lahendusena meie infoajastul endast Internetti jäljekese mahajätmine (seda enam, et arvuti silub mu varesejalad ju viisakaks jäljeks!). Ja pealegi saavad need, kel vähegi viitsimist, end aeg-ajalt ka minu tegemistega mingilgi moel kursis hoida.

Tunnistan ausalt ja enesekriitiliselt, et veel ei tea, mis siia lehele ja millise sagedusega kogunema hakkab. Ja juba tekivadki kahtlused, kas mul ikka üleüldse on midagi erilist kirja panna... Eks näeme. Aga tore ju kui keegi vähemalt minusse usub ja aeg-ajalt siia tagasihoidlikku blogisse piilub!