Nii, tuleks lõpuks vist hapukurgihooaeg lõppenuks kuulutada. Või no tegelikult oli tegemist kurkide ja muude aedviljaliste hooajaga tõesti sõna otseses mõttes. Kirjutamismaterjali jagunuks pigem tavapärasest rohkemgi, kuna sai põhja pool ja isegi täitsa põhjas omadega ära käidud. Ehk siis Eestis ja Norras (tõendusmaterjali sai natuke nopitud mu picasawebi albumisse).
Kokkuvõtlikult tuleb nukralt tõdeda, et suvi oli lühike nagu alati. See-eest Eesti-nädalad olid küll kui paradiisiaias: peadpidi marjapõõsas, näppupidi porgandipeenras, õun hambus, päike soojalt kuklasse lõõskamas, toas ootamas raamatud ja moosipurgid. Öösel aga sadas tähti sellise hooga, et mul sai soovide nimekiri ammendatud.
Samas ma ikka arendasin ka end. Põhiasi, mille ära õppisin, on arusaam, et minu autosõiduoskus küündib pärast 9-aastast lubadestaaži juba lausa Võru linna tipptunnivälise liikluseni. Täitsa võimalik, et leidsin endale nii mõnegi vaenlase "normaalse" autojuhi näol, aga ei saa lasta end ju pisiasjadest häirida. Tegelikult tunduvad mulle endale kõik mu manöövrid miskipärast hoopis sujuvamad kui kaassõitjatele (igasugused nende kuuldavale toodud kiljatused-röögatused on küll ilmselge liialdus!). Lõppude lõpuks, ärgem eirakem tõsiasja, et mul on pea terve aastakümme täiesti avariidevaba "juhikarjääri" seljataga...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment