Seekord võitis südametunnistus ja praktiline meel: ma võin ju tolmule rääkida, et väljas ilus päikesepaisteline ilm, mingu tuulutagu end, aga ega tolm ju seda kuula! Ta kogub hoopis jõudu, et siis riiuliserva alt juba terve rullina mind ehmatades välja hüpata! Sattusin aga eriliselt hoogu ja toimuv hakkas meenutama kevadist suurpuhastust (mida tegelikult sel aastal veel teinud ei olegi). Koguni kardinad said pestud ja valgendatud, kuigi tundub, et valgendi ei olnud oma funktsioonist küll päris hästi aru saanud. Kui mulle oleks õigel hetkel meenunud, et kardinate-operatsiooniga kaasneb hiljem ka triikimine, oleks ma ilmselt natuke pikemalt järele mõelnud. Ei, mul ei ole tegelikult triikimise vastu midagi (selles osas kuulun vist erilise vähemuse hulka, sest see ju teada-tuntud vihatud kodutöö!), kuid kardinahunniku ja triikrauaga võideldes tunnen end nagu võrku sattunud kärbes, kes üritab välja rabeleda.
Aga vähemalt vaade välja on nüüd natukegi helgem! Ega see kraamimisprotsess ise ei ole muidugi midagi eriti nauditavat, aga vot tulemus meeldib mulle küll koledal kombel! Ja hingata on pärast sõna otseses mõttes ikka kergem, kui natukegi allergeene jälle välja visatud. Ringi sahmerdades ei jõudnud ma ära imestada, miks küll inimesed tahavad suuri elamuid endale - see tähendab ju ka oluliselt rohkemat koristamist! Mul oma 40 ruutmeetrigagi tegemist. Pealegi olen avastanud väiksel elamisel veel ühe eelise: asju ei kogune väga palju, sest iga kord pead ikka mitu korda järele mõtlema, kas ikka tasub midagi osta, sest lihtsalt ühel hetkel hakkab ruum otsa saama. Njah, tegelikult koguneb neid isegi praegustes tingimustes, nii et varsti tuleb jälle üks kapitaalsem koristus ette võtta, kui julgen piiluda ka ammu uurimata kapinurkadesse (kui selle sisu minust ette ei jõua ja kappi laiali ei punnita...).Aga köögi koristamine on küll üks tänamatu tegevus! Ma ei tea, kuidas mul alati õnnestub ajastada koristustööd nii, et just siis, kui olen kõik suutnud läikima lüüa, tuleb vastupandamatu vajadus suuremat sorti söögitegemine/küpsetamine ette võtta - ja see lõpeb kahtlemata kaosega, mis hävitab igasugused koristamise jäljed. Nii ka täna. No vähemalt sain hakkama ilma va jahuta, mis on minu meelest küll üks kiiremini laiali levivatest ainetest üldse (miks ei hoiatatud selle eest koolis keemiaõpikutes?), nii et täidisega lehttaigna-misiganeste valmistamise tulemusel õnneks erilist segadust ei tekkinud.
Lugemistund pargis jäi liigkoristamise tõttu küll plaanitust lühemaks, aga mõnus sellegipoolest. Kuigi mul praegu pooleli olevaid raamatuid on murettegevalt kenake arv, rabasin kaasa hoopis ajakirja - ja järjekordselt täiesti ebatibiliku väljaande Science et Vie (Teadus ja Elu), mis kah juba pikalt oma järge oodanud, nii et ehk olen ma nüüd kursis juba aegunud teadausuudistega... Aga näiteks lugesin sihukest huvitavat asja, et suurlinnades elavad linnud on sunnitud oma laulu "modifitseerima", et teha end linnakäras liigikaaslastele kuuldavaks! Nii olevat nende laul teise tooniga ja isegi ka valjem kui "maakate" oma. Vaadeldud linnade hulgas Brüsselit küll ei olnud, aga nüüd ma lausa üritan tabada võimalikku eripära meie aias siutsuvate-säutsuvate lindude laulus (mis minu kõrvade ebamusikaalsust arvestades on muidugi lootusetu üritus). No lärmakad on nad küll, aga samas on see nii otsatult mõnus loodushääl siin suurlinna südames, et ma olen neile andestanud selle, et nad päris sageli mind ka päiksetõusul oma hääleka sidistamisega üles ajavad. Ja juba ammu ei raatsi raadiotki sisse lülitada, kui ehtne ja live linnukontsert käimas on!
Hehh, siin ma nüüd lobisen-heietan - ja järjekordselt plaanitust pikemalt -, aga tegelikult on väiksed süümekad ühe inimese ees, kellele juba väääga pikalt korraliku kirja võlgu olen - ja paberkirja, muide! Jah, tõesti-tõesti, on veel selliseid inimesi, kes ka traditsioonilisele postile tegevust pakuvad. Nii et ehk peaks nüüd mõneks ajaks arvuti hülgama ja pühenduma reaalsematele kontaktidele.
No comments:
Post a Comment