Täitsa huvitav tõdeda, et kõigepealt ei tule mul siia kirja mitte suured tähtsad mõtted (kindlasti on ka need kuskil peas mul varitsemas!), vaid lihtne sportlik jutt! Nimelt lõpuks jõudsin üle pika aja taas ujulasse ja selle muljeid ju lihtsalt peab jagama. Kloorilõhna kopsudesse tõmmates imestasin ka ise, et ma juba terve kuu olin suutnud ilma sulistamata hakkama saada (ilmselt Veevalajate värk: lihtsalt peavad kuskil mulistama või siis niisama mullikesi ajama).
Niisiis, kui ma sportlikult meelestatuna basseini servale jõudsin, oli karm olelusvõitlus juba alanud. Vesi kihas inimestest - ere näide aktiivse tervisespordi promomise kahjulikkusest lõppkokkuvõttes... Paar tegelast oligi juba otsustanud allveeujumise kasuks (mine sa võta kinni, kui vabatahtlik nende valik oli olnud). Aga lisapunktid hea kohanemisvõime eest igatahes! Tegelikult pakkusid huvi hoopis kaks rada okupeerinud uustulnukad, st mingid võõrad "trennijad". Nimelt on mulle juba vähehaaval tuttavaks saanud näiteks laste ujumistrenn, mida on nii armas nostalgitsedes vaadata (no ausalt öeldes vahel natuke piinlik ka, kui nad suure nohina-mulina saatel minust mööda siblivad, vist pigem tahtejõu toel kui lihaste jõul). Samuti pakub lõbusat - täpsemalt öeldes vist pigem sürri - vaatepilti sünkroonujujate trenn, kus ühel hetkel rada on täis püsti sirutatud ujuvaid koibi...
Aga tagasi nüüd nende tänaste tegelaste juurde. Esimene versioon oli, et tegemist on veepallimängijatega, aga kui nad üksteist peadpidi vedama hakkasid, siis kaldusin neid siiski pigem vetelpäästmises kahtlustama. Igatahes turvalisem küll, kui nii palju potentsiaalseid päästjad ligiduses on! Selles inimsupis ei või ju iial teada - kui näiteks"konnatades" oma peanuppu liiga palju vee peal hoiad, on vägagi võimalik, et mõni kõrvalraja hoogne kroolija seda natuke madalamaks niidab. Nii et tasub ka endal kroolida, sest selles veedžunglis tuleb ohtlik väljanägemine kasuks. Jah, muidugi ma jälle liialdan, inimesi pole ju sugugi mitte alati nii palju - olen üksikutel kordadel koguni privaatraja õndust tunda saanud. Aga üks püsiv igapäevane takistus on veel küll: vesiaeroobitsejad. Katsungi oma käike ajastada nii, et väga nendega samale ajale ei satuks, kuid see on pea võimatu. Kui see minu kõrvadele (mis, tõsi küll, on elevantidega heldelt varustatud) vastuvõetamatu muusika välja arvata ja andestada see, et nad okupeerivad tervelt kaks rada, siis nad enam nii pahelistena ei tundugi. Lõppude lõpuks annavad nad täitsa omapärase efekti, mida paljudes teistes basseinides tehakse (ilmselt lisaenergiat kulutades!) masinatega: suured lained. Nii et kui kõigist neist katsumustest sõna otseses mõttes välja ujud, siis võid lugeda end hästi trennitanuks küll! Inimfaktori ülekülluse tõttu jäi täna mul endale seatud miinimumpiir, 2000 m, küll läbimata, aga eks siis paremates tingimustes pean end teinekord kauem leotama!
Nii, terve keha temaatika on käsitlemist leidnud, jääb üle oodata tõendust ka terve vaimu olemasolust, eks!? Ega's midagi, tuleb lihtsalt kannatlik olla ja hoolikalt järgmisi postitusi lugeda!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment