Ajadilemma

Vot ei teagi nüüd, mida arvata asjaolust, et juba pikemat aega ei ole siia ühetgi rida lisandunud... Olen laisk? Arvutipõlgur? Lihtsalt pole midagi kirja panna? Aga ei, optimistina mõtlen hoopis positiivselt - ma ei ole väljapool tööaega arvutiga pikalt tõtt vahtinud lihtsalt seetõttu, et rohkesti on siblimist olnud (ei-ei, ei korralda ma mingit suurejoonelist maailmarevolutsiooni siin - üksnes väiksed pisitoimetused-asjatamised on kuidagi kuhjuda suutnud), nii et poodigi ei ole nädal otsa jõudnud. Pealegi on raamatud hakanud mind juba kole etteheitva pilguga piidlema, nii et otsustasin lõpuks ka neile rohkem aega pühendada. Üha enam tundub mulle, et tegemist pole mingi ajadilemmaga, vaid ajaga suisa sõjajalal olemisega. Nii et kui keegi korraldaks tõeliselt tõhusa aja planeerimise kursuse, siis ma peaks vist esimesena kohale tormama...kui selleks vaid aega leiaks...


Rsikides tõmmata enda peale vähemalt kogu Brüsseli miljonilise elanikkonna meelepaha, ütlen (kuigi tunnistan ka ise, et see kõlab ikka täitsa uskumatult), et hädasti oleks tarvis ühte vihmast nädalavahetust, et siis saaks ehk (lõppude lõpuks!) ühele poole mitmete pooleliolevate töödega ja leiaks hetke ka koduste toimetuste jaoks. Aga nagu kiuste on viimase aja ilm käitunud tööinimese suhtes väga viisakalt ja võimaldanud kõigile imeilusaid nädalavahetusi. Ja nüüd, kui viimaks on ees ootamas midagi pilvisemat-vihmasemat, õnnestub minul just ära olla. Aga mis siis ikka, jätkan võitlust ajaga (suudaks ma vaid nuputada mingi kavala strateegia tema vastu!) Nüüd aga aitab hädaldamisest - mingem hoopis nädalat vahetama!