Igal asjal on algus

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.
Jaan Tätte, "Sõprade laul" nr 2

Nonii, kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb ikka alustada algusest, st selgitustest. Sest ilmselt vajab natuke põhjendamist see, miks inimene, kes niigi päev otsa arvutiga tõtt vahib - nii et ka käsitsi kirjutades näpp paaniliselt salvestusnuppu otsides tõmbleb - nüüd äkki sunnib end muulgi ajal vabatahtlikult kandilise ekraani orjusesse. Korraliku eestlasena näitan süüdistava näpuga muidugi kohe teiste suunas. Esiteks siis Katrile, kes ühel hetkel hakanud puudust tundma minu nn euroelu-ringkirjadest (tõsi jah, ega ma vist mingist 4. vol-ist kaugemale ei jõudnud, aga poleks osanud ka arvata, et selle järele nõudmine võiks tekkida!). Nii lükkas ta mulle kavalalt nina alla ka oma blogi. Ja saigi mult lubaduse välja pigistatud! Samal ajal andis täiesti pahaaimamatult oma panuse ka Anu, kes kinkis mulle ilusa eesti kunsti päevaraamatu, mis samuti andis hoogu mõttele mõned elukillukesed kirja panna. Kuna aga esialgu sellesse veel midagi kirjutada ei raatsinud, tunduski parima lahendusena meie infoajastul endast Internetti jäljekese mahajätmine (seda enam, et arvuti silub mu varesejalad ju viisakaks jäljeks!). Ja pealegi saavad need, kel vähegi viitsimist, end aeg-ajalt ka minu tegemistega mingilgi moel kursis hoida.

Tunnistan ausalt ja enesekriitiliselt, et veel ei tea, mis siia lehele ja millise sagedusega kogunema hakkab. Ja juba tekivadki kahtlused, kas mul ikka üleüldse on midagi erilist kirja panna... Eks näeme. Aga tore ju kui keegi vähemalt minusse usub ja aeg-ajalt siia tagasihoidlikku blogisse piilub!