Šoppamise valu ja võlu

Ei, tibijuttu siit ei tule! Lugege ise: esimesel kohal on "valu". Ja tõepoolest - minul see (naiste puhul kohustuslik?) geen igatahes puudub, nii et pärast ostlemisretke vajan mõningast taastumist. Kuna aga riided kohe mitte ise koju ei taha ronida, siis tuleb mõnikord laupäevaks vaim valmis seada ja närvirakkude soojendusega alustada. Olgu selgitatud, et laupäev tuleb valida ikka seetõttu, et siin riigis on see tavapärastel tööaegadel töötaval inimesel muul ajal võimatu, sest pühapäeval on kõik nii kinni kui võimalik (v.a mõned raamatupoed - hehee, milline kaval nipp inimesi "paberkandjast sõbra" juurde meelitada). Aga tegelikult ei ole see üldse nii suur elamus kui toidupoes käimine. Nojah, kui välja jätta minupoolne müüjate terroriseerimine palvega, et nad mulle kilekotti ei annaks - no kui mul juba on üks suur kott, milleks peaks ma siis nt sokkide või juukseklambri jaoks veel eraldi kilekoti võtma (keskkond on ka ju ikkagi armas, pealegi mängus ka mu enda mugavus). Aga müüjad vaatavad alati väga kahtlevalt...

Kuid nüüd siis toidupoodide juurde. Praegu tekkis selline uitmõte, et ehk ongi väga konkreetne seos neil poodidel ja asjaolul, et päris mitu inimest on siinoldud aja jooksul enda imestuseks märkamatult kaalu kaotanud. Heureka! Poodi suudetakse minna alles viimase häda sunnil, kui külmkapist enam midagi peale valgustuspirni võtta ei ole... No vähemalt mina teen nii, sest teadupärast on inimese närvirakkude arv ju ikkagi piiratud. Jätame kõrvale ostunimekirja koostamise ja vajalike asjade ülesotsimise (nüüdseks olen ka juba nii osav, et liiga kummalisi asju mingi hoopis muu toiduaine pähe enam ei ole ostnud!), sest sellest ei pääse üheski riigis. Jätame kõrvale ka tubli trenni eest olevad manöövrid kärude ja imekitsaste vahekäikude vahel. Pean ikka ütlema, et kõige otstarbekam on minu meelest kasutada nn orava strateegiat: panna korv kuskile nurgakesse ja joosta mööda poodi ringi, tuues "saaki" oma "pessa". Tõsi, väikse tagasilöögina võib esineda see, et "pesa" ei pruugi alati olla oma algsel kohal, sest mõni konkureeriv "orav" on selle kogemata kaasa krabanud... Ühesõnaga, vahel on põnevuse-element kah asjasse segatud.

Tõeline katsumus algab aga kassas, täpsemalt öeldes teel sinna. Järjekorrad on reeglina pikad (olen üritanud igasuguse loogikaga prognoosida "hõredamat" aega, aga ei ole õnnestunud...hullem kui loterii!). Samavõrd lootusetu on prognoosida, milline saba võiks kõige edumeelsemalt edeneda. Võid küll ära loendada kaubad sinu ees olevate inimeste kärudes ja leiutada keerulisi valemeid kiirarvutusteks, aga vot inimlik faktor on siinkohal ettearvamatu. Belgia toidupoe kassas saavad mõisted aeg, kiirus ja aeglus hoopis uue tähenduse. Ma ei suuda siiamaani ära imestada, kuidas kõigil siinsetel kassapidajatel on see imeline suutmatus samaaegselt rääkida ja käsi liigutada. Kuna aga rääkimine on ju hä-da-va-ja-lik, siis võite ise arvata, mis lõpp"kiirusega" kaugad kassast läbi jõuavad. Ja rääkimise all ei pea ma silmas üksikuid tarvilikke lauseid, vaid pidevaid jätkuvaid lugusid seljataga või vastas istuva kassiiriga, kellega siis ostjate vahelt kõõritades omavahel hõigutakse. Kui oleks püsivust kuulata, võiks ilmselt nii mõnegi inimese eraeluga väga tuttavaks saada, sest diskreetseid teemasid ei ole.

Kõige ekstreemsema kogemusena meenub kord, kui lahke kassatädi vanaprouast ostja kõiki oste sõbralikult kommenteeris - no iseenesest muidugi armas, kui kiidetakse huvitavat lilleõie tooni või tehakse kiirtähelepanek petersellipundi kohta või seoses suhkrupakiga algab arutelu moosikeetmise üle (moositemaatika peale läksid minul kui korralikul eestlasel muidugi kõrvad korraks kikki). Aga kui ühel hetkel jõuti enam-vähem toiduretseptide vahetamiseni, siis hakkasin juba hirmuga piiluma tädi ülejäänud ostusid ja prognoosima, kui pikki mõttevahetusi need võiksid veel inspireerida...lõppude lõpuks olin ju ikkagi arvestanud veel samal õhtul koju jõudmise ja ka mingigi õhtueinega tühja kõhu leevenduseks! Pole siis ime, et siin on kombeks kassalindil kaubad imekorralikult välja laduda - no ühel hetkel hakkad ootamismeeleheitest ostusid lausa suuruse, värvi või kalorisisalduse järgi reastama... Loo moraal? Kui tõeliselt igav peaks olema - tuleb minna poodi, aga soovitavalt mitte väga tühja kõhuga ja ikka mitu tundi enne järgmisi kavandatud üritusi!