Kastanihooaja avalöök...

...sai ootamatult tehtud, kui muidu hall ilm end hoiatamata päiksesäraseks keeras. Juhtumiste kombinatsioon "mina linnas siiberdamas pluss väike turistikas kotis" oli selgeks märgiks, et vaja ette teatamata broneerida endale aeg traditsiooniliseks sügiseseks "palverännakuks" väiksele pea autovabale künkale kesest linna, Kristjan Jaagu juurde, kes vaatab igal sügisel tõtt kollasuse musternäidist kehastava vahtraga. Ilma selleta pole ikka õiget sügist. Imeline! Usun, et isegi suvekummardajad tunnistavad varasügise ääretut võlu (kui nad juba depressiooniravil või parajasti kuskil soojal maal, varbad vees, ei taastu). Ja ma pole veel täielikult üle saanud pahameelest tuule vastu, kes suutis oma ringituustimise ajastada just kuldse värvidemöllu tippajale. Tulemus muidugi see, et õige pea enam normaalse inimese kombel kõndida ei saa, sest kingad kisuvad ikka lehehunnikute poole ja kui õigeid jalavarje pole jalga aetud, siis kulgeb ülejäänud teekond vaheldumisi kummastki kingast lehehunnikute kõrvalsaadusi välja poetades.

Samamoodi kipuvad sügiseti näpud sügelema, aga õnneks ei kisu nad mitte võõra vara poole, vaid kibelevad imeilusate kastanimügarike järele. Nii ongi, et kui ühel hetkel riided kuidagi raskeks kipuvad minema, poetan kodus taskutest välja päris kenakese tükikese ehedat sügist läikivate kastanijurakate näol. Neile lisandub talve alguseks kirevaid lehti ja tõrusid, mida ma meeleheitehetkedel olen isegi liimi abil "parandada" püüdnud, üritades tõrule taas mütsi pähe saada. Koltuma kippuvate lehtede ülevärvimiseni siiski veel jõudnud pole. Tänane Postimees teatab aga tartlasi haaranud tõrumaaniast, mis viitab selgelt tõrunduses tekkinud konkurentsile, nii et sügispudinate koju silmailuks veadmine ei pruugigi seekord eriti lihtne olla. Aga väiksed katsumused mulle meeldivad. Meeldib ka sügis. Ju siis olen sügise ja talve armastamiseks lihtsalt piisaval määral depressiivmelanhoolpassiiveestlane. Või siis käin lihtsalt ka neil ebasoosingus olevatel aastaaegadel ringi, silmad lahti...

Tsirkust ja leiba

Lihtne toidujaht meie üüratutes toidupoodides muutub üha põnevamaks - vähemalt kirjaoskajaile, kes vähegi toodete silte uurivad. Esimesena ehmatas mind juustulaadne toode. Sellele järgnes ontlikusse kaljapudelisse peidetud kaljamaitseline jook. Ühel järjekordsel kenal päeval leidsin tuttavast võipakist toote nimega rasvasegu võie. Seepeale läks mõneks ajaks siltide lugemise isu üle ja ma sukeldusin õndsasse teadmatusesse.

Kui sildilugemisjulguse tagasi saan, ootan huviga kohtumist pirnikujuliste puuviljade, tarretiselaadsete maiustuste ja piimavärvi joogiga. Kisub natuke juba molekulaargastronoomia poole...

Suvehooaeg tuleks vist lõppenuks lugeda ja astuda tõsiselt vastu sügisele, mis on vähemalt riide- ja jalatsipoodides küll ametlikult käes. Selles veendumiseks piisab vaid sinna eksimisest, mis tekitab tahtmise depressiooniraviks aeg kinni panna. Miksmiksmiks ometi arvab keegi „riideotsustaja“ (no kes iganes vastutab selle eest, mis poodidesse riidepuudele ilmub), et nii kui suvekuumus järele annab, tahab normaalne inimene end mutikostüümi peita? Kui tahaksin sügisesse sukelduda musta või halli mütsakana, siis odavam ja praktilisem oleks ju prügikott endale ümber tõmmata. Mispärast loetakse sügisel või talvel vähegi rõõmsamat tooni üleriiete selga tõmbamist nii jubedaks patuks, et selle ilminguid tuleb lausa poodide toel maha suruda? Kas eestlaste suitsiidialdis loomus paistab musta katte alla peidetult kuidagi helgem? Jääb üle vaid loota, et kuskilt „patupesast“ suudab mõne helgemates toonides kehakatte ka ikka välja võluda. Tahaks lausa psühholoogi ja värviterapeudi kommentaari kuulda, aga natuke kardan ka, sest mine tea, mis skisofreeniadiagnoosile mu enda värvilembus alust annab. Mis imelikud tibilikud mured minusuguselt ebatibilt… Tegelikult ei tohiks ma praegu kurta – vähemalt veel kuu jooksul peaks paraja värvilaksu ka loodusest kätte saama!

Kiitlen pärast pikka suvist vaikust hoopis oma vahepealsete saavutustega. Õnneks neid leidub. Viimase kuu märksõna on õunad, õigemini pea sõna otseses mõttes enda väljasöömine õunahunnikute alt, ja nagu kiuste on iga-aastased konkurendid õunaussid just seekord kollektiivpuhkusele suundunud. Kui võtta liialdatult sõna-sõnalt ütlust „an apple a day keeps the doctor away“, siis olen küll vähemalt TÜ Kliinikumi jagu arste eemale peletanud.Hoidisterindel jõudsin lõpuks ometi sildistamiseni. Saavutusrõõmu tumestab tõdemus, et mu ettevõtmine jätab mu pere ilma traditsioonilisest talvehooaja mõistatamismängust „kes tuvastab kõige osavamini kahtlase välimusega purgisisu“ – seda muidugi juhul, kui sildid loetavana ja purkidega jätkuvalt kontaktis püsivad.

Kultuurisaavutuste esikoht läheb kahtlemata laulupeole, kuha ka mina lõpuks jõudsin, nii et nüüd võin natuke julgemalt - pealegi DVDdega varustatult - välismaalastele rääkida, kuidas me nii häbelik rahvas oleme, et soololauljaid meist eriti pole, vaid peame kamba kokku saama, aga vot kui siis salaja pimedas laulma hakkame, siis antakse isegi vabadus tagasi, et me aga ainult laulmise lõpetaksime...või kuidas see laulva revolutsiooni lugu oligi. Eestluse skaalal taas paar punkti juures.

Spordisaavutuseks võiks vist lugeda auto kogemata väljasuretamistest vaba sõidu liinil Paldiski-Kapellskär-natukerootsisjanorras-Stockholm-Tallinn. Minu närvid on katsumusest juba taastunud. Pealinlaste-kaasliiklejate omad ehk mitte.

Parima suvise vaatepildi koht läheb jagamisele loomariigi esindajate vahel. Esiteks sain vahtida tõtt hiirega, kes keerutas ümber plekist küpsisekarbi ja üritas päris hoolega selle kaant lahti kangutada. Teiseks nägin elus esimest korda, kuidas pardid on saavutanud sellise terviseteadlikkuse taseme, et rüüstavad tikripõõsast! Esmalt veel rõõmustasin, et näe, armsad linnud nokivad põõsalt kahjureid... aga siis tundus kahtlasena, et neid kahjureid natuke liiga jõuliselt okste küljest sikutada on vaja. Ühesõnaga olid pärast mitmeid lestaliste põõsavõdistamiskambakaid alumised oksad puhtaks roogitud. Tekkis kaval mõte kasutada sellist tervislikku harjumust ka meie õunauputuse leevendamiseks (kuigi õunte hulka arvestades oleks jaanalind märksa mõistlikum valik olnud). Ja tõepoolest - ka magusamat sorti õunad läksid kaubaks, kuid mu geniaalse plaani nõrk külg oli see, et toitu tuli lestajalgadele kenasti kooritult-tükeldatult serveerida. Täielikku edetabelit aga ära tooma ei hakka. Sügiselu tahab ka ju elamist-kogemist!

Tudeng ei ole inimene

No vähemalt mitte sessi ajal. Müts maha nende blogijate ees, kes suudavad vähemalt ülepäeviti oma elupeegeldusi virtuaalmaailma kleepida! Seda veel pere, hobide, firmade juhtimise, majade ehitamise ja lemmikloomade kantseldamise kõrvalt. Ja on ju neidki, kellel õnnestub teha lausa lõikudepikkusi ohniijubekiireon-sissekandeid. Pea iga päev. Ise kindlasti nende hulka ei kuulu, nagu näha. Just nüüd, intellektuaalsete ponnistuste kõrgajal (mis muidugi ei tähenda, et ma muul ajal sellist tegevust ei harrasta), on veel selgelt näha, kuidas sellel kõige kriitilisemal ajal kulgeb elu eriti vastikute tähtaegade rütmis ja muud toimetused panen mingiks ajaks ootele.

Veel üks jõupingutus jäänud. Järjekordne hulk infobitte ja -baite vajab üleslaadimist ja töötlemist. Tegelikult kuluks vahepeal ära ka väike restart - vabastamaks oma naturaalne kõvaketas eelmise ponnistuse tulemustest. Nojah, nüüd peaks igal vähegi loogiliselt mõtleval inimesel tekkima küsimus eksamite mõttekusest. Tekiks vist minulgi, aga ei saa mõtlemisorganit liigsete protsessidega koormata, nii et praeguses konditsioonis jään loogikale immuunseks.

Aga muidu on tore! Silmapiir avardub sellise mühinaga, et on silmamunadel on oht kuklas kohtuda. Küll ma ükskord saan tagasi ka oma elu, kus tolmurullid hakkavad segama mind ammu enne seda, kui nende taha komistama hakkan, kus ajakirjas leiduval põneval retseptil on lootust saada keskpäraseks ja raskesti tuvastatavaks kokakunstisaavutuseks mu taldrikul või kus mu unenäod on paragrahvivabad. Mul on selleks ju õiguspärane ootus ;)

Loodus tuleb koju kätte

Ehk: pardisaaga jätkub. Ühe varasema postituse sulelised kangelased on otsustanud, et nemad ei ole mingid labased võsaelanikud, vaid igati tänapäevased kinnisvarast lugu pidavad pardid, ning teinud pesa kenasti majaseina äärde kohevate lilletuustide alla. Ilmselt on eelmise aasta kogemusest kavalalt meelde jäetud ka sinna samasse jääv majaesine ilutiigike, kus rannahooaja avamisega need veesulelised on samuti arvestanud. (Õigupoolest on otsustajaks vist ikka emane, sest isasel pesasse asja pole.)

Heakene küll, andestame pesapunujale lestalisele selle, et ta pesa vooderdamiseks ühe kõrvalasuva peenralaigu natuke valimatult koos kõigi lilledega ära rohis. On ta ju viimase nädala jooksul kohusetundlikult poetanud pessa iga päev ühe muna, nii et praeguseks on seal küll juba täitsa pesakond potentsiaalseid pardikesi. Natuke murelikuks teeb asjaolu, et vähemalt päeval ta küll eriti palju aega oma väärtusliku toodangu otsas ei veeda, seega kuidas peaks sealt ühel päeval midagi asjalikku kooruma hakkama. Kiire netiotsing kinnitas, et sinikael-part asubki hauduma pärast viimase muna munemist (ja kuidas ta küll teab, et tegu viimasega?) ja peaks sellega ametis olema umbes 26 päeva (kas tõesti nii kaua?). Igatahes ootame huviga, kas tõesti saab kuu aja pärast olema kordades rohkem lestakesi, mis üle lillede tatsavad!

Ja hiirekõrvadest ongi märkamatult saanud mikihiirekõrvad...

Kevad tuleb kuidagi alati ootamatult, pole oluline, kui hoolega ma varitsen kahvaturohelise varjundiga oksakesi – ühtäkki ongi hallusest saanud roheline. Juba varem on mullast välja pugenud teised rohelised tegelased, kes õige pea oma värvilisi nuppe laiutama hakkavad – seega on igati põhjust vahel ka nina maas kõndida! Potipõllunduse aktsiooni saab nüüd üle kanda ka päris peenardele ja praegu esimese hullusega külvatu põhjal tundub, et lähiajal seisab ees üks suurem salatidieet...

Samas on kevad kuidagi imelik aeg, kus hinges muutub ärevaks ja tekib mingi kummaline sireli-, jasmiini- ja piibelehelõhnaga segatud kripeldus, millegagi pole justkui rahul ja tahaks kangesti maailma muuta. Või noh, kui just maailmaga toime ei tule, siis vähemalt oma elu kallal võiks natuke nokitseda. Enese kiituseks tuleb mainida, et vahepealsetesse uskumatult päikselistesse kevadõhtutesse sugenenud ka väiksed rattatiirud (koos värskelt omandatud kiivriga!) ja jalutuskäigud (muu hulgas koos lõpuks ometi kadunud asjade nimekirjast välja roninud sammulugejaga). Kergliiklusteel toimuva põhjal võiks eestlased sportimishulludeks tituleerida ja tee enda mitmerajaliseks ehitada. Nüüd juba täitsa mõistan, mis kaalutlustel on üllatavalt paljudele kiivrid pähe tekkinud: mida kindlustatum ja hirmuäratavam sa välja näed, seda suuremad võimalused muust massist läbi murda. Aga professionaalsed rulluisutajad küll mu lemmikute hulka ei kuulu, sest nende sõidustiili kuuluvad liiga suure ulatusega vibutused, mis võivad kergema vastutulija üsna kergelt nokauti niita.


Vaiksematel-rahulikumatel hetkedel teen aga maailma ja iseendaga rahu ning jään ootama uusi õielisi-aromaatseid elamusi igal sammul!

Tsiviilmaratoni päev

Täna oli võimalus osaleda põnevas inimkatses: elada üle 12 akadeemilist tundi tsiviilõigust, 8.15- 19.45. Inimkatse nimetuse andis asjale me õppejõud ise, sest isegi tema pika karjääri jooksul oli tegemist millegi uuega. Põnev. Kui aus olla, siis tema nägi kogu tsiviilmaratoni lõpuks pärast kõiki neid seisutunde ja pea vahet pidamata rääkimist hoopis kobedam välja kui meie, kes me kippusime üha enam närtsinud redise sarnaseks muutuma, kuigi laudadele tekkis üha rohkem kohvitopse, energiajoogipurke ja šokolaadipabereid. Trepijooks tundus lühikestel loengutevahelistel pausidel isegi mulle kui täielikule jooksmisallergikule äkki ahvatlevana. Kõige raskem oligi istumise osa, sest kõrvadel-silmadel-ajul oli väga huvitav. Suutsin mõttes tänulikult välja nuputada terve rea aineid, milles selline päev oleks olnud katastroof ja milles ma oleks kindlasti juba enne lõunat kustunud. Aga nüüd sai põnevusega - mõnel ilmselt raske uskuda - kaasa elada tsiviilseadustiku üldosa seaduse 50 esimesele paragrahvile 170st (koos rohkete põigetega ka teistesse seadustesse muidugi, lisaks taustajutt elust enesest)! Homme jälle. Ja ülehomme (õige pisut väiksemas mahus siiski).

Ajalooline päev oli ka selles mõttes, et olin lõpuks ometi kaasaegne tudeng: sõitsin loengusse autoga (tagasi ikka ka, kuigi jalad oleks sirgumiseks hädasti vajanud kõndimist) ja lasin loengu ajal läpakal laual laiutada. Arenguruumi on aga veel: 1) konspekteeridagi arvutisse (mul oli oma kandiline sõber kaasas vaid e-posti lugemiseks), 2) suhelda õppejõu taustaks msn-is, 3) ajada loengu ajal mobiiliga tähtsaid asju.

Avastasin, et...

...kuulun vähemuse hulka - kevadise kellakeeramise fännide hulka. Ega minagi mingi unetu pole, nii et natuke mõistan ka kõigi hommikuste unimütside traditsioonilist maailmalõpupaanikat märtsi viimase nädalavahetuse kandis. Aga ikkagi naudin kogu selle hala taustal rahulolevalt oma õhtutele lisandunud valguseaega. Ja muidugi krimpsutan õnnetult nina sügisel, kui lisandunud hommikuune tund ununeb paari päevaga, samal ajal kui õhtust võetud valgusetund rõhub oma viis kuud.

Kevadekuulutajad

Kisub vist kevade poole. Kui muidu oleksin vaadanud seenelkäigukummikutega (ikka selliste robustsetega, mitte nende disainitud ja värviliste kummijalatsitega) poes patseerijaid ehk natuke kõõrdi pilguga, siis praegu võib mu pilgust välja lugeda pigem tunnustust, eriti kui mu oma varbad samal ajal iga liigutuse korral kahtlaseid lirtsatusi kuuldavale toovad. Ühed täitsa veekindlad saapad mul siiski on, aga kardetavasti hakkab nendegi taluvuse piir lähiajal kätte jõudma. Ennetamaks kellegi imestust saabaste viletsa kvaliteedi üle, olgu mu saabaste kaitseks öeldud, et nende teekond ei piirdu autouksest kõikide muude usteni ja tagasi tippimisega, vaid nad peavad kannatama ikka reaalset kõndimiskoormust välitingimustes ja harilikult ikka mitme tunni jagu korraga.

Musteneva lumega samaväärne kevadekuulutaja on ka üha rohelisemaks muutuv aknalaud. Täitsa juhuslikult sain tänu endisele töökaaslasele väikse portsu salati- ja basiilikutaimede omanikuks. Neid enda potsikutesse paigutades tekkis ikka täitsa lapselik õhin ja kevadeootus. Juba arvutan mõttes kokku kõikide aknalaudade pindasid ja haudun plaani, kuidas veel mu tulevased istutatavad saaksid praegused silmailu-potitaimi usurpreerida... Olenevalt mu praeguste hoolealuste häitumisest võib see õhin üle minna ja korter jääda kasvuhooneks muundamata, aga mõtteid rohelusele suunata on ju tore. Kuigi üldiselt olen ma oma väikeste, kurgipurgi sisu kergesti tühjendada võimaldavate kätega rahul (no välja arvatud siis, kui vaja ühe käega näiteks akutrelli küljest akut ära saada), tundusid mu näpud seekord lausa hiiglaslike, väikseid roheliblesid lömastavate sardellidena. Esialgu näebki mu rohekast natuke räsitud välja, mistõttu jääb ka pilt panemata, aga loodan väga, et mu esimene sellelaadne katsetus siiski peagi esinduslikumaks muutub.


Aga kõige kindlam kevadekuulutaja on ikkagi mu talvemüts, mis lõpuks ometi hakkab valmimismärke näitama!

Lestajälgi täis hetked

Lihtsalt hämmastav, kuidas teatud lestalised peavad iseenesest mõistetavaks, et kui üks hoov piirneb juhtumisi ojaga, tuleb selle kohaga ümber käia kui vabaõhusööklaga. Sellisele söögikohale sobilik käitumine on muidugi paterdada akna alla jäävale trepile ja jääda siis varitsema liikumist majas (asjaomase sulelise silme läbi ilmselt hiigelsuures toidutsehhis). Kui trepipealne varitsuskoht tulemusi ei anna, käiakse igaks juhuks ära ka teisel pool maja, et mõnelegi oma kohalolekust märku anda. No mis siin salata – eks ole nende malbetele peanõksudele järele ka antud ja midagi poetatud, seega pole ime, et nad väljapressimist jätkavad.
Lindudesse on teadupärast sisse kodeeritud selline süsteem, et munast koorudes hakatakse järgnema esimesele ette sattunud liikuvale objektile – kuid nende suleliste puhul tundub küll, et neil kestab see faas jätkuvalt. Lumelabidaga mööda hoovi sahistamisega tekitan eneselegi teadmata tõhusa trenni ka sööginõudlejatele, kes truult ja lootusrikkalt, paiguti lausa pooljoostes, hoovi ühest servast teise mu jälgedes paterdavad. Oma strateegia tulutust mõistes hakkavad nad aga lähenema hoopis eestpoolt, laskmata end lumelabidast põrmugi häirida, nii et kui liialt mõttesse vajuda, võib ühel hetkel labida eest õhku söösta nördinult prääksuv sulekera (aga no saabki sel moel südamerahustuseks näha, et vähemalt mingisugune lennuvõime on neil indiviididel veel säilinud).

Huvitav on see, et need tegelased eelistavad läbida paarikümnemeetrise vahemaa ojast trepini kõndides, tehes teel natuke akrobaatikatki oma ümara kere võrkaia alt läbi pigistamiseks. Majaesisele maanduvad nad peenraserva kuhjatud lumevalli otsast algava efektse liuga, mis samuti eeldab eelnevat turnimisponnistust. (Vaid siis, kui äsja on peenra ümbert kaevuni tee lahti aetud, suvatsevad nad teha väikese ringi ja tippida sealtkaudu.) Aga mine tea, ehk on praegu „Pingviinide marss“ suleliste maailmas mingi tegija-inspiratsiooniallikas. Peaks neile näitama jaanalinnu pilti: hoiatav näide sellest, milleni võib linnujalakeste üleekspluateerimine viia.Pole oluline, kui vara pärast öist lumesadu ärgata - puutumatut, ilma lestatrükita lumepinda ikka näha ei õnnestu...

Ükskord on ikka esimene...

...kord ise leiba küpsetada!

Minusugusel inimesel võtaks vist terve igaviku aega, et märgata, kui ühel heal päeval näiteks sai müügilt kaoks, sest olen läbi ja lõhki leivainimene. Nii julge ei ole veel olnud, et ise koduleiva tegemisega katsetada, aga seda enam pani leivaküpsetamiskoolituse teade mul silmad särama ja kõrvad liikuma. Kursusel saime alustuseks nosida värskelt küpsetatud peenleiba ja vormileiba - ja mina küll ei suutnud paadunud leivafännina ühte teisele eelistada, sest amps ühest ja siis teisest oligi parim kombinatsioon! Lisaks paarile retseptile ja nippidele saime ka oma (pestud!) käpakestega sõtkuda astjas juba hapendatud tainaalgest päris taina (peenleiva jaoks, mis vajavat pikemat ja sõna otseses mõttes jõulisemat tegutsmeist kui näiteks traditsiooniline vormileib). Imelisest leivalõhnast selles järgus veel rääkida ei saanud: kerge jahupilve vahelt hõljus hapukas aroom, mida ka kogu austusest, mida leiva vastu tunnen, ei saa just väga meeldivaks nimetada. Aga kõik see oli ülla eesmärgi nimel! Õnneks ei olnud koolituskohas ahju, mis tähendas, et igaüks sai väikse mütsaka "tooriku" ka endale koju kaasa, et siis veel õhtul kodus hää leivalõhn tekitada. Pakkisin ta ülima hellusega kotti, et ta teel külma ei saaks, ja sööstsin koos oma väärtusliku kandamiga kodu poole. Meeleolu oli nii pidulik-ülev, et oleks tahtnud uksest sisse jõudes lausa pätsikesele näidata, et "vaata, see on sinu uus kodu".

Tegelikult oleks pidanud sellist juttu rääkima hoopis leivast mõnevõrra kauem kestvale juuretisele, mille samuti kaasa saime ja millest järgmisel korral juba ise mingi küpsetatava olluse peame kokku mätsima. Jään lootma oma uue hoolealuse heale käitumisele - no vähemalt seni, kuni olen järgmisest leivateost saadud värsket juuretist jõudnud natuke levitada, et siis häda korral oleks kuskilt taas seda väärtuslikku alget saada. Viimses juuretisehädas aitaks vist ka Katri juurde Pärnusse minek! ;)

Kuna igaühele jagunud leivamaterjali jäi tavapärase pätsi ja ka levinud vormide jaoks väheks, soovitas juhendaja meil küpsetada hoopis lapik auguga leivake. Imeline - nagu koorikleib koduahjus! Väikse näputöö tulemusena sündis ilus, kuigi ideaalsest kettast kaugele jääv leivalatakas, mille küpsemist varitsema asusin, nuhutades püüdlikult, kuidas hapukast lõhnast sai tasapisi tõelisele leivalõhnale hoopis lähem aroom. Ühtlaselt pruun pätsike keeldus aga soojuses peesitades ühelgi moel vihjamast oma valmisoleku astmele, nii et lõpuks võtsin end kokku ja sikutasin ta ikkagi välja ning pärast väikest kerget hellitavat niisutusprotseduuri mässisin ta mõnusasse vanaema valmistatud käterätikusse rahunema. (Kõlab nagu saunaskäigu kirjeldus vist?)
Paratamatult tuli lõpuks ikka ka nuga välja võtta ja see ilus ümmargune kuju lõhkuda - maitsvateks suutäiteks.

Aga kuna see pole ju päris algusest peale minu tehtud leib, ei saa ma veel end kui leivategijat kiitma rutata. Varustan hoopis end õige jahuga katsun juuretisega edukale koostööle jõuda. Aga vähemalt on algus olnud julgustav!

Suusahooajast uisuhooaega... ja ujumishooaega

Täitsa hea meelega kuulusin täna selle osa hulka rahvastikust, kes ei pidanud päeva esimesel poolel kuhugi jõudma, mis oleks sundinud avalikult ja üsna nigela ettevalmistusega jäätantsu vabakavaga esinema. Aga vot punkte nende ilusate, ka põgusa aknast välja heidetud pilgu ajal silma hakanud piruettide eest kahjuks ei antud. Natuke kipsi oli ainus preemia, mida tervele hulgale õnnetutele "võitjatele" jagati.

Öö läbi universaalliuvälja loomisega ametis olnud Emakesel Loodusel jäi vist hommiku poole natuke aega sportlikult lainelt ka kunsti poolele tulemiseks, et kujundada täitsa tasuta me aknaklaasist imeline jääklaas.

Õhtul tuli siiski ka endal talvemaailma sukelduda (kui ilm samas vaimus jätkab, on homseks kavas juba ujumisetteasted) ning Jan Uuspõllu esituses "Ürgmeest" vaatama suunduda. Nähtu osutus kardetust hoopis vähem labaseks ning äratundmisrõõmu (no mõnel juhul vist lausa "-ehmatust") nii iseenda kui ka selle va teise liigi esindajatega seoses pakkusid paljud stseenid. Kuigi kindlasti ei nõustu ma, et kõik mehed on s......d, sest selliseks üldistuse vastu räägivad siiski meeldivalt arvukad hästi õnnestunud eksemplarid! Küll oli aga kenasti ja ausalt välja toodud, et meeste aju ei suuda naiste ajuga sammu pidada: seega, kulla mehed, on ju igati mõistetav ja põhjendatud, miks naised peavad oma juttu mitu korda rääkima, enne kui see meesadressaadini jõuab! Aga vot mõni funktsioon ei hakka miskipärast ka pärast korduvaid katseid tööle. Näiteks lillede kinkimise funktsioon, mida käivitada üritades on sagedaseks tulemuseks tuttav veateade ehk "agamullihtsalteitulekunagiseepähe"-reaktsioon. Kogemused näitavad, et kasu pole isegi otsestest vihjetest (või on "mikssamullekunagilillieikingi" otsene vihje vaid naise ajule?), nii et sedavõrd lihtsameelne ja mehe mõistmisvõimet üle hindav ei ole vist ükski naine, et kaudsetele vihjetele ("vaatakuiilusadlilled", "näemulemmiklilledehooaegalgasjust", "niitoreonkuilillikingitakse") panuse teeks. Eriti mõistmatutele on veel leiutatud igasugused tähtpäevad, kus lilledest on raske mööda koperdada, kuid mõnel juhul on "mullihtsalteitulekunagiseepähe"-viga nii kardinaalne ja fataalne, et ei aitaks vist ka õlleriiuli peitmine lillesülemite taha... Nüüd on seda etendust näinud meestel hea pareerida, et "naistega on raske vaielda, sest neid loogika ei takista" - aga no miks peakski end pisiasjadest häirida laskma, eks ole.

See on muidugi teema, millel võib nii koos loogikaga kui ka ilma lõputult vaielda, kuid fakt on see, et kõigest hoolimata peame me, sedavõrd erinevate ajude uhked omanikud, koos eksisteerima - katsumus missugune!

Naiivitar paberipoes

Enda hajameelsuses pole ma kunagi kahelnud ja see sai taas kord kinnitust - kas siis normaalne inimene võtaks oma kudumistööga kaasa vaid ühe varda (jätame kõrvale küsimuse, kas normaalsed inimesed tänapäeval üldse veel koovad)? Traditsiooniliselt on miinimum-miinimum ju ikka kaks (jätame kõrvale kahtlased liigitatamatud ringvardad ning rohkemaid vardaid nõudvad kinda-/sokiprojektid).

Viimastel nädalatel olen aga saanud kinnitust ka oma naiivsusele. Kes oleks võinud arvata, kui võimatuks osutub labase keskkonnasõbraliku printeripaberi leidmine siin riigis! Eeldan, et ma ei ole ainuke, kes aeg-ajalt on sunnitud oma arvuti print-ikooni togima lihtsalt seetõttu, et on tarvis mingit infot enda jaoks paberile saada, mitte aga ilusti viksitult kellelegi esitamiseks. Seega võiks isegi maksimalistid-perfektsionistid siin korraks oma ülima kvaliteedi nõudest lahti lasta ja lihtsama paberiga leppida. Naiivselt asusin printeripaberipakkide risttahukaid uudistama, silme ees vana hea Brüsseli pruunikas õhuke (väidetavalt vanapaberist ümber töötatud) europaber, mida kontorirottidele lahkelt rohkeks läbinärimiseks eraldatakse. Aga võta näpust, ei leidu midagi selle lähedastki. See-eest leian üha uusi pakendeid märkega stiilis "ekstrasuperhüper valge", "nüüd veel ...% valgem" jne. No tulge ometi mõistusele, kulla paberitootjad! Kui mul peegeldavat pinda on tarvis, siis otsin endale peegli, mitte ei lähe printerisse tuhnima. Ma tõesti ei usu, et saaksin halvema hinde, kui minu uurimistöö tähekribu ei paikne säravvalgel taustal, või et kellelgi jääb töö saamata, sest tema CV paber oli konkurentide kõrval kuidagi kahvatum.

Aga kust siis paberpeegli ideesse külmalt suhtuv ja natuke ka keskkonnale mõtlev inimene võiks endale mustanditeks sobiliku printeripaberi leida?

Kurb tõdemus

Miski ega keegi pole igavene.

Ja maailm keerleb koos eluga edasi vist edasi isegi siis, kui selles jääb vähemaks inimesi, kelle käekäik mulle korda läheb.

Pead segi ajavad hetked pealinnas

Pealinn on ikka üks huvitav keskkond. Ühel päeval saan ühistranspordis osta bussijuhilt kuuekroonise pileti (ega suuda seejuures ära imestada, milline kuninglikult odav transport ülikoolilinnaga võrreldes!). Järgmisel päeval ajab aga kolme kahekroonisega lehvitamine sama liini bussijuhi kulmud tüki maad juuksepiirile lähemale. "Err-kjossk? Jekspress?" küsib ta täiesti nõutult vastu ja lehvitab omalt poolt kaheteistkroonise piletiga, nii et mul endalgi tekib juba väike seniilsusekahtlus. No kui R-kioskid 18. liinil sõidavad, siis võis tõesti ühe sellisega tegu olla, aga fakt on see, ühel päeval hinnati mu kere transpordi vaeva väärtuseks 6, teisel aga 12 krooni!


P.S. Uudishimust uurisin välja, et kuue krooni eest saab sooduspileti eelmüügist, kaheteistkümne eest aga bussist - huvitav, et esimese bussi juht seda ei teadnud. Aga olen meelitatud sellest, et mõlemal korral anti mulle ilma täpsustavalt küsimata sooduspilet (igaks juhuks ma ei riski mõelda, kas mind peeti kooliõpilaseks või tudengiks...).

Uue aasta üllatused

1. mu lühike mälu: miks minu paaniline paugutamis- ja kärtsu-mürtsuhirm meenub mulle alati alles siis, kui olen juba entusiastlikult asutanud end teele raketimürgli südamesse? Igatahes sinna nahka on läinud mu viimase aasta uusaastaresolutsioonid - no mida sa resolutsioonitad, kui ainus emotsioon on hirm selle ees, et pähe pudenev rakett võib igasugused tulevikuplaanid üldse mõttetuks muuta. Ühesõnaga, praeguse aasta sihikindlad plaanid ja revolutsioonilised enesemuutmisotsustused (eelmise aasta kokkuvõtetest rääkimata) on endiselt tegemata, nii et jätkan samas vaimus ja sama puudulikuna nagu alati.

2. masohhism, millega end hommikul kella 7.30ks trenni ajasin - võiks arvata, et kuulun selle osa hulka rahvastikust, kellel jõulutoitudest katus pealt sõitis ning kes end pühadelaua ja tooli vahele kinni õgisid... ja nüüd püüavad päästa, mis võimalik

3. inimesed, täpsemini Jan Uuspõllu Tartusse mineku filmist välja hüpanud bemarivend, kes rooli, nokatsi ja kahe pendeldava täringujuraka (nii et kohe päriselt ongi olemas inimesi, kes sihukesi asju endale autosse seltsiks riputavad?) tagant vaevu välja paistab... kuid kes ometi sebrani jõudes piduritele hüppab... njah, ehk ei peaks ma end meelitama: vast olid tema "bemmil kah uued kummid" ja vaja lihtsalt nende pidavust demonstreerida... aga ma lihtsalt nii väga tahan tsivilisatsiooni arengusse uskuda!

4. mu enda rumalus, kui pean end piisavalt kavalaks, kui agara õppejõu antavasse seminari minnes keskkonnaga võimalikult ühte sulavad riided selga tõmban... ja maandun siis täpselt punkti, mis jääb vist ruumi igast nurgast tema vaate- ja küsimustetrajektoorile ette

5. Eestimaa ilm, mis aasta esimeste päevade imelise lume- ja sinitaevasäraga tekitas minus juba muret, et kui nii jätkub, siis on enne jaanuari lõppu Eesti suve päikeseressursid äragi kasutatud...