Kevadekuulutajad

Kisub vist kevade poole. Kui muidu oleksin vaadanud seenelkäigukummikutega (ikka selliste robustsetega, mitte nende disainitud ja värviliste kummijalatsitega) poes patseerijaid ehk natuke kõõrdi pilguga, siis praegu võib mu pilgust välja lugeda pigem tunnustust, eriti kui mu oma varbad samal ajal iga liigutuse korral kahtlaseid lirtsatusi kuuldavale toovad. Ühed täitsa veekindlad saapad mul siiski on, aga kardetavasti hakkab nendegi taluvuse piir lähiajal kätte jõudma. Ennetamaks kellegi imestust saabaste viletsa kvaliteedi üle, olgu mu saabaste kaitseks öeldud, et nende teekond ei piirdu autouksest kõikide muude usteni ja tagasi tippimisega, vaid nad peavad kannatama ikka reaalset kõndimiskoormust välitingimustes ja harilikult ikka mitme tunni jagu korraga.

Musteneva lumega samaväärne kevadekuulutaja on ka üha rohelisemaks muutuv aknalaud. Täitsa juhuslikult sain tänu endisele töökaaslasele väikse portsu salati- ja basiilikutaimede omanikuks. Neid enda potsikutesse paigutades tekkis ikka täitsa lapselik õhin ja kevadeootus. Juba arvutan mõttes kokku kõikide aknalaudade pindasid ja haudun plaani, kuidas veel mu tulevased istutatavad saaksid praegused silmailu-potitaimi usurpreerida... Olenevalt mu praeguste hoolealuste häitumisest võib see õhin üle minna ja korter jääda kasvuhooneks muundamata, aga mõtteid rohelusele suunata on ju tore. Kuigi üldiselt olen ma oma väikeste, kurgipurgi sisu kergesti tühjendada võimaldavate kätega rahul (no välja arvatud siis, kui vaja ühe käega näiteks akutrelli küljest akut ära saada), tundusid mu näpud seekord lausa hiiglaslike, väikseid roheliblesid lömastavate sardellidena. Esialgu näebki mu rohekast natuke räsitud välja, mistõttu jääb ka pilt panemata, aga loodan väga, et mu esimene sellelaadne katsetus siiski peagi esinduslikumaks muutub.


Aga kõige kindlam kevadekuulutaja on ikkagi mu talvemüts, mis lõpuks ometi hakkab valmimismärke näitama!