...sai ootamatult tehtud, kui muidu hall ilm end hoiatamata päiksesäraseks keeras. Juhtumiste kombinatsioon "mina linnas siiberdamas pluss väike turistikas kotis" oli selgeks märgiks, et vaja ette teatamata broneerida endale aeg traditsiooniliseks sügiseseks "palverännakuks" väiksele pea autovabale künkale kesest linna, Kristjan Jaagu juurde, kes vaatab igal sügisel tõtt kollasuse musternäidist kehastava vahtraga. Ilma selleta pole ikka õiget sügist. Imeline! Usun, et isegi suvekummardajad tunnistavad varasügise ääretut võlu (kui nad juba depressiooniravil või parajasti kuskil soojal maal, varbad vees, ei taastu). Ja ma pole veel täielikult üle saanud pahameelest tuule vastu, kes suutis oma ringituustimise ajastada just kuldse värvidemöllu tippajale. Tulemus muidugi see, et õige pea enam normaalse inimese kombel kõndida ei saa, sest kingad kisuvad ikka lehehunnikute poole ja kui õigeid jalavarje pole jalga aetud, siis kulgeb ülejäänud teekond vaheldumisi kummastki kingast lehehunnikute kõrvalsaadusi välja poetades.
Samamoodi kipuvad sügiseti näpud sügelema, aga õnneks ei kisu nad mitte võõra vara poole, vaid kibelevad imeilusate kastanimügarike järele. Nii ongi, et kui ühel hetkel riided kuidagi raskeks kipuvad minema, poetan kodus taskutest välja päris kenakese tükikese ehedat sügist läikivate kastanijurakate näol. Neile lisandub talve alguseks kirevaid lehti ja tõrusid, mida ma meeleheitehetkedel olen isegi liimi abil "parandada" püüdnud, üritades tõrule taas mütsi pähe saada. Koltuma kippuvate lehtede ülevärvimiseni siiski veel jõudnud pole. Tänane Postimees teatab aga
tartlasi haaranud tõrumaaniast, mis viitab selgelt tõrunduses tekkinud konkurentsile, nii et sügispudinate koju silmailuks veadmine ei pruugigi seekord eriti lihtne olla. Aga väiksed katsumused mulle meeldivad. Meeldib ka sügis. Ju siis olen sügise ja talve armastamiseks lihtsalt piisaval määral depressiivmelanhoolpassiiveestlane. Või siis käin lihtsalt ka neil ebasoosingus olevatel aastaaegadel ringi, silmad lahti...
5 comments:
Pealkiri tõotas elamusi à la Newton õunapuuaias, aga võta näpust... õnneks ☺
Oh ära õuntest mitte räägigi! Niigi oleks viimane kuu olnud mõistlik aias kiivriga ringi liikuda. Üleüldse, tänavuse aasta seisuga oleks isegi va Newton millegi veelgi nutikamaga lagedale tulnud!
Aga vot kui millalgi ilmub postitus "Kastanid annavad vastulöögi", siis võid juba ette kujutada, millest jutt ;)
aga liimimisega ole ettevaatlik! Andresele kirjutasin juba õpetlikust näitest, kuidas (õlest tehtud) näärisokust kuusekaunistuse sarve tagasiliimimise käigus oleks peaaegu pidand näppude uuesti lahti saamiseks (üksteise küljest) vaat et kirurgi otsima minema, a sarv ikka kinni ei hakand.
Aga vaata asja musta huumori helgemast küljest: siis oleks sul olnud sobiv "näpuaas", mida pidi sind ennast jõulupuule näärisoku asemel ehteks riputada :D
Tegelikult hoian ma vist just sel põhjusel neist hüpersuperliimidest eemale ja mässan vanade heade "lihtliimidega". (Üleüldse, mis on see saladus, et kõike liimiv liim tuubi enda külge ei kleepu???)
jah, riputada oleks kindlasti saanud, kui poleks vastu punnind.
A ise enda külge kleepumine... äkki nagu magu, mis ennast ei seedi?
Post a Comment