Enda hajameelsuses pole ma kunagi kahelnud ja see sai taas kord kinnitust - kas siis normaalne inimene võtaks oma kudumistööga kaasa vaid ühe varda (jätame kõrvale küsimuse, kas normaalsed inimesed tänapäeval üldse veel koovad)? Traditsiooniliselt on miinimum-miinimum ju ikka kaks (jätame kõrvale kahtlased liigitatamatud ringvardad ning rohkemaid vardaid nõudvad kinda-/sokiprojektid).
Viimastel nädalatel olen aga saanud kinnitust ka oma naiivsusele. Kes oleks võinud arvata, kui võimatuks osutub labase keskkonnasõbraliku printeripaberi leidmine siin riigis! Eeldan, et ma ei ole ainuke, kes aeg-ajalt on sunnitud oma arvuti print-ikooni togima lihtsalt seetõttu, et on tarvis mingit infot enda jaoks paberile saada, mitte aga ilusti viksitult kellelegi esitamiseks. Seega võiks isegi maksimalistid-perfektsionistid siin korraks oma ülima kvaliteedi nõudest lahti lasta ja lihtsama paberiga leppida. Naiivselt asusin printeripaberipakkide risttahukaid uudistama, silme ees vana hea Brüsseli pruunikas õhuke (väidetavalt vanapaberist ümber töötatud) europaber, mida kontorirottidele lahkelt rohkeks läbinärimiseks eraldatakse. Aga võta näpust, ei leidu midagi selle lähedastki. See-eest leian üha uusi pakendeid märkega stiilis "ekstrasuperhüper valge", "nüüd veel ...% valgem" jne. No tulge ometi mõistusele, kulla paberitootjad! Kui mul peegeldavat pinda on tarvis, siis otsin endale peegli, mitte ei lähe printerisse tuhnima. Ma tõesti ei usu, et saaksin halvema hinde, kui minu uurimistöö tähekribu ei paikne säravvalgel taustal, või et kellelgi jääb töö saamata, sest tema CV paber oli konkurentide kõrval kuidagi kahvatum.
Aga kust siis paberpeegli ideesse külmalt suhtuv ja natuke ka keskkonnale mõtlev inimene võiks endale mustanditeks sobiliku printeripaberi leida?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
8 comments:
Aga kuidas teeb silmadele mõtlev inimene paberit heledamaks?
laiutan vastuseks käsi
ERITI normaalne võtab kaasa heegelduse (üks konks, lihtsam pääle passida, pikemaks ajaks peenikesest niidist asja, kergem tassida) ja koob kodus. Kusjuures kindlasti nende varrastega, mis kukkudes kenasti kõlisevad (just nimelt mingis lennujaamas sain teada, mix see praktiline on).
Njaa, lennujaamad on küll viimased kohad, kus ma oma vardaid tahan demonstreerida - sealsed vormiinimesed ju pisikese küüneviiligi suhtes väääga vaenulikult meelestatud :D
P.S. Nii et sinagi oled blogimaailma käänulisele ja libedale teele sattunud! :P
kusjuures konksust ei tehtud suurt väljagi, oli ikka vist käsipagasis? Konks pisemat sorti. 9/11 oli kindlasti möödas. Imelik jah, kui mõtlema hakata.
A mis blogidesse puutub... meil koolis digitiiger saba kõngutab ja muuhulgas sisaldas õppuse moodul II blogi tegemise koduülesande (läksin lootuses igasugu teste tegema õppida, need veel tulevad). Siis tuli pähe, et võix ju midagi oma tarbeks, et hakkaks tasapisi neid 15+ tegevusaasta kanuulugusid kirja panema, mida ikka küsitakse, et miks pole. Praegu hooaeg veel ei käi, paras aeg sõrmi soendada :). Ja siis tegin ühe kinnise 12ndikele ka, neil eksam tulemas ja närvid läbi :)
No ja Andrese juurest leidsin Sinu. Pilt ajab südame alt kõhedaks, jumala eest. Kuigi seikluspargi ripprajal olen käinud.
P.S heegeldushooaeg käib mul siis, kui närvid läbi, kuda Sinuga?
Pildist: Äkki on seal sama optiline efekt kui Harold Loydi kellafilmis? (et istumiskoha serv on madalam kui tagaplaani kilomeeter)
Koolipõlves juhtus, et istusime sõbratariga Pika Hermanni kõrval müüri äärel, jalad väljapoole. Juhtus alt mööda Falgi teed läbi minema sõbratari tädi (aga õnneks ei tundnud ära), kes tuli talle õhtul külla ja rääkis, et vat ta nägi täna linnas Toompea serval istumas noori inimesi ja tal hakkas täitsa kõhe [müür on sellest kohast umbes 14 meetrit kõrge] ning siis luges noorele sugulasele sõnad peale, et vaata, et sina kunagi nii ei tee ☺
Ei, Norra kaljuservade puhul pole optiliste trikkide nuputamine õnneks vajalik ;)
Kindlalt ei tea, mitusada meetrit langemist oleks olnud vee poole, aga "lohutuseks" see, et juba varem oleks üks eend õhulennul ette jäänud...
Mis "heegeldushooaega" puutub, siis igasugune näputöö on mul tihedalt seotud teleka vaatamisega, sest need käivad käsikäes (ei raatsi ju mitte midagi tegemata ekraani ees istuda, käed tegevuseta - tänapäeva rahutu inimese sündroom vist, kuid närvidele mõjub hästi, vähemalt seni, kuni lootused valmiva asjanduse suhtes liiga kõrged pole :D).
Nii et vahel olen lausa nördinud, kui midagi vaatamisväärset pole, sest nii ei edene ka näputöö kuidagi.
Post a Comment