1. mu lühike mälu: miks minu paaniline paugutamis- ja kärtsu-mürtsuhirm meenub mulle alati alles siis, kui olen juba entusiastlikult asutanud end teele raketimürgli südamesse? Igatahes sinna nahka on läinud mu viimase aasta uusaastaresolutsioonid - no mida sa resolutsioonitad, kui ainus emotsioon on hirm selle ees, et pähe pudenev rakett võib igasugused tulevikuplaanid üldse mõttetuks muuta. Ühesõnaga, praeguse aasta sihikindlad plaanid ja revolutsioonilised enesemuutmisotsustused (eelmise aasta kokkuvõtetest rääkimata) on endiselt tegemata, nii et jätkan samas vaimus ja sama puudulikuna nagu alati.
2. masohhism, millega end hommikul kella 7.30ks trenni ajasin - võiks arvata, et kuulun selle osa hulka rahvastikust, kellel jõulutoitudest katus pealt sõitis ning kes end pühadelaua ja tooli vahele kinni õgisid... ja nüüd püüavad päästa, mis võimalik
3. inimesed, täpsemini Jan Uuspõllu Tartusse mineku filmist välja hüpanud bemarivend, kes rooli, nokatsi ja kahe pendeldava täringujuraka (nii et kohe päriselt ongi olemas inimesi, kes sihukesi asju endale autosse seltsiks riputavad?) tagant vaevu välja paistab... kuid kes ometi sebrani jõudes piduritele hüppab... njah, ehk ei peaks ma end meelitama: vast olid tema "bemmil kah uued kummid" ja vaja lihtsalt nende pidavust demonstreerida... aga ma lihtsalt nii väga tahan tsivilisatsiooni arengusse uskuda!
4. mu enda rumalus, kui pean end piisavalt kavalaks, kui agara õppejõu antavasse seminari minnes keskkonnaga võimalikult ühte sulavad riided selga tõmban... ja maandun siis täpselt punkti, mis jääb vist ruumi igast nurgast tema vaate- ja küsimustetrajektoorile ette
5. Eestimaa ilm, mis aasta esimeste päevade imelise lume- ja sinitaevasäraga tekitas minus juba muret, et kui nii jätkub, siis on enne jaanuari lõppu Eesti suve päikeseressursid äragi kasutatud...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment