Loodus tuleb koju kätte

Ehk: pardisaaga jätkub. Ühe varasema postituse sulelised kangelased on otsustanud, et nemad ei ole mingid labased võsaelanikud, vaid igati tänapäevased kinnisvarast lugu pidavad pardid, ning teinud pesa kenasti majaseina äärde kohevate lilletuustide alla. Ilmselt on eelmise aasta kogemusest kavalalt meelde jäetud ka sinna samasse jääv majaesine ilutiigike, kus rannahooaja avamisega need veesulelised on samuti arvestanud. (Õigupoolest on otsustajaks vist ikka emane, sest isasel pesasse asja pole.)

Heakene küll, andestame pesapunujale lestalisele selle, et ta pesa vooderdamiseks ühe kõrvalasuva peenralaigu natuke valimatult koos kõigi lilledega ära rohis. On ta ju viimase nädala jooksul kohusetundlikult poetanud pessa iga päev ühe muna, nii et praeguseks on seal küll juba täitsa pesakond potentsiaalseid pardikesi. Natuke murelikuks teeb asjaolu, et vähemalt päeval ta küll eriti palju aega oma väärtusliku toodangu otsas ei veeda, seega kuidas peaks sealt ühel päeval midagi asjalikku kooruma hakkama. Kiire netiotsing kinnitas, et sinikael-part asubki hauduma pärast viimase muna munemist (ja kuidas ta küll teab, et tegu viimasega?) ja peaks sellega ametis olema umbes 26 päeva (kas tõesti nii kaua?). Igatahes ootame huviga, kas tõesti saab kuu aja pärast olema kordades rohkem lestakesi, mis üle lillede tatsavad!