Täna oli võimalus osaleda põnevas inimkatses: elada üle 12 akadeemilist tundi tsiviilõigust, 8.15- 19.45. Inimkatse nimetuse andis asjale me õppejõud ise, sest isegi tema pika karjääri jooksul oli tegemist millegi uuega. Põnev. Kui aus olla, siis tema nägi kogu tsiviilmaratoni lõpuks pärast kõiki neid seisutunde ja pea vahet pidamata rääkimist hoopis kobedam välja kui meie, kes me kippusime üha enam närtsinud redise sarnaseks muutuma, kuigi laudadele tekkis üha rohkem kohvitopse, energiajoogipurke ja šokolaadipabereid. Trepijooks tundus lühikestel loengutevahelistel pausidel isegi mulle kui täielikule jooksmisallergikule äkki ahvatlevana. Kõige raskem oligi istumise osa, sest kõrvadel-silmadel-ajul oli väga huvitav. Suutsin mõttes tänulikult välja nuputada terve rea aineid, milles selline päev oleks olnud katastroof ja milles ma oleks kindlasti juba enne lõunat kustunud. Aga nüüd sai põnevusega - mõnel ilmselt raske uskuda - kaasa elada tsiviilseadustiku üldosa seaduse 50 esimesele paragrahvile 170st (koos rohkete põigetega ka teistesse seadustesse muidugi, lisaks taustajutt elust enesest)! Homme jälle. Ja ülehomme (õige pisut väiksemas mahus siiski).
Ajalooline päev oli ka selles mõttes, et olin lõpuks ometi kaasaegne tudeng: sõitsin loengusse autoga (tagasi ikka ka, kuigi jalad oleks sirgumiseks hädasti vajanud kõndimist) ja lasin loengu ajal läpakal laual laiutada. Arenguruumi on aga veel: 1) konspekteeridagi arvutisse (mul oli oma kandiline sõber kaasas vaid e-posti lugemiseks), 2) suhelda õppejõu taustaks msn-is, 3) ajada loengu ajal mobiiliga tähtsaid asju.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment