Inimese parim sõber...

...Eestimaise kevade seitsmendal päeval on lumelabidas! Kindel see!

Nüüd siis on kindlaks tehtud, et kevad(pühad)ele järgneb talv. Vähemalt Eestis küll.

Aga kui aus olla, siis oli vaatepilt ilus - kui vaatajaks ei juhtu olema lumekoopasse mattunud neljarattalist hädasti vajav autoomanik, kõndimisraskustega või kuskile kiirustav õnnetu või muu samalaadne tegelane.

Enne mõtle, siis koo!

Olgu see viimane kord, kui nii kergesõnaliselt luban kellelegi kampsuni kududa! Varraste ja lõngaga mässamine on iseenesest loomulikult tore - aga ilmselt vaid seni, kuni näiteks ruudukujulisi asju kududa. Üks traditsiooniline kampsun on teadupärast korralikust ruudust aga kaugel.

Lugu niisiis selles, et koon juba ma ei tea mitmendat kuud ühele meesolevusele jõulukingiks kampsunit (see ei ole trükiviga - see mõnitav "jõulu-" on igati õigel kohal; algselt oli kudumisaktsioon muidugi mõeldud eelmist aastalõppu silmas pidades, aga kui hästi läheb, siis on ehk hoopis selleks aastaks kink olemas. Või järgmiseks...). Olen küll lõputult kergendusohkeid kuuldavale toonud, et kampsuni adressaadiks ei ole näiteks Suure Sämmi või Baruto mõõtu inimene, vaid normaalsuuruses mees, kuid varrukate kudumisest ei pääsenud ma ju nüüdki. Mul on juba lugemine sassis, kui mitu korda on mul olnud "õnn" neid torusid ikka üles harutada ning uuesti ja uuesti teha - praeguseks on igatahes tunne, nagu kooks sajajalgsele midagi! Ja on väga suur kiusatus teha kampsunist sujuvalt vest, lootes salamisi, et ehk tulevane omanik ei panegi sellist pisiasja nagu varrukate puudumine tähele. Suur katsumus - näpusaavutuse selgaproovimine koos nende õnnetute varrukatega - seisab aga veel ees, nii et täitsa võimalik, et ma saan veel ahastada lõnga ja varraste põikpäisuse üle (minu näpuosavus on loomulikult väljaspool kriitikat!). Musta stsenaariumi korral seon varrukamoodustistele lihtsalt nöörid või takjapaela külge ja las siis omanik ise otsustab, mismoodi ta selle kehakatteks väänab, vot!

Nii et kudumisalane resolutsioon on järgmine: vähemalt mõnda aega vajan varrukaallergia taastusravi ning keeldun igasuguste selliseid elemente omavate objektide valmistamisest. Kuna vardaid siiski nurka visata ei taha, ei jäägi vist üle muud kui salle või koeraveste (varrukavabad ju!) kuduma kukkuda.

Tantsujalgsed-maavillased hetked

Nii see kõik juhtubki. Täitsa pahaaimamatult keksled rõõmsalt rahvatantsu tantsida ja siis ühel hetkel leiad end fakti eest et vot "riided on siin, esinemine sel ajal ja selles kohas". Kõõks! Ausalt öeldes lootsin kuni viimase minutini, et ehk juhtub ime ja ma pääsen siiski ja saan kõike seda triibuseelikulist-sinikuuelist keerlevat ilu nautida muretult pealt vaadates. Ja oodata esinemisdebüüdiga vähemalt päevani, mil suudan muusika, tantsu nime ja ehk isegi sammud õigesti kokku panna. Aga elu ei peagi alati kerge olema, seda enam, et tänapäeval ju väljakutsed / proovikivid / raskustega rinda pistmine igati moes.

Sündmuseks siis Brüsselis sel nädalavahetusel toimunud Euroopa pealinna päevad (midagi tuttvalikku võiks eestlased juba ürituse avalehe pildil leida!) ja kohaks Eesti saatkond. Juhtumisi oli saatkonda sel pärastlõunal väga kerge leida, sest selleni viis lõputu politseiautode ja (märuli)politseinike rida. Loomulikult polnud põhjuseks mitte süütu eesti rahvatants ja pakutav kama, vaid kõrval asuv Hiina saatkond, mille eest teatud hetkedel lausa kiirabi sekkumist vajavaks märuliks läks. Asi siis muidugi Tiibeti küsimuses. Njaa, ja mina algul veel naiivselt mõtlesin, et tea, kas Hiina saatkonnas ka lahtiste uste päev juhtub olema...

Tegelikult tundub siiski, et kõik on võimalik, ka minusugusel sõna otseses muusikalises mõttes "taktitundetul" puujalgsel tegelasel väga vähese harjutamisega tants rahuldavalt ära tantsida. Ütlen meie algajatepaari kiituseks, et õigesti läks kohe kindlasti rohkem tantsusamme kui valesti (teeme nii, et täpsem suhtarv pole siinkohal oluline). Natuke vähem toredad olid need üksikud mäluauguhetked, mil järgmise sammuni oli paar takti aega, kuid ma ei suutnud ka kogu oma kujutlusvõimega meelde tuletada võimalikke järgmisi samme. Või siis üllatushetked, et "ah SEE samm on ka siin vahepeal!". Üksi olles saaks ju alati improviseerida, kuid kui paare on omajagu, siis ideaalis peaks mingigi harmoonia välja paistma. Või vähemalt ei tohiks paaride etteasted vääääga lahkneda. Umbes viienda tantsu ajal tekkis oma villase kihi all õhetades küll juba küsimus, kas vanad eestlased tõesti vaid talvel pakasega tantsisid... Kuid mis teha, ilu nõuab ohvreid - ja seekord olin vahelduseks ohvriks mina. Ah jaa, siirad vabandused kõigi nende õnnetute pealtvaatajate ees, kellele ma ruumikitsikuse tõttu oma (õnneks mitte nii rohked!) kilod korraks varvastele toetasin - ärge siiski pikka viha pidage ja toimunut sõjatantsuks tituleerige!

Aga närvirakke kulus kõige rohkem vist isegi veel enne esinemist: kõik mu eelmise öö unenäotegelased olid igatahes rahvariietes (kuigi ma ei saa aru, miks nad mulle siis õigeid tantsusamme seal unes meelde ei tuletanud!). Ma kujutan ette, et isegi kui näiteks karupoeg Puhh või Don Quijote ratsu Rosinante oleksid mingil põhjusel mu unest läbi marssinud, poleks nemadki rahvariietest pääsenud... Igatahes praegu tunnen küll kergendust, et selleks korraks on aktsioon möödas, nüüd saab loodetavasti taas mõnda aega muretult kepselda. Optimistina olen kindel, et küll järgmiseks korraks suudan juba järgmised sammud ära unustada - natuke vaheldust peab ka ju elus olema!

Ah jaa, kui mõni pilt tsensuurist läbi peaks tulema, siis on lootust ka fotosüüdistust näha.

Siin siis lõpuks ka paar tantsujalgu. Tegelikult ei ole tegemist minu jalakestega, aga need nägid lihtsalt palju kenamad välja! (foto: Merle Koppel)

Tähtsate onude päev

Ülemkogu toimumisest ei olegi vaja lehest lugeda, tähtsate onude saabumisest annab tunnistust asjaolu, et mu tavapärane töötee on järjekordselt takistusribaks muudetud, nii et tööle ja koju pääsemiseks pean laveerima "tankitõrjesiilikutega" sarnanevate moodustiste, veekahurite ja arvukate politseiautode vahel. Juba eile õhtul seadis piki tänavaid varitsuspositsiooni sisse lugematu arv okastraattõkkeid, täna siis lisandusid neile politseinike pesakonnad. (Ei saa mitte märkimata jätta, et mul tekkis kohe küsimus, kus neid okastraatasjandusi küll muul ajal hoitakse - igatahes nii mõnegi väljanägemise järgi võis arvata, et linnud on vahepeal nende pihta vägagi agaralt täpsuslaskmist harjutanud...) Väsinuna koju koperdades tänasin mõttes oma imelist töötõendit, mille abil on võimalik murda läbi isegi politseitõkkest! Tõsi, koos minu näolapi jäljendiga meenutab see kaardike küll rohkem põhikooli õpilaspiletit. Aga ilmselt mõjus asjalikuna selle küljes tilpnev eurosinine (rõhk sõnaosisel "euro-"!) pael. Tänu oma võlukaardile sain siseneda tähtsate onudega samasse tsooni ja ei pidanud hakkama tegema tüütuid ringe ümber eurohoonete.

Vahel tundub kogu see tsirkus natuke koomiline, aga no mida mina sellise tasandi turvavärgist tean! Aga vot selles, mis funktsiooni see tellingutest kokku klopsitud lava nõukogu ja komisjoni hoone vahel täidab, ei ole ma veel selgusele jõudnud. Kuna lava ümber on koondunud tele- ja raadiobussid (kas tõesti keegi teeb otseülekannet sellest sündmusest? Ja kas tõesti keegi kuulab seda?), siis võiks arvata, et see on mõeldud ajakirjanikele turnimiseks, kuni nad igavledes uudiseid ootavad. Erilist tegevust sel laval ei ole ma küll kunagi täheldanud. Kui aga õigel ajal sealt mööda minna, siis võib näha koomilist vaatepilti, kuidas terve kari teleajakirjanikke, igaüks kuskil oma nurgas, harjutab püüdlikult oma teksti, kaameramees aga otsib kohe kõlama hakkavale eurojutule parimat ja ülevaimat eurotausta.

Kogu toimuva värgi meeleolu üle ei saa üldiselt kurta. Lähedaloleva maja ehitustöölised keeravad musa põhja, mikrobussides valvel olevad mundrimehed taovad kaarte ja pugivad võileiba. Need õnnetukesed, kes peavad neoonvestides väljas lõputule arvule nördinud inimestele selgeks tegema, miks täna euromajad lihtinimestest puutumatuks jääma peavad, lõbustavad end sellega, et hüppavad lustakalt eurokeskust pildistavate turistide kaamerate ette. (Milline kontrast näiteks nende Eestimaa ametivendadega, kellele vist igasugune enda fotojäädvustamine on ära keelatud, nagu nende reaktsioonidest seni näinud olen.) Ainsad, kes ei paista tähtsate onude kokkukogunemise üle rõõmustavat küll kuskilt küljest, on autojuhid, kellele kõik need vägevad ümberkorraldused pakuvad masendava võimaluse veel kauem autos istuda ja end mõttetu signaalitamisega välja elada. Aga pole hullu, väike annus euroturvasegadust on ette nähtud ka veel homseks, seejärel mõneks ajaks jälle hall (või öeldakse siinkandis "lipusinine"?) argipäev.

Elu väiksed õppetunnid

Kui metroopeatuse väljapääsu juures blokeerivad su tee kuus tumedasse riietatud "kappi", siis enne kui hakkad neile paanikas oma raha ja väärisesemeid või pisargaasi (pihustatud kujul) pakkuma, suska neile nina alla oma kehtiv sõidupilet - võib juhtuda, et neile täitsa piisab sellestki.

Lugupeetud Brüsseli pargiasjamehed...

...või kes iganes te ka pole.
Järgmine kord, kui soovite suurt parki sulgeda sel otstarbel, et keegi seal SEES ringi ei koperdaks, siis olge nii toredad ja sulgege palun KÕIK väravad või varustage need vähemalt vastavate siltidega, et pahaaimamatult seda ma ei tea mitme hektarist parki läbida plaaninud inimene ei peaks pargi teisest küljest leidma ridamisi suletud väravaid. (Hmm, võib-olla seal kohatud jooksjad olidki just seetõttu nii närtsinud olemisega - kes teab, kaua nad sel juba ringi tiirutasid...) Mul ei ole midagi kümneminutilise lisajalutuskäigu vastu, kuid kui üritan kuskile õigeks ajaks jõuda, ei oska ju oma plaanides arvestada lisaaega koera kombel piki pargitara nuhkimisele ja läbipääsuavauste otsimisele. (Njah, nüüdseks peaksin juba vist oskama, sest see pole mitte esimene kord, mil end samasugusest olukorrast leian.) Õnnega pooleks ühest väravavahest välja imbuda suutes nägin lõpuks ka silti, mis teatas, et tormi tõttu on park suletud. No kena, sain ka teada, mis ohutsoonist ma end eluga välja murdnud olin. Iseenesest mõte jah mõistlik ja saan korraldaja headest kavatsustest täitsa aru, kuid inimeste parki lõksu jätmine küll kohe kindlasti ei vähenda seal langeva puu alla sattumise tõenäosust, eks ole...
Tänan tähelepanu eest!

Epiloog
Hiljem jäid silma kaks nõutut õnnetut, kes täitsa tõsiselt hakkasid oma väikeste kohvritega üle aia kulgema (vedas neil, et pargil ikka on mõned meetrid ka ilma teravate otsteta aiapiikidega lõike). Ületamisaktsiooni lõpu ja edukuse kohta kahjuks teave puudub.

Naistepäev

Planeeritust varasem ärkamine armsa sõnumi peale.
Voodist välja meelitav sinitaevas.
Püüdlik trennitamine, üritades meeleheitlikult, kuid eriliste tulemusteta imiteerida segaseid aeroobikakombinatsioone.
Aeglane hommikukohvi limpsimine, seltsiks pagaripoest hangitud värske röstkukkel ja mõnusalt ebatervislik sarvesaiake.
Nauditav uimerdamine mõnusas enesepettuses ajutiselt kohustustevabast elust koos koristamisvajaduse ignoreerimisega - las siis olla päris püha.
Kergendustunne, et tänase päeva ja uue nädala vahele mahub ju veel ka pühapäev.
Vägev!

Tahaks...

...et lõpuks ometi see nädalavahetus kätte jõuaks.
Uskumatu, kuid harilikult kipub olema nii, et jõuan esmaspäeval vaevalt ohata ees laiuvale pikale töönädalale mõeldes, kui juba ongi nädalavahetus käes, ole vaid käbe seda õndsust ära kasutama! See nädal aga venib kui igavene näts. Eelmine nädalavahetus oli küll raudselt juba mitu nädalat tagasi. Igatahes ei mäleta seda. Üks kahest: kas pea on nii tihkelt euroinfot täis, et normaalse elu elemendid sinna enam ei mahu, või siis vastupidi, igal õhtul tööarvutit kinni pannes puhastatakse muu hulgas ka minu enda kõvaketas, mis võib-olla ei olegi nii halb mõte, arvestades, mis kõik sealt oma jälgi sisse kraapides aja jooksul läbi käib. Tööl olukord jälle selline, et tasapisi olen hakanud mõtlema oma kabinetti sissekirjutuse hankimisele. Kahju vaid, et omanik ei tee üürialandust selle arvelt, et ma nii vähe ta korterit kulutan.

...et mul oleks käepärast üks korralik luuleraamat.
Olen nii ära nüristunud päevast-päeva silme eest (ja aeg-ajalt ka ajust) läbi käivatest tekstidest, et suhtun juba igasse proosavormis esitatavasse teosessegi kahtlustavalt. Nii tahakski lihtsalt diivanile kerra tõmbuda ja luuletusi lugeda. Mida vähem sõnu, seda parem. (Ja seda ütleb kunagine oivik, kes teda väga hindava kirjandusõpetaja šoki äärele viis, kui teatas, et ei näe küll mingit mõtet luuletuste lugemises...eriti veel, kui neis isegi riimi ei ole... Vot selline "geniaalne" ettekujutus siis luule väärtusest minu teismelisel minal.) Aga praegu loeks küll midagi, milles on emotsioone, kuid mis ei laiuta lehe servast serva tekstirägastikuna. Ja milles üks fraas jõuab enne lõpule kui minu kannatus. Sisu polekski vaja, ma nagunii polegi enam harjunud tekstidest sisu otsima.

...et ometigi pandaks müsli sisse korralik hulk rosinaid! Palun!
Nüüd on mul jälle poolik pakk mingeid kuivi krõbinaid, millele pean ise vist asendusrosinad hankima või siis mingit muud rakendust otsima. Ja muidugi puru kõik kohad täis - meeleheitliku rosinajahi soovimatud kõrvalmõjud. Loomulikult võiksingi ju hoopis paki rosinaid osta. Aga see ei oleks ju enam see! Ei mingit väljakutset! Ei mingit enese proovilepanekut! No sama hea kui öelda, et porgandikoogi asemel näri pigem porgandit: palju tervislikum ja pole mingit küpsetamisjama.

...et ma saaks kauem Une-Mati kaisus olla.
(Njah, ühe teise inimese kaisus ka, aga teeme nii, et praegu ei ole isiklike juttude aeg.) Tahaks ka ükskord selle soovitatud kaheksatunnise uneaja välja pigistada. Jah, ma tean, et tegelikult räägitakse lausa utoopilisest üheksast tunnist, aga no palun-palun näidake mulle tavapärast elu elavat täiskasvanut, kellel oma tegemiste kõrvalt tõesti nii kaua magada õnnestub - ja ma lähen tema juurde time management'i kursust võtma! Ehh, ütleme, et seitse tundi tööpäevadel oleks ka ju tore.

...et mul nii palju igasuguseid tahtmisi ei oleks.

Natuke skisofreenilised hetked

Vahel olen ma enda peale nii lootusetult nördinud, et lausa ei räägi kah iseendaga mõnda aega!

Näiteks eile pidime ühe kambaga minema rannikule loodusparki uudistama. Mul ilusti piknikuvõileivad-koogid kaasa pakitud, kaamera (seekord lausa laetud akuga!) koos objektiividega kotti paigutatud, vaim valmis. Aga siis suutis keegi - nimelist täpsustust ei ole ilmselt vaja - rongist maha jääda. Vaatamata sellele, et ta oli ärganud kaks ja pool tundi (!) enne rongi väljumist! (olgu öeldud, et sõltuvalt metrooõnnest jõuab asjaomase isiku kodust keskjaama u 15 minutiga.) Oi, ma olin enda peale nii tige, et ei endal lubanud rongijaamast ühtegi asendussihtpunkti kah valida, vaid sundisin end karistuseks koju koristama minema. Ja et karistus ikka meeldejääv oleks, ei lubanud ma metroos endal eskalaatoriga ka sõita, vaid ajasin end trepist üles.

Tegelikult oleks tahtnud end lausa koduaresti jätta, aga kuna mu skisofreenilisuse tase ei ole veel õigele kaugusele arenenud, ei suutnud ma selle korralduslikku poolt välja nuputada. Nimelt oli õues mõnus ajutiste päikelaikudega ilm, et tuppa jäämine oli välistatud. Niisiis sai endaga kokkuleppele jõutud ja sihikule võetud üks kaugem pood (kaugem seetõttu, et ikka kõndida saaks!). Koos vajaliku kraamiga sai tahtmatult kaasa toodud ka vastik peavalu. Vaatamata oma laialdastele kogemustele peavaludega, jäi siiski tuvastamata, kas tegu oli värske CO2-õhu mürgituse peavalu või tugeva tuule peavaluga. See andis aga hea ettekäände teha pärastlõunal (kui päike juba nagunii kadunud oli) väike, aga põhjalik uinak. Lausa nii põhjalik, et ei lasknud end häirida isegi telefonihelinast.

Kuna ma lõpuks siiski ka koristamise ja kokkamiseni jõudsin, ei kujunenudki päev lõppkokkuvõtteks nii tulemusetuks. Küll aga jäi minemata kinno, mis ka mõttes mõlkus. Nimelt oleks pärast reedest sünget-masendavat Vene filmi "Izgnanie" hädasti tarvis olnud midagi helget-kerget. (Muide, avastasin alles filmi lõpus, et taustaks oli olnud osaliselt ka Arvo Pärdi muusika, aga kuna minu jaoks ongi tema helitööd alati tõsiselt-süngelt kõlanud, sobisid need selle filmiga küll igati kokku.)

Teatud mõttes võib võtta meelelahutusena neid minuteid, mis sattusin õhtul vaatama UK eurolaulu valimisi koos vanade lugude meenutuse ning teada-tuntud teravakeelse (kuigi üldiselt ju ikkagi suhteliselt leebe) Terry Wogani kommentaaridega. Ei saa jätta märkimata asjaolu, et ka Eesti eurolugu ta jutust läbi käis ja tundus talle täitsa meeldivat; samuti pakkus ta, tongue-in-cheek, et ehk just see laul kogub Balkani piirkonna hääled... Tegelikult on kogu see eurolauluerutus omamoodi armsalt naeruväärne. Nagu tõesti rahvuslik sport: igal õigel eestlasel on selge ja kirglik seisukoht 1. pronkssõduri asjus, 2. prügimajanduse küsimuses, 3. eurolaulu osas. (Igaüks võib oma järeldused teha asjaolust, et need kaks esimest veel paari aasta eest aktuaalsed ei olnud.) Ja oh seda paanikat, kui siis see PÄRIS ÕIGE laul - mis eri inimeste silmis on muidugi erinev - meid esindama ei lähe! Põetakse jubeda laulu pärast - aga no teate: kes mõnegi aasta seda euroviisiüritust (nii armsalt kõlab soomlaste variant "euroviisu"!) jälginud on, peaks olema jubedate laulude osas nii immuunseks muutunud, et raske on veel millegagi üllatada... Ja näiteks iirlasi esindavat ju lausa kalkun-tegelane (tõsi küll, väga selge ausa sõnumiga: "even though I cannot sing, vote for me", lisades meelituseks loetelu asjadest, mille eest Iirimaale tänulik võiks olla). Meil vähemalt mingid humanoidi laadsed olevused. Ja mis nad siis nii väga halvemad on neist, kes viimseidki riidekihte seljast kiskudes üritavad juhtida tähelepanu kõrvale piinlikust asjaolust, et nad ei oska laulda. Need tüübid seal on vähemalt ausad: riided jäävad selga ja nad mitte ei teesklegi, et nad laulda oskavad... Minu poolest võiks vinti veelgi üle keerata - kui juba, siis juba! Olgem ausad, muusikalise elamuse otsimiseks ja leidmiseks on ikkagi arvukalt mõistlikumaid kohti kui eurolaulukeskkond. Ja üleüldse, pigem siis juba selge sõnumiga kalkun kui inisev riieteta tüüpeurolaulutibi.