Walking in the Winter Wonderland...

...ehk: ole oma soovidega ettevaatlik, sest need võivadki täituda. Nimelt jõudsin ma enne Eestisse jõudmist omajagu kordi õhata, et tuleks ometi õigel hetkel lumi maha, et ma ei peaks siin koledasse pimedasse masendusse sukelduma. Ja nüüd sain sõna otseses mõttes lausa mitmekordse portsu!


Eelneval õhtul kõlavaid hoiatusi kuuldes jäin küll skeptiliseks, kui soovitati autod lumelabidatega varustada ja ise toas püsida (no kuigi, kui ma ise toas püsin, kas poleks siis mitte loogilisem, et võtan lumelabida ka igaks juhuks pigem tuppa seltsiks...?). Aga juba hommikul paistis keskkond võtvat paljuõotavalt lumist ilmet. Õhtul, kui loengutest tagasitee jalge alla võtsime, sai kõndimisest juba kõige ehedam lumes sumpamine. Miskipärast osutusid mu püksid eriliselt lumelembeseks, nii et õige pea oli olid mul jalgade otsas kuni põlvini ulatuvad jäigad lumetorud. Veidi lagedamale jõudes tekkis vastutuult rühkides ja aeg-ajalt terava lumega vastu nägu saades tunne nagu kangelasel mõnest Siberi talvefilmi kaadrist. Kangelaslik tunne oli nagunii, kui alustasin oma pooletunnist teekonda kodu suunas läbi... no ma isegi ei tea, läbi mille, sest nähtavus oli leebelt öeldult ikka väga piiratud. Või siis peaks kangelaslikuks nimetama inimesi, kes visa järjekindlusega bussiootevarjualust piirasid? (Esimesed 20 bussivaba minutit ka mina nende hulgas - kuni kannatus ja varbad lõpuks üles ütlesid.)
Kui autod kõrvale jätta, siis oli tänavast saanud "pingviinimaailm", kus vähesed julged talvemöllu kätte ronijad tekitasid väga omast tunnet, olles samasugused sisse pakitud ja polaarlinnulikult taaruvalt liikuvad isendid nagu minagi, salli ja mütsi-/kapuutsiserva vahelt vaid silmad piilumas. Mõnel üksikul vapramal paistis ka natuke suujoont, nii et saime vahetada vandeseltslasliku mõistva muige, kui ühtviisi kohmakalt üle hangede ukerdasime.
Silmailu ja lapselikku lumerõõmu oli muidugi rohkem kui küll. Natuke murelikumaid noote tekitas aga asjaolu, et mu pere ei suutnudki pärast pea kolmetunnist Tartu-Võru maanteel istumist ja igatsevalt Tartu tulede silmitsemist sihtpunkti jõuda ning pidigi ööseks tagasi Võrru põristama (hiljem selgus, et pühapäeva õhtu norm selle 68 kilomeetri läbimiseks oli u 5-6 tundi). Ja võite kaks korda arvata, kes pidanuks just pühapäeval oma auto talverehvide saamiseks teenindusse toimetama.

Ühest maailmast teise

Nii nagu usinad koolieelikud puurivad värvilist peitepilti, kust tuleb igasuguste detailide seast üks prillidega Waldo-nimeline tüüp üles leida, takseerisin mina oma ajutiselt viimastel Büsseli-päevadel oma korterit, et tuvastada seal asjad, mis vajavad pakkimist, sorteerimist, ümber paigutamist, ära andmist, minema viskamist. Huvitaval kombel osutus see täitsa keeruliseks, sest tuleb silmale harjunud tervik lahutada mingiteks detailideks. Nii vahtisin pikalt tõtt näiteks kella ja piltidega, enne kui tabasin ära, et peaks nad kokku korjama.

Ma tunnen end täieliku asjade vandenõu ohvrina, sest no ei ole ju võimalik, et asju muudkui tekib kuskilt esile. Mul läks vist kolm nädalat, et tühjendada sahtlid nii hästi, et hävitada seal viimnegi potentsiaalne vandenõu alge ja vältida sinna millegi uue tekkimist. Kui esialgu tundus kõik kontrolli all olevat ning naiivitarina mõtlesin ma kõik korterisse jäänud vajalikud asjad kenasti reisipagasisse ära mahutada, siis viimaste päevade märksõnaks kujunes pigem "oma kraami kellegi juurde passiivseks üüriliseks poetamine". Mõtlen juba väikse hirmuga tagasiminekupäeva peale, kui pean hakkama hakkama n-ö küla pealt oma asju jälle kokku korjama.

Kuigi loomuliku kao alla läks omajagu närvirakke ja kaloreid, soovitan sellist ettevõtmist raviva puhastusena kõigile! Milline kergus ja vabadus, kui suudad lõpuks end kokku võtta, kraamida oma elust välja hunniku tarbetut kola ja mahutada oma materiaalse vara vaid paari kotti!

Lennuõhtu ei kulgenud aga sugugi mitte stressihetkedeta. Just siis, kui olin otsustanud toimetada erandkorras enda ja oma pagasihunniku lennujaama n-ö valge inimese kombel ehk taksoga, pidin maha matma igasuguse lootuse mõnda taksot enne kolmveerandit tundi näha, nagu selgus pärast taksohelistmismaratoni (Sinine takso ei vastanud, Rohelise takso number oli kasutuselt kaduda jõudnud, Oranži takso nr osutus aga hoopis Rohelise takso kontaktiks... ma enam ei mäletagi, kas sai lõpuks kogu vikerkaaregamma läbi võetud). Siiamaani imestan, mis valemiga suutsin seepeale end bussipeatuseni vedada ilma jalgu makaroniks väänamata oma seljakoti raskuse all. Liikumist ei kergendanud ka üle õle visatud fotokas ja järel veerev viimse piirini täis topitud reisikott. (Rohkete pagasikilode korral topin kõige raskemad asjad ikka käsipagasisse, sest selle kaalust reeglina huvitatud ei olda, kuigi piirangud on täitsa olemas. Kui aga järgmisel päeval sedasama seljakotti vaid vaevu liigutada jõudsin, hakkasin end tagantjärele küll natuke Pipi Pikksukana tundma...)

Lennujaamas jõudisn tõdemusele, et tegemist on ikka ühe hariva kohaga. Seal sain teada, et mu uute saabastega lennureise ette võttes pean arvestama lisaraskustega metallidetektorit läbides – ja ometi tunduvad nii süütukesed, suisa kontsavabad! Samuti sain viia end lennujaama WCs kurssi kaasaegsaima tualetilektüüriga (teenides seejuures ilmselt normaalsusskaalal miinuspunkte tualetikabiinis pildistamise eest).

Igati eluline avastus oli Murphy seaduste järjekordne paikapidavus: just nüüd, kui mul oli kaasas fotokas (küll peaaegu tühja akuga, aga siiski) ja silma hakkas nii mõndagi pildistamisväärset, otsustas Eesti Õhk üllatada ja lennuki täitsa harjumatult ja häirivalt õigel ajal välja saata. Järgmine üllatus ootas ees lennukis, kus "õnnelikel" esimestel õnnestus saada SL Õhtulehe omanikeks, mõni sai küüned taha ka Postimehele, aga viimastele jäi lisaks tavapärasele Segodnjale silmarõõmu pakkuma – üllatus-üllatus! – Dagens Nyheter. Kes oleks võinud arvata, et mu pooletoobine rootsi keele oskus sellises kohas kasuks tulla võib!

Ah et kuidas siis emotsioonidega oli? Et kas oli mingi eriline-eriline tunne ka? Kui ausalt öelda, siis ainus tunne oli see, et kohe hädasti tahaks kaela- ja õlamassaaži! Kõik muud (ebapraktilised) emotsioonid jäid sel õhtul vist mu kange kaela taha kinni.

Kitsas maailm

Einoh, eks ma ikka mahun siia veel täitsa ära. Aga samas tundub vahel, et maailm on ikka nii otsatult väike. (Näiteks isegi Keenias kuskil väikses turistilõksudekauges rannakülas end öömajale sisse kirjutades leiad külalisteraamatust esimesena eest eestikeelsed read. Nii et vahel tekib küll ettekujutus, et Eesti rahvaarv ei saa kuidagi nii väike olla, kui on raske reisida ilma nende otsa koperdamata...) Ja nii ongi, et arvututest ruutkilometritest hoolimata satud ikka täiesti suvaliselt ühel grilliõhtul just sama kolmekümne ruutmeetri peale inimesega, kes on hoopis ühest teisest riigist ja kellega pea seitse aastat tagasi sai hoopis ühes kolmandas riigis ühikat jagatud ja kes vahel ikka hiilis meie korruse kööki, kui meil järjekordsed öised pannkoogiküpsetusaktsioonid käsil. Siinkohal meenub, et miskipärast tuli ikka ja jälle küsimuse alla minu juuksevärv, mida tema nimetas kangekaelselt blondiks (ma tõesti tahkas loota, et see ei olnud kuidagi mu sõnavõttudest inspireeritud...). Aga no kuna tegemist poolakaga, siis võib talle ju andestada, sest ehk on nende ettekujutus blondist natuke teistsugune kui siin põhja pool.

Igatahes tuli väike nostalgialaine peale kaugetele kuldsetele Rootsi-hetkedele (mis aja jooksul kahtlemata mälestustes veel kuldsemaks muutuvad) mõeldes. Tuli taas tõdeda, et mingid asjad elus käivad justkui ringi, tuues mõningaid inimesi ikka ja jälle üllatava ringiga mu ellu tagasi. Eks näis, kes praegustest tere-kuidas-läheb-tuttavatest näiteks kümne aasta pärast taas mu elust läbi vilksavad või kes täiesti ootamatult mingit olulist rolli mängima hakkavad...


P.S. Täitsa teemaväline märkus: avastasin nipi, kuidas esimese korruse väljaaehitise katusel poosetavaid "Brüsseli tuvisid" aknale ilmudes mitte ära hirmutada! Tuleb lihtsalt kardina vahelt välja hüpata, veekann käes ja hambahari suus, nagu ma viimane kord hommikukiiruses oma rohelisi aknalauaasukaid kastma joostes tegin. Efekt oli meeldejääv. Suleline unustas igasuguse lennuvõime ja traditsioonilise hirmu ning tardus mind uurima. Minust ta sinna nokka maigutades maha jäigi.

Luksemburgised nädalavahetuse hetked

Mõnusalt hubane ja eriliselt eritasandiline Luksemburg üllatas seekord igasuguste põnevate vaadetega.

"Flegmaatiku kestas sipleb rahutu hing" ehk "Paus. Pool aastat"

Paus euroelust ühesõnaga, kui keegi veel juhtumisi ei tea. Ah et miks? Aga miks mitte?! Miks nautida töönokitsemist ja mõnusat kirevat äraolemist multikultuurses keskkonnas ning kasutada täiel rinnal kõike rikkalikku, mida Belgia pealinnal siin Euroopa keskel pakkuda on, kui leidub võimalus sukelduda majanduskriisis vaevlevasse halli sügistalvisesse Eestisse, esialgu veel tööta, taas õppida, stressata eksamite ja kodutööde pärast ning harjuda uuesti teenindajate sõnaahtrusega? Pole mõtet otsida normaalse inimese loogikat sellises ise oma elu keeruliseks ajamises (vt postituse pealkirja).

Tunnen, et on paras aeg meelde tuletada, et maailmas on tohutu hulk inimesi, kellele ei ütle midagi müstilised lühendid OLAF, PMO, CDR, ALDE, DG TREN jne ning kes ei tea une pealt, mis vahe on the Council of Europe'il, the Council of the European Union'il ja the European Council'il. (Vihjeks olgu öeldud, et vahe on siiski täitsa olemas, kui see nüüd kellelegi miskipärast hinge kripeldama jäi.)

Või peaksin nimetama inspiratsiooniallikana rikkalikke eurodokumente, kus rõhutatakse julgelt uutele katsumustele vastu minemise olulisust, silmaringi avardamist, võimaluste avardamist, kontaktide loomist kohaliku tasandiga jnle (= "ja nii lõputult edasi")?

Tegelikult usun, et seda on lihtsalt vaja, kas või selleks, et õppida hindama Brüsseli arvukaid võimalusi hüpata kohustustest vabana pärast tööd koos kireva päritoluga seltskonnaga sisse mõnusasse söögikohta maailma asju arutama. Selleks, et see erikeelne ja -meelne inimkogum paistaks taas põnev ja inspireeriv. Selleks, et mitte imestada, kui vaid paari metroopeatuse või tänavavahe läbimisega võib leida end kohaliku Türgi, Maroko või Kongo kirevast keskkonnast. Selleks, et riik riigis ehk "the EU Bubble" tunduks jälle hämmastust ja aukartust äratav. Selleks, et vahvel tunduks veel jumalikum oma magusas nätskuses ja et friikartulid majoneesiga kõlaks "ketšupiriigi" inimesele jälle värske ideena.

Näete, põhjuseid on ju palju! Mis siis muud kui asju pakkima! Aga see on juba omaette teema.

Püha kohvainsus

Oma esimestest Brüsseli-päevadest on kuidagi eriti eredalt meelde jäänud vaatepilt, kus ontlik ülikonnastatud euroametnik, lips uljalt üle õla lehvimas, tipptunni autodevoos ühe käega jalgratast tüürib, teises käes aurav kohvitopsik. "Oo, millised multifunktsionaalsed inimesed siin töötavad," mõtlesin tookord aukartlikult. Päris sama vaatepilti vist enam eriti nägema ei olegi juhtunud, kuid seda olen küll mõistnud, et istungite ja kohtumiste peakangelane ei ole kaugeltki keegi PowerPointi slaidide ees seletav euroinimene, vaid tema (ja ka enamiku kuulajate) kõrval laual obligatoorselt varitsev kohvitops (üldjuhul just tops, sest sageli vaja seda elueliksiiri varuda jooksu pealt automaadist).

Ei mäleta ainsatki kursust, koolitust või koosolekut, kuhu ei maanduks toimumisajast sõltumata auravat aromaatset vedelikku täis tassiga varustatud tegelane - seda kas või hilinemise hinnaga. (Siinkohal meenub siiski originaalne õppur hispaania keele tunnist, kes igal hommikul mürtsatas lauale hoopis täis piimapudeli või keefiritopsi, mille ta tõepoolest suutis tunni lõpuks täiesti märkamatult tühjaks limpsida!) Kui kahetunnise seminari sisse ei anna kohvipausi pikkida, siis serveeritakse kohvi ettekande ajal. Kahtlustan, et kui näiteks eksami või tähtsa koosoleku ajal tualetis käimisele just eriti hästi ei vaadata, siis järjekordse kofeiinilaksu järele lippamises ei nähta midagi taunitavat.

Olen mõnikord lausa juurelnud, et kofeiinisisaldus peaks eurokabinettide töötajail küll keskmisest kõvasti kõrgem olema. Ja võimalike põhjustena hüppab pähe neli võimalust: 1) töö/elu on nii otsatult igav, et muidu ei peaks vastu; 2) töö/elu on nii otsatult huvitav, et uneaega jääb väheks; 3) tööd on nii otsatult palju, et silmad püsivad lahti vaid imevedeliku mõjul; 4) tööd on nii otsatult vähe, et millegagi tuleb ju aega täita.

Vastust ei teagi, aga mõnusa aurava kergelt magusa koorekohvi isu tuli peale küll...

Halloween on möödas, elagu Halloween!

Halloween pole mulle kunagi meeldinud. Esiteks ei talu ma õudusfilme ja muud sellelaadset, teiseks aga hakkab vastu selle imporditud püha trick-or-treat-põhimõte - milline kontrast meie kodumaiste heasoovlike ja heal juhul ka musikaalsete martide-kadridega! (Nojah, tänapäeva inimene võib vaid natuke ehmatada, kui lahke "sant" viljaõnne soovides tema euroremonditud korteri parkettpõranda viljateri täis puistab...) Aga see ameeriklaste tsirkuse õige nimetus oleks küll väljapressimine!

Kuid teatud mõttes on see turvaline aeg: kuni poes varitsevad irvitavad kõrvitsad ja pea kohal ripuvad nõiad, ei ole seal reeglina ruumi puna-hõbe-kuldsele kraamile, juba niigi leierdatud meloodiaid veelgi kulunumaks leierdavatele pühadekaartidele ja päkapikumütsistatud teenindajatele. See annab natukegi armuaega neile, kes ei soovi jõulude pealelendamist näha juba septembris. Loo moraal: igas halvas on ikka ka midagi head!

P.S. Tegelikult meeldib mulle kõrvits kõige rohkem ikkagi marineeritult.