Mehed on toredad ehk Lood elust enesest

Nad kuulavad sind tähelepanelikult, kui kirjeldad vaimustusega, kuidas nägid auto tõrkuma hakates tee ääres peatudes seal samas põõsas põtra luuramas:
naisolevus: "...aga sinna sõites nägin kohe tee ääres nii lähedalt põtra, no kapaoti alt hakkas vist mingit tossu tulema ja vend pidas auto kinni...."
meesolevus: "Päris kõvasti siis hakkas tossama või?"
naisolevus: "....ja siis kohe seal põõsas oligi nii lähedal põder..." [järgneb rohkesõnaline põnevil kirjeldus nähtust-tuntust]
meesolevus: "Kaua su vend siis seal kapoti all pidi sehkendama?"
naisolevus: "...ei mäleta, aga põder ka ära ei läinud. Nii põnev niimoodi vabas looduses nii lähedalt põdraga vastastikku põrnitseda, on ju!?"
meesolevus: "Mmm, ja saite siis lõpuks teada, mis autol viga oli?"


Nad on armsalt hoolitsevad: pelmeeni- ja kalapulgadieedil meesolevus: "Kuule, äkki sa peaksid ka ikka natuke tervislikumalt sööma, mitte hommikuti muudkui putru näost sisse ajama?"



Nad söövad ennastohverdavalt ära sinu kärssama läinud leivaküpsetuskatsetuse tulemuse ja kiidavad puuviljadega pikitud käärule võid peale määrides kangelaslikult, et tegemist on parima leivaga, mida nad kunagi söönud on.



Ja nende komplimendid tulevad alati südamest: "Tead, isegi sind on võimalik ilusaks juua."




Armas! Eks selle kõige pärast vist meeldbki naistele neid ära kodustada...

Suhkrutükki otsides

Kui füüsikaseaduste kehtivuses võib veel mingitel hetkedel kahelda, siis need va Murphy seaduste tüüpi elutõed kipuvad alati täppi kiskuma. Vaevalt jõudsin rõõmustada ja end kiita, et olen igasugustest suleliste ja karvaste ja sõraliste gripiviirustest edukalt mööda manööverdanud - nohust-köhast rääkimata -, kui juba kurk kahtlaseks tõmbus ja hääl otsustas mõneks ajaks minu ehk oma peremeesorganismi hüljata ja pea sisemus pidas paremaks mingisugust mölluelu elama hakata. Nördimust täiendas muidugi ka tõsiasi, et minu hädisuse tipphetkel lennutas end minema lennuk koos minule broneeritud kohaga.


No mis siis muud üle jäi, kui end veenda filosoofias, et "igas töös leidub alati üks suhkrutükk...", ning üritada kogu värgil positiivseid külgi näha. Kui kord silmad korraliku fokuseerimise võime tagasi said, võisin mõnusalt teki alla kerra tõmbudes kummeliteeliitrite taustaks kogeda juturaamatute lugemise imelist luksust. Kirjeldamatu rõõm - paari päevaga lugesin läbi rohkem raamatuid kui kogu eelmise poolaasta jooksul kokku (sellest ei tasu aga kahjuks järeldada, et loetud raamatute arv oli üüratu...)! Et tubane vangistus liiga ühekülgseks ei jääks, tuletasin vahelduseks meelde ka koduse nokitsemise rõõmu ehk lilledega sehkendamist ja üldse end ümbritsevas keskkonnas teatava korra loomist - ja see kõik on tõepoolest rõõm, kui selleks pole juba igiammu aega olnud. Hakka või uskuma, et ka haigusi on aeg-ajalt millekski vaja... Nii et "suhkrutükk" päris leidmata ei jäänudki!

Talves on...

...ilu...

No kahtlemata! Jaanuari keskmise dekaadi veetsin ma imetlusest-vaimustusest-uskumatusest piuksudes ja muul kummalisel viisil häälitsedes, kui aga pilk õueümbritsevale sattus. Suutsin unustada isegi oma verevarustuseta sõrmede-varvaste külmumise. Suutsin mõttes turtsuda mingi tädikese peale, kes möödaminnes puude oksi "lumeehtest" vabaks saputas (kuigi puudel endil vist selle üle hea meel). Aga vot ära harjuda sellise imemaailmaga ei suutnudki, isegi pärast nädalapikkust vaimustuspiuksumist olin veendumusel, et see meie ümber nii osavasti üleöö meisterdatud võluilm on lausa kuritegelikult vapustav. Talveilu-usku olen ma nagunii - ja pärast sellise küllusega õnnistamist tabas mind paratamatult loodusiluüledoos (haa, hea sõna hääldushajutusteks!).

...ja elu

Selles veendumiseks tasub vaid pilk aknast välja heita: lumelabidaheitlus, lumemaadlus ja ilusumpamine tunduvad olevat uued rahvaspordialad. Autoomanikuna on mulle vähem meelepärased mõned teised populaarsed sundtalispordialad (reeglina meeskondlikud), nagu auto tõmbamine-tõukamine ja täpsusnäpistus "krokodillidega" (ma pole siiamaani suutnud selgust saada, kas neil asjandustel ka mingi tehniliselt tõsisemalt kõlav nimetus on). Seni olen suutnud neist kõigist kõrvale hiilida, kuigi täna hommikul maja eest minema manööverdades värisesid mu makaronjalad vist sama amplituudiga kui siis, kui oma esimestel tänavasõidukatsetustel vastutulevat autot nägin. Tehnilis-ruumilise plaani üle, mille ma oma minikuubikauto edukaks ja sissejäämisvabaks manööverdamiseks välja töötasin ning mille lumelabidaga ellu viisin, olin algul eriti uhke. Kuigi, kui nüüd afektiseisundist vabanenud ajuga selgelt järele mõelda, siis oli mu auto ümbert toore õrna naisejõuga lumest puhtaks kühveldatud plats muretuks manööverdamiseks piisav ka pea rekkamõttu masinale... Vähemalt oli siis paar tundi hiljem saabunud lumesahal mõnevärra vähem tööd. Mina aga armusin uuesti oma pisikesse vaprasse masinasse, kes ennastsalgavalt ukerdas neil tänavatel, kuhu minu abivalmis lumelabidas ei olnud ulatunud. Tahaks kohe öelda igasugustele tänavasõidulaevade omanikele, kes ilmselt muigavad, et miks ma oma käekotile rattad alla olen pannud, et "haa, aga erinevalt teist ei ole mu "käekott" pidanud lumevaaludes kümmekond minutit edasi-tagasi vuristama, et maja eest minema pääseda!" Tahaks öelda, aga ei ütle, sest hulk lund veel taevas ja osa jääst veel maas, nii et mine tea, millal endalgi tekib oma minisuperauto vaprusest hoolimata hädavajadus eelnimetatud meeskonnaspordialadega ühineda. ;)

Ja isegi uus aasta pole enam uus

Uus aasta ja uued algused - praeguseks vist terminoloogiliselt korrektsem rääkida poolvanast või juba hooga käimasolevast aastast -, nii et tuleks ehk blogigi talveunest üles äratada! Nii rumal ma pole, et uusaastalubadusi annaks - või vähemalt ei tee ma seda avalikult. Seega tuleks ehk hoopis kokkuvõtlikult eelmisele tagasi vaadata. Tegelikult piisab selleks ainsast sõnast: vastuoluline.

Oli kirev aasta - nii oma uues kui ka juba tuttavas kirevuses.

Oli rutiinne aasta - ent uut rutiini oli rohkem kui vana.

Oli õnnetu aasta - kaotasin kaks lähedast inimest. Jäädavalt.

Oli õnnelik aasta - sain olla inimestega, kes viimasel ajal unarusse jäänud, sealhulgas nendega, kellega ma siin ilmas enam kunagi ei kohtu.

Oli suhtlemise aasta - mitmed katkenud sidemed sai taastatud. Loodetavasti püsivalt.

Oli omaette olemise aasta - sain palju oma mõtetega mässatud.

Oli õppimise aasta - sain nii tudengi, pereliikme kui ka inimesena teada, kui vähe ma tegelikult ikkagi tean. Kuid areng seegi!

Oli nii mõnegi illusiooni purunemise aasta.

Oli nii mõnegi unistuse täitumise aasta.

Oli veel tont teab, milline aasta. Nii et mida muud selle iseloomustamiseks öelda kui "vastuoluline". Sedavõrd vastuoluline, et isegi jõulupuu on pöördes.

Kastanihooaja avalöök...

...sai ootamatult tehtud, kui muidu hall ilm end hoiatamata päiksesäraseks keeras. Juhtumiste kombinatsioon "mina linnas siiberdamas pluss väike turistikas kotis" oli selgeks märgiks, et vaja ette teatamata broneerida endale aeg traditsiooniliseks sügiseseks "palverännakuks" väiksele pea autovabale künkale kesest linna, Kristjan Jaagu juurde, kes vaatab igal sügisel tõtt kollasuse musternäidist kehastava vahtraga. Ilma selleta pole ikka õiget sügist. Imeline! Usun, et isegi suvekummardajad tunnistavad varasügise ääretut võlu (kui nad juba depressiooniravil või parajasti kuskil soojal maal, varbad vees, ei taastu). Ja ma pole veel täielikult üle saanud pahameelest tuule vastu, kes suutis oma ringituustimise ajastada just kuldse värvidemöllu tippajale. Tulemus muidugi see, et õige pea enam normaalse inimese kombel kõndida ei saa, sest kingad kisuvad ikka lehehunnikute poole ja kui õigeid jalavarje pole jalga aetud, siis kulgeb ülejäänud teekond vaheldumisi kummastki kingast lehehunnikute kõrvalsaadusi välja poetades.

Samamoodi kipuvad sügiseti näpud sügelema, aga õnneks ei kisu nad mitte võõra vara poole, vaid kibelevad imeilusate kastanimügarike järele. Nii ongi, et kui ühel hetkel riided kuidagi raskeks kipuvad minema, poetan kodus taskutest välja päris kenakese tükikese ehedat sügist läikivate kastanijurakate näol. Neile lisandub talve alguseks kirevaid lehti ja tõrusid, mida ma meeleheitehetkedel olen isegi liimi abil "parandada" püüdnud, üritades tõrule taas mütsi pähe saada. Koltuma kippuvate lehtede ülevärvimiseni siiski veel jõudnud pole. Tänane Postimees teatab aga tartlasi haaranud tõrumaaniast, mis viitab selgelt tõrunduses tekkinud konkurentsile, nii et sügispudinate koju silmailuks veadmine ei pruugigi seekord eriti lihtne olla. Aga väiksed katsumused mulle meeldivad. Meeldib ka sügis. Ju siis olen sügise ja talve armastamiseks lihtsalt piisaval määral depressiivmelanhoolpassiiveestlane. Või siis käin lihtsalt ka neil ebasoosingus olevatel aastaaegadel ringi, silmad lahti...

Tsirkust ja leiba

Lihtne toidujaht meie üüratutes toidupoodides muutub üha põnevamaks - vähemalt kirjaoskajaile, kes vähegi toodete silte uurivad. Esimesena ehmatas mind juustulaadne toode. Sellele järgnes ontlikusse kaljapudelisse peidetud kaljamaitseline jook. Ühel järjekordsel kenal päeval leidsin tuttavast võipakist toote nimega rasvasegu võie. Seepeale läks mõneks ajaks siltide lugemise isu üle ja ma sukeldusin õndsasse teadmatusesse.

Kui sildilugemisjulguse tagasi saan, ootan huviga kohtumist pirnikujuliste puuviljade, tarretiselaadsete maiustuste ja piimavärvi joogiga. Kisub natuke juba molekulaargastronoomia poole...

Suvehooaeg tuleks vist lõppenuks lugeda ja astuda tõsiselt vastu sügisele, mis on vähemalt riide- ja jalatsipoodides küll ametlikult käes. Selles veendumiseks piisab vaid sinna eksimisest, mis tekitab tahtmise depressiooniraviks aeg kinni panna. Miksmiksmiks ometi arvab keegi „riideotsustaja“ (no kes iganes vastutab selle eest, mis poodidesse riidepuudele ilmub), et nii kui suvekuumus järele annab, tahab normaalne inimene end mutikostüümi peita? Kui tahaksin sügisesse sukelduda musta või halli mütsakana, siis odavam ja praktilisem oleks ju prügikott endale ümber tõmmata. Mispärast loetakse sügisel või talvel vähegi rõõmsamat tooni üleriiete selga tõmbamist nii jubedaks patuks, et selle ilminguid tuleb lausa poodide toel maha suruda? Kas eestlaste suitsiidialdis loomus paistab musta katte alla peidetult kuidagi helgem? Jääb üle vaid loota, et kuskilt „patupesast“ suudab mõne helgemates toonides kehakatte ka ikka välja võluda. Tahaks lausa psühholoogi ja värviterapeudi kommentaari kuulda, aga natuke kardan ka, sest mine tea, mis skisofreeniadiagnoosile mu enda värvilembus alust annab. Mis imelikud tibilikud mured minusuguselt ebatibilt… Tegelikult ei tohiks ma praegu kurta – vähemalt veel kuu jooksul peaks paraja värvilaksu ka loodusest kätte saama!

Kiitlen pärast pikka suvist vaikust hoopis oma vahepealsete saavutustega. Õnneks neid leidub. Viimase kuu märksõna on õunad, õigemini pea sõna otseses mõttes enda väljasöömine õunahunnikute alt, ja nagu kiuste on iga-aastased konkurendid õunaussid just seekord kollektiivpuhkusele suundunud. Kui võtta liialdatult sõna-sõnalt ütlust „an apple a day keeps the doctor away“, siis olen küll vähemalt TÜ Kliinikumi jagu arste eemale peletanud.Hoidisterindel jõudsin lõpuks ometi sildistamiseni. Saavutusrõõmu tumestab tõdemus, et mu ettevõtmine jätab mu pere ilma traditsioonilisest talvehooaja mõistatamismängust „kes tuvastab kõige osavamini kahtlase välimusega purgisisu“ – seda muidugi juhul, kui sildid loetavana ja purkidega jätkuvalt kontaktis püsivad.

Kultuurisaavutuste esikoht läheb kahtlemata laulupeole, kuha ka mina lõpuks jõudsin, nii et nüüd võin natuke julgemalt - pealegi DVDdega varustatult - välismaalastele rääkida, kuidas me nii häbelik rahvas oleme, et soololauljaid meist eriti pole, vaid peame kamba kokku saama, aga vot kui siis salaja pimedas laulma hakkame, siis antakse isegi vabadus tagasi, et me aga ainult laulmise lõpetaksime...või kuidas see laulva revolutsiooni lugu oligi. Eestluse skaalal taas paar punkti juures.

Spordisaavutuseks võiks vist lugeda auto kogemata väljasuretamistest vaba sõidu liinil Paldiski-Kapellskär-natukerootsisjanorras-Stockholm-Tallinn. Minu närvid on katsumusest juba taastunud. Pealinlaste-kaasliiklejate omad ehk mitte.

Parima suvise vaatepildi koht läheb jagamisele loomariigi esindajate vahel. Esiteks sain vahtida tõtt hiirega, kes keerutas ümber plekist küpsisekarbi ja üritas päris hoolega selle kaant lahti kangutada. Teiseks nägin elus esimest korda, kuidas pardid on saavutanud sellise terviseteadlikkuse taseme, et rüüstavad tikripõõsast! Esmalt veel rõõmustasin, et näe, armsad linnud nokivad põõsalt kahjureid... aga siis tundus kahtlasena, et neid kahjureid natuke liiga jõuliselt okste küljest sikutada on vaja. Ühesõnaga olid pärast mitmeid lestaliste põõsavõdistamiskambakaid alumised oksad puhtaks roogitud. Tekkis kaval mõte kasutada sellist tervislikku harjumust ka meie õunauputuse leevendamiseks (kuigi õunte hulka arvestades oleks jaanalind märksa mõistlikum valik olnud). Ja tõepoolest - ka magusamat sorti õunad läksid kaubaks, kuid mu geniaalse plaani nõrk külg oli see, et toitu tuli lestajalgadele kenasti kooritult-tükeldatult serveerida. Täielikku edetabelit aga ära tooma ei hakka. Sügiselu tahab ka ju elamist-kogemist!

Tudeng ei ole inimene

No vähemalt mitte sessi ajal. Müts maha nende blogijate ees, kes suudavad vähemalt ülepäeviti oma elupeegeldusi virtuaalmaailma kleepida! Seda veel pere, hobide, firmade juhtimise, majade ehitamise ja lemmikloomade kantseldamise kõrvalt. Ja on ju neidki, kellel õnnestub teha lausa lõikudepikkusi ohniijubekiireon-sissekandeid. Pea iga päev. Ise kindlasti nende hulka ei kuulu, nagu näha. Just nüüd, intellektuaalsete ponnistuste kõrgajal (mis muidugi ei tähenda, et ma muul ajal sellist tegevust ei harrasta), on veel selgelt näha, kuidas sellel kõige kriitilisemal ajal kulgeb elu eriti vastikute tähtaegade rütmis ja muud toimetused panen mingiks ajaks ootele.

Veel üks jõupingutus jäänud. Järjekordne hulk infobitte ja -baite vajab üleslaadimist ja töötlemist. Tegelikult kuluks vahepeal ära ka väike restart - vabastamaks oma naturaalne kõvaketas eelmise ponnistuse tulemustest. Nojah, nüüd peaks igal vähegi loogiliselt mõtleval inimesel tekkima küsimus eksamite mõttekusest. Tekiks vist minulgi, aga ei saa mõtlemisorganit liigsete protsessidega koormata, nii et praeguses konditsioonis jään loogikale immuunseks.

Aga muidu on tore! Silmapiir avardub sellise mühinaga, et on silmamunadel on oht kuklas kohtuda. Küll ma ükskord saan tagasi ka oma elu, kus tolmurullid hakkavad segama mind ammu enne seda, kui nende taha komistama hakkan, kus ajakirjas leiduval põneval retseptil on lootust saada keskpäraseks ja raskesti tuvastatavaks kokakunstisaavutuseks mu taldrikul või kus mu unenäod on paragrahvivabad. Mul on selleks ju õiguspärane ootus ;)

Loodus tuleb koju kätte

Ehk: pardisaaga jätkub. Ühe varasema postituse sulelised kangelased on otsustanud, et nemad ei ole mingid labased võsaelanikud, vaid igati tänapäevased kinnisvarast lugu pidavad pardid, ning teinud pesa kenasti majaseina äärde kohevate lilletuustide alla. Ilmselt on eelmise aasta kogemusest kavalalt meelde jäetud ka sinna samasse jääv majaesine ilutiigike, kus rannahooaja avamisega need veesulelised on samuti arvestanud. (Õigupoolest on otsustajaks vist ikka emane, sest isasel pesasse asja pole.)

Heakene küll, andestame pesapunujale lestalisele selle, et ta pesa vooderdamiseks ühe kõrvalasuva peenralaigu natuke valimatult koos kõigi lilledega ära rohis. On ta ju viimase nädala jooksul kohusetundlikult poetanud pessa iga päev ühe muna, nii et praeguseks on seal küll juba täitsa pesakond potentsiaalseid pardikesi. Natuke murelikuks teeb asjaolu, et vähemalt päeval ta küll eriti palju aega oma väärtusliku toodangu otsas ei veeda, seega kuidas peaks sealt ühel päeval midagi asjalikku kooruma hakkama. Kiire netiotsing kinnitas, et sinikael-part asubki hauduma pärast viimase muna munemist (ja kuidas ta küll teab, et tegu viimasega?) ja peaks sellega ametis olema umbes 26 päeva (kas tõesti nii kaua?). Igatahes ootame huviga, kas tõesti saab kuu aja pärast olema kordades rohkem lestakesi, mis üle lillede tatsavad!

Ja hiirekõrvadest ongi märkamatult saanud mikihiirekõrvad...

Kevad tuleb kuidagi alati ootamatult, pole oluline, kui hoolega ma varitsen kahvaturohelise varjundiga oksakesi – ühtäkki ongi hallusest saanud roheline. Juba varem on mullast välja pugenud teised rohelised tegelased, kes õige pea oma värvilisi nuppe laiutama hakkavad – seega on igati põhjust vahel ka nina maas kõndida! Potipõllunduse aktsiooni saab nüüd üle kanda ka päris peenardele ja praegu esimese hullusega külvatu põhjal tundub, et lähiajal seisab ees üks suurem salatidieet...

Samas on kevad kuidagi imelik aeg, kus hinges muutub ärevaks ja tekib mingi kummaline sireli-, jasmiini- ja piibelehelõhnaga segatud kripeldus, millegagi pole justkui rahul ja tahaks kangesti maailma muuta. Või noh, kui just maailmaga toime ei tule, siis vähemalt oma elu kallal võiks natuke nokitseda. Enese kiituseks tuleb mainida, et vahepealsetesse uskumatult päikselistesse kevadõhtutesse sugenenud ka väiksed rattatiirud (koos värskelt omandatud kiivriga!) ja jalutuskäigud (muu hulgas koos lõpuks ometi kadunud asjade nimekirjast välja roninud sammulugejaga). Kergliiklusteel toimuva põhjal võiks eestlased sportimishulludeks tituleerida ja tee enda mitmerajaliseks ehitada. Nüüd juba täitsa mõistan, mis kaalutlustel on üllatavalt paljudele kiivrid pähe tekkinud: mida kindlustatum ja hirmuäratavam sa välja näed, seda suuremad võimalused muust massist läbi murda. Aga professionaalsed rulluisutajad küll mu lemmikute hulka ei kuulu, sest nende sõidustiili kuuluvad liiga suure ulatusega vibutused, mis võivad kergema vastutulija üsna kergelt nokauti niita.


Vaiksematel-rahulikumatel hetkedel teen aga maailma ja iseendaga rahu ning jään ootama uusi õielisi-aromaatseid elamusi igal sammul!