Talves on...

...ilu...

No kahtlemata! Jaanuari keskmise dekaadi veetsin ma imetlusest-vaimustusest-uskumatusest piuksudes ja muul kummalisel viisil häälitsedes, kui aga pilk õueümbritsevale sattus. Suutsin unustada isegi oma verevarustuseta sõrmede-varvaste külmumise. Suutsin mõttes turtsuda mingi tädikese peale, kes möödaminnes puude oksi "lumeehtest" vabaks saputas (kuigi puudel endil vist selle üle hea meel). Aga vot ära harjuda sellise imemaailmaga ei suutnudki, isegi pärast nädalapikkust vaimustuspiuksumist olin veendumusel, et see meie ümber nii osavasti üleöö meisterdatud võluilm on lausa kuritegelikult vapustav. Talveilu-usku olen ma nagunii - ja pärast sellise küllusega õnnistamist tabas mind paratamatult loodusiluüledoos (haa, hea sõna hääldushajutusteks!).

...ja elu

Selles veendumiseks tasub vaid pilk aknast välja heita: lumelabidaheitlus, lumemaadlus ja ilusumpamine tunduvad olevat uued rahvaspordialad. Autoomanikuna on mulle vähem meelepärased mõned teised populaarsed sundtalispordialad (reeglina meeskondlikud), nagu auto tõmbamine-tõukamine ja täpsusnäpistus "krokodillidega" (ma pole siiamaani suutnud selgust saada, kas neil asjandustel ka mingi tehniliselt tõsisemalt kõlav nimetus on). Seni olen suutnud neist kõigist kõrvale hiilida, kuigi täna hommikul maja eest minema manööverdades värisesid mu makaronjalad vist sama amplituudiga kui siis, kui oma esimestel tänavasõidukatsetustel vastutulevat autot nägin. Tehnilis-ruumilise plaani üle, mille ma oma minikuubikauto edukaks ja sissejäämisvabaks manööverdamiseks välja töötasin ning mille lumelabidaga ellu viisin, olin algul eriti uhke. Kuigi, kui nüüd afektiseisundist vabanenud ajuga selgelt järele mõelda, siis oli mu auto ümbert toore õrna naisejõuga lumest puhtaks kühveldatud plats muretuks manööverdamiseks piisav ka pea rekkamõttu masinale... Vähemalt oli siis paar tundi hiljem saabunud lumesahal mõnevärra vähem tööd. Mina aga armusin uuesti oma pisikesse vaprasse masinasse, kes ennastsalgavalt ukerdas neil tänavatel, kuhu minu abivalmis lumelabidas ei olnud ulatunud. Tahaks kohe öelda igasugustele tänavasõidulaevade omanikele, kes ilmselt muigavad, et miks ma oma käekotile rattad alla olen pannud, et "haa, aga erinevalt teist ei ole mu "käekott" pidanud lumevaaludes kümmekond minutit edasi-tagasi vuristama, et maja eest minema pääseda!" Tahaks öelda, aga ei ütle, sest hulk lund veel taevas ja osa jääst veel maas, nii et mine tea, millal endalgi tekib oma minisuperauto vaprusest hoolimata hädavajadus eelnimetatud meeskonnaspordialadega ühineda. ;)