Kui füüsikaseaduste kehtivuses võib veel mingitel hetkedel kahelda, siis need va Murphy seaduste tüüpi elutõed kipuvad alati täppi kiskuma. Vaevalt jõudsin rõõmustada ja end kiita, et olen igasugustest suleliste ja karvaste ja sõraliste gripiviirustest edukalt mööda manööverdanud - nohust-köhast rääkimata -, kui juba kurk kahtlaseks tõmbus ja hääl otsustas mõneks ajaks minu ehk oma peremeesorganismi hüljata ja pea sisemus pidas paremaks mingisugust mölluelu elama hakata. Nördimust täiendas muidugi ka tõsiasi, et minu hädisuse tipphetkel lennutas end minema lennuk koos minule broneeritud kohaga.
No mis siis muud üle jäi, kui end veenda filosoofias, et "igas töös leidub alati üks suhkrutükk...", ning üritada kogu värgil positiivseid külgi näha. Kui kord silmad korraliku fokuseerimise võime tagasi said, võisin mõnusalt teki alla kerra tõmbudes kummeliteeliitrite taustaks kogeda juturaamatute lugemise imelist luksust. Kirjeldamatu rõõm - paari päevaga lugesin läbi rohkem raamatuid kui kogu eelmise poolaasta jooksul kokku (sellest ei tasu aga kahjuks järeldada, et loetud raamatute arv oli üüratu...)! Et tubane vangistus liiga ühekülgseks ei jääks, tuletasin vahelduseks meelde ka koduse nokitsemise rõõmu ehk lilledega sehkendamist ja üldse end ümbritsevas keskkonnas teatava korra loomist - ja see kõik on tõepoolest rõõm, kui selleks pole juba igiammu aega olnud. Hakka või uskuma, et ka haigusi on aeg-ajalt millekski vaja... Nii et "suhkrutükk" päris leidmata ei jäänudki!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment