Mehed on toredad ehk Lood elust enesest

Nad kuulavad sind tähelepanelikult, kui kirjeldad vaimustusega, kuidas nägid auto tõrkuma hakates tee ääres peatudes seal samas põõsas põtra luuramas:
naisolevus: "...aga sinna sõites nägin kohe tee ääres nii lähedalt põtra, no kapaoti alt hakkas vist mingit tossu tulema ja vend pidas auto kinni...."
meesolevus: "Päris kõvasti siis hakkas tossama või?"
naisolevus: "....ja siis kohe seal põõsas oligi nii lähedal põder..." [järgneb rohkesõnaline põnevil kirjeldus nähtust-tuntust]
meesolevus: "Kaua su vend siis seal kapoti all pidi sehkendama?"
naisolevus: "...ei mäleta, aga põder ka ära ei läinud. Nii põnev niimoodi vabas looduses nii lähedalt põdraga vastastikku põrnitseda, on ju!?"
meesolevus: "Mmm, ja saite siis lõpuks teada, mis autol viga oli?"


Nad on armsalt hoolitsevad: pelmeeni- ja kalapulgadieedil meesolevus: "Kuule, äkki sa peaksid ka ikka natuke tervislikumalt sööma, mitte hommikuti muudkui putru näost sisse ajama?"



Nad söövad ennastohverdavalt ära sinu kärssama läinud leivaküpsetuskatsetuse tulemuse ja kiidavad puuviljadega pikitud käärule võid peale määrides kangelaslikult, et tegemist on parima leivaga, mida nad kunagi söönud on.



Ja nende komplimendid tulevad alati südamest: "Tead, isegi sind on võimalik ilusaks juua."




Armas! Eks selle kõige pärast vist meeldbki naistele neid ära kodustada...

Suhkrutükki otsides

Kui füüsikaseaduste kehtivuses võib veel mingitel hetkedel kahelda, siis need va Murphy seaduste tüüpi elutõed kipuvad alati täppi kiskuma. Vaevalt jõudsin rõõmustada ja end kiita, et olen igasugustest suleliste ja karvaste ja sõraliste gripiviirustest edukalt mööda manööverdanud - nohust-köhast rääkimata -, kui juba kurk kahtlaseks tõmbus ja hääl otsustas mõneks ajaks minu ehk oma peremeesorganismi hüljata ja pea sisemus pidas paremaks mingisugust mölluelu elama hakata. Nördimust täiendas muidugi ka tõsiasi, et minu hädisuse tipphetkel lennutas end minema lennuk koos minule broneeritud kohaga.


No mis siis muud üle jäi, kui end veenda filosoofias, et "igas töös leidub alati üks suhkrutükk...", ning üritada kogu värgil positiivseid külgi näha. Kui kord silmad korraliku fokuseerimise võime tagasi said, võisin mõnusalt teki alla kerra tõmbudes kummeliteeliitrite taustaks kogeda juturaamatute lugemise imelist luksust. Kirjeldamatu rõõm - paari päevaga lugesin läbi rohkem raamatuid kui kogu eelmise poolaasta jooksul kokku (sellest ei tasu aga kahjuks järeldada, et loetud raamatute arv oli üüratu...)! Et tubane vangistus liiga ühekülgseks ei jääks, tuletasin vahelduseks meelde ka koduse nokitsemise rõõmu ehk lilledega sehkendamist ja üldse end ümbritsevas keskkonnas teatava korra loomist - ja see kõik on tõepoolest rõõm, kui selleks pole juba igiammu aega olnud. Hakka või uskuma, et ka haigusi on aeg-ajalt millekski vaja... Nii et "suhkrutükk" päris leidmata ei jäänudki!

Talves on...

...ilu...

No kahtlemata! Jaanuari keskmise dekaadi veetsin ma imetlusest-vaimustusest-uskumatusest piuksudes ja muul kummalisel viisil häälitsedes, kui aga pilk õueümbritsevale sattus. Suutsin unustada isegi oma verevarustuseta sõrmede-varvaste külmumise. Suutsin mõttes turtsuda mingi tädikese peale, kes möödaminnes puude oksi "lumeehtest" vabaks saputas (kuigi puudel endil vist selle üle hea meel). Aga vot ära harjuda sellise imemaailmaga ei suutnudki, isegi pärast nädalapikkust vaimustuspiuksumist olin veendumusel, et see meie ümber nii osavasti üleöö meisterdatud võluilm on lausa kuritegelikult vapustav. Talveilu-usku olen ma nagunii - ja pärast sellise küllusega õnnistamist tabas mind paratamatult loodusiluüledoos (haa, hea sõna hääldushajutusteks!).

...ja elu

Selles veendumiseks tasub vaid pilk aknast välja heita: lumelabidaheitlus, lumemaadlus ja ilusumpamine tunduvad olevat uued rahvaspordialad. Autoomanikuna on mulle vähem meelepärased mõned teised populaarsed sundtalispordialad (reeglina meeskondlikud), nagu auto tõmbamine-tõukamine ja täpsusnäpistus "krokodillidega" (ma pole siiamaani suutnud selgust saada, kas neil asjandustel ka mingi tehniliselt tõsisemalt kõlav nimetus on). Seni olen suutnud neist kõigist kõrvale hiilida, kuigi täna hommikul maja eest minema manööverdades värisesid mu makaronjalad vist sama amplituudiga kui siis, kui oma esimestel tänavasõidukatsetustel vastutulevat autot nägin. Tehnilis-ruumilise plaani üle, mille ma oma minikuubikauto edukaks ja sissejäämisvabaks manööverdamiseks välja töötasin ning mille lumelabidaga ellu viisin, olin algul eriti uhke. Kuigi, kui nüüd afektiseisundist vabanenud ajuga selgelt järele mõelda, siis oli mu auto ümbert toore õrna naisejõuga lumest puhtaks kühveldatud plats muretuks manööverdamiseks piisav ka pea rekkamõttu masinale... Vähemalt oli siis paar tundi hiljem saabunud lumesahal mõnevärra vähem tööd. Mina aga armusin uuesti oma pisikesse vaprasse masinasse, kes ennastsalgavalt ukerdas neil tänavatel, kuhu minu abivalmis lumelabidas ei olnud ulatunud. Tahaks kohe öelda igasugustele tänavasõidulaevade omanikele, kes ilmselt muigavad, et miks ma oma käekotile rattad alla olen pannud, et "haa, aga erinevalt teist ei ole mu "käekott" pidanud lumevaaludes kümmekond minutit edasi-tagasi vuristama, et maja eest minema pääseda!" Tahaks öelda, aga ei ütle, sest hulk lund veel taevas ja osa jääst veel maas, nii et mine tea, millal endalgi tekib oma minisuperauto vaprusest hoolimata hädavajadus eelnimetatud meeskonnaspordialadega ühineda. ;)