Minusugusel inimesel võtaks vist terve igaviku aega, et märgata, kui ühel heal päeval näiteks sai müügilt kaoks, sest olen läbi ja lõhki leivainimene. Nii julge ei ole veel olnud, et ise koduleiva tegemisega katsetada, aga seda enam pani leivaküpsetamiskoolituse teade mul silmad särama ja kõrvad liikuma. Kursusel saime alustuseks nosida värskelt küpsetatud peenleiba ja vormileiba - ja mina küll ei suutnud paadunud leivafännina ühte teisele eelistada, sest amps ühest ja siis teisest oligi parim kombinatsioon! Lisaks paarile retseptile ja nippidele saime ka oma (pestud!) käpakestega sõtkuda astjas juba hapendatud tainaalgest päris taina (peenleiva jaoks, mis vajavat pikemat ja sõna otseses mõttes jõulisemat tegutsmeist kui näiteks traditsiooniline vormileib). Imelisest leivalõhnast selles järgus veel rääkida ei saanud: kerge jahupilve vahelt hõljus hapukas aroom, mida ka kogu austusest, mida leiva vastu tunnen, ei saa just väga meeldivaks nimetada. Aga kõik see oli ülla eesmärgi nimel! Õnneks ei olnud koolituskohas ahju, mis tähendas, et igaüks sai väikse mütsaka "tooriku" ka endale koju kaasa, et siis veel õhtul kodus hää leivalõhn tekitada. Pakkisin ta ülima hellusega kotti, et ta teel külma ei saaks, ja sööstsin koos oma väärtusliku kandamiga kodu poole. Meeleolu oli nii pidulik-ülev, et oleks tahtnud uksest sisse jõudes lausa pätsikesele näidata, et "vaata, see on sinu uus kodu".
Tegelikult oleks pidanud sellist juttu rääkima hoopis leivast mõnevõrra kauem kestvale juuretisele, mille samuti kaasa saime ja millest järgmisel korral juba ise mingi küpsetatava olluse peame kokku mätsima. Jään lootma oma uue hoolealuse heale käitumisele - no vähemalt seni, kuni olen järgmisest leivateost saadud värsket juuretist jõudnud natuke levitada, et siis häda korral oleks kuskilt taas seda väärtuslikku alget saada. Viimses juuretisehädas aitaks vist ka Katri juurde Pärnusse minek! ;)
Kuna igaühele jagunud leivamaterjali jäi tavapärase pätsi ja ka levinud vormide jaoks väheks, soovitas juhendaja meil küpsetada hoopis lapik auguga leivake. Imeline - nagu koorikleib koduahjus! Väikse näputöö tulemusena sündis ilus, kuigi ideaalsest kettast kaugele jääv leivalatakas, mille küpsemist varitsema asusin, nuhutades püüdlikult, kuidas hapukast lõhnast sai tasapisi tõelisele leivalõhnale hoopis lähem aroom. Ühtlaselt pruun pätsike keeldus aga soojuses peesitades ühelgi moel vihjamast oma valmisoleku astmele, nii et lõpuks võtsin end kokku ja sikutasin ta ikkagi välja ning pärast väikest kerget hellitavat niisutusprotseduuri mässisin ta mõnusasse vanaema valmistatud käterätikusse rahunema. (Kõlab nagu saunaskäigu kirjeldus vist?)
Paratamatult tuli lõpuks ikka ka nuga välja võtta ja see ilus ümmargune kuju lõhkuda - maitsvateks suutäiteks.
Aga kuna see pole ju päris algusest peale minu tehtud leib, ei saa ma veel end kui leivategijat kiitma rutata. Varustan hoopis end õige jahuga katsun juuretisega edukale koostööle jõuda. Aga vähemalt on algus olnud julgustav!
3 comments:
Nii, nii - tore, et sina ka sellise asjaga nakatusid :D Lohutuseks võin öelda, et juuretis saab valmis umbes peale viit leivategu, vähemalt mulle tundus nii, et alles siis hakkas ta korralikult kergitama. Või variant 2 - lase juba valmissegatud leivatainast kauem seista.
Saladuskatte all võin öelda, et olen hetkel ilma juuretiseta, sest vana läks hukka minu laiskuse tõttu ja uut pole hetkel hakkama pannud. Küll lähiajal pnen :)
Ärgem hõisakem veel enne õhtut, st enne seda, kui ka minu enda kokku mätsitud tainast midagi leivasarnast välja tulnud on.
Praegu aga on esmane ülesanne juuretis hinges hoida! :)
Äkki saab järgmisel nädalal sinu küpsetatud leiba maitsta?;) neid pilte vaadates hakkas suu vett jooksma ja ninasõõrmed liikuma...
Post a Comment