Öö läbi universaalliuvälja loomisega ametis olnud Emakesel Loodusel jäi vist hommiku poole natuke aega sportlikult lainelt ka kunsti poolele tulemiseks, et kujundada täitsa tasuta me aknaklaasist imeline jääklaas.
Õhtul tuli siiski ka endal talvemaailma sukelduda (kui ilm samas vaimus jätkab, on homseks kavas juba ujumisetteasted) ning Jan Uuspõllu esituses "Ürgmeest" vaatama suunduda. Nähtu osutus kardetust hoopis vähem labaseks ning äratundmisrõõmu (no mõnel juhul vist lausa "-ehmatust") nii iseenda kui ka selle va teise liigi esindajatega seoses pakkusid paljud stseenid. Kuigi kindlasti ei nõustu ma, et kõik mehed on s......d, sest selliseks üldistuse vastu räägivad siiski meeldivalt arvukad hästi õnnestunud eksemplarid! Küll oli aga kenasti ja ausalt välja toodud, et meeste aju ei suuda naiste ajuga sammu pidada: seega, kulla mehed, on ju igati mõistetav ja põhjendatud, miks naised peavad oma juttu mitu korda rääkima, enne kui see meesadressaadini jõuab! Aga vot mõni funktsioon ei hakka miskipärast ka pärast korduvaid katseid tööle. Näiteks lillede kinkimise funktsioon, mida käivitada üritades on sagedaseks tulemuseks tuttav veateade ehk "agamullihtsalteitulekunagiseepähe"-reaktsioon. Kogemused näitavad, et kasu pole isegi otsestest vihjetest (või on "mikssamullekunagilillieikingi" otsene vihje vaid naise ajule?), nii et sedavõrd lihtsameelne ja mehe mõistmisvõimet üle hindav ei ole vist ükski naine, et kaudsetele vihjetele ("vaatakuiilusadlilled", "näemulemmiklilledehooaegalgasjust", "niitoreonkuilillikingitakse") panuse teeks. Eriti mõistmatutele on veel leiutatud igasugused tähtpäevad, kus lilledest on raske mööda koperdada, kuid mõnel juhul on "mullihtsalteitulekunagiseepähe"-viga nii kardinaalne ja fataalne, et ei aitaks vist ka õlleriiuli peitmine lillesülemite taha... Nüüd on seda etendust näinud meestel hea pareerida, et "naistega on raske vaielda, sest neid loogika ei takista" - aga no miks peakski end pisiasjadest häirida laskma, eks ole.See on muidugi teema, millel võib nii koos loogikaga kui ka ilma lõputult vaielda, kuid fakt on see, et kõigest hoolimata peame me, sedavõrd erinevate ajude uhked omanikud, koos eksisteerima - katsumus missugune!
4 comments:
Mina saan lilled tavaliselt siis, kui olen enne umbes kaks nädalat vaikselt virisenud... kardan, et isegi "nääkunud" on see õige sõna.:D samas naistepäeval, mida ma üldse mingiks eriliseks päevaks ei loe (no miks peaks tooma kellelegi lilli lihtsalt sellepärast, et ta on naine/mees/koer/kass, ikka individuaalsed tähtpäevad on tähtsad) olid kohe hommikul kollased tulbid silma rõõmustamas... õhtul poes märkasin mitmeid meeleheitel meesolevusi, kellele ilmselt oli naistepäev meelde tulnud, lilli otsimas. mis värk nende lilledega ometi on?:D
Ma ei saa aru, mis lõbu on vaadata, kuidas lill, tükk elusolendit, vaasis pikkamisi sureb. Selle tõttu ma isegi meesterahvana suurt eriti lõikelilli kinkida ei taha ja potilillede kinkimisel tuleb jääda mõistlikkuse piiresse. Näägutamine tulemusi ei anna ja kui abikaasal lõikelilli vaja, siis ostab ise.
Bloggeri kinnitussõna on aga praegu selline, et ära parem küsi... (tehnilisil põhjusil panen lingi järgmisse kommentaari).
Here it comes...
Oi, ega ma nii suur mõrtsukas ka pole, et nõuaks lilledelt sageli enese ohverdamist! Jutt pigem ühest õiekesest viisaastakus :D
Ja suurte mõttetute lillesülemite vastane olen nagunii (rääkimata sellest jõhkrast "romantika" tekitamisest loendamatu arvu rooside kroonlehtede ärarebimisest ja laiali puistamisest).
Aga selles suhtes muidugi sul õigus, et lill on elusolend, seepärast tegelikult toon neid ka ise tuppa väga harva ja lasen neil peenral silma rõõmustada. Kuid mis teha, vahel oleks siiski väga meelitav selline kingitus, seda enam, et see on väga harv juhus - ju siis on ohvrite nõudmine naistel veres...:D
Post a Comment