Need igavesed "kunagi" ja "ükskord"

Olen otsustanud asuda võitlusse nende igaveste "kunagite" ja "ükskordadega"! No teate küll: "kunagi katsetan seda", "ükskord kui mahti saan, lähen sinna" ja nii lõputult edasi. Mõni on lihtsalt "võiks ju"-uitmõtteke, mis korraks peast läbi vilksatab, teine aga tiksub kuklas natuke pikemalt, andes endast märku iga kord, kui mõni asjassepuutuv objekt silme ette satub. Ilmselt ei ole mina ainus, kes kipub end petma helesinise unistusega, et ühel hetkel tõepoolest tekib selline aja ülejääk, mil võimaldaks ellu viia kõik suured plaanid ja väiksed unistamised. Aga seda aega enda aktiivse sekkumiseta kohe kindlasti ei tule. Pealegi ei nõuaks see sageli enamat kui otsust, et teha koduteel need paar sammu ja minna näiteks uudistama oma trajektoorile jäävat põnevat teepoodi vms. Seega krabasin oma ideedel sarvist, otsustades, et just nüüd tuleb tõmmata maha paar tegevust mu lõputust "kunagi võiks"-nimekirjast.

Teoreetiline kava.
Kombinatsiooni järgmistest elementidest: pühapäevahommik, linnupoegade pildistamine pargis ja hommikukohv (koos mõnusa kaloririkka nosimisega!) raamatupoes.

Teostus.
Algus oli paljutõotav: ilm näitas täitsa ebabelgialikku suvist märki, st sinitaevast, nii et kuigi olin pea padjale saanud alles pool kolm, ei olnudki hommikul pool kümme eriti raske seda sealt jälle üles tõsta ja ka kere järele vedada. Parki jõudmise ajaks olid pilvelatakad suurema osa helgest taevast juba hallikamaks söönud, aga see oli kõigest esimene tagasilöök. Nimelt jõudsin pargis tiigi ümber tiire tehes arusaamale, et vist oleks pidanud oma plaane ka potentsiaalsete modellidega kooskõlastama. Kui muudel päevadel demonstreeris oma väikseid suletuustidest järglasi seal üks suurejalgne pisilind (lauk, nagu ma nüüd kindlaks teinud olen) ja pandasilmne hanelaadne suleline (kelle nime ma ei ole veel tuvastanud), siis täna valitses tiigikuningriigis vaikus. Kadunud oli isegi harilikult kivikuju mängiv hallhaigur. Kas lindudel on tõesti ka pühapäevased väljalennud või mis? Olukorra päästis siiski üks tiigiservas askeldav linnupere. Natuke murelikuks tegi asjaolu, et selles oli vaid üks pisijärglane, varem olin aga näinud hoopis tibuderohkemat peret. Klõpsisin siis neistki lohutuseks mõned pildid, sh söögilaua- ja perepilt.

Raamatupoodi saabudes jõudsin arusaamale, et minu plaanid on ikka täitsa ebaoriginaalsed. Juba pargis oli näha liikvel "kaamerainimesi", ja nüüd selgus, et ka raamatupoe kohvikulauad olid vallutanud minusugused (hilis)hommikukohvilised. Koguni kõik mõnusalt ebatervislikud sarvesaiad olid juba otsas. Aga ma ei virisenud, leppisin täitsa kangelaslikult ka koogikesega... Mõnus. Seejärel näpud hoolikalt puhtaks - ja riiulite vahele! Sain küll jagu kiusatusest paluda poodi mõneks ajakski sissekirjutust, aga ilma ostudeta seekord siiski lahkuda ei suutnud. Nii et kardetvasti tekib õhtul tihe konkurents koristamise järele igatseva koreri ja vastomandatud mõnusalt lõhnava trükikirja vahel.

Olen märganud, et raamatupoodidel on kuidagi terapeutiline mõju (nii et ehk peaks keegi hakkama lisaks biblioteraapiale mõtlema ka selle valdkonna arendamisele). Tahaks kohe olla parem inimene: sama terve nagu võimlemisraamatute programmi läbinud, piisavalt osav, et saada hakkama käsitööraamatute trikkidega, toituda nii tervislikult kui salatiraamatutes ette nähtud ning avastada kõiki neid paiku, millest reisiraamatutes kirjutatakse. No muidugi see ei õnnestu, aga vähemalt unistada on ilus, eriti kui selle taustaks ei ole mitte kuritegelikult rohkete detsibellidega õudne tümps, vaid tõesti muusika selle otseses tähenduses (karta on, et teatud raadiojaamade DJd ning teatud poodide muusikavaliku ja -valjuse üle otsustajad ei saa praegu küll aru, millest jutt, eksole...).

Leevendamaks hommikust sulelistepõuda, võtsin koduteel objektiivis sihikule ka ühe tuvi, aga mitte selle tavalise Eesti tänavailt tuttava, vaid natuke jurakama tegelase, kelle ma olen Brüsseli tuviks ristinud, kuigi neid ka teistes (Lõuna-)Euroopa linnades kohanud olen. Targast linnuraamatust sain nüüd lõpuks teada (taas üks asju, mille järelevaatamise mõtet juba mitu aastat olen haudunud!), et tema ametlikum nimetus on hoopis kaelustuvi ehk meigas. Tuvid - olgu või europealinna omad - ei kuulu ilmselt just eriti paljude inimeste fänluse objektiks, kuid minu meelest on tegemist laheda tegelasega: sihuke väärikalt mõtlikult liikuv ning jube asjalikku nägu tegev pontsakas lind, alati kuidagi viimse suleni ära silutud, isegi vihmas - erinevalt "tavatuvist" (ametliku nime poolest kaljutuvi, nagu üllatusega selgus!), kes suudavad sageli kuidagi räsitud välja näha.

Antud suleline oli vist ka ise oma tagasihoidlikule väärikale isikule osaks saanud tähelepanust üllatunud, nii et pärast paari häiritud pilku ja tavapäratut kiiret sammu lendas ta lihtsalt minema. Pole hullu, ühe pildi ikka jõudsin klõpsata, et see Columba palumbus saaks oma teenitud reklaami. Muide, just selle liigi esindajad on süüdi selles, et nii mõnigi esmakordselt põhja poolt saabunu jääb kindlale veendumusele, et Brüsselis elavad päevased öökullid, sest nende tuvide hobi on pahaaimamatuid inimesi puu otsast oma mõnusate kakuhuigatega segadusse ajada.

Ähvardavsünge äiksepilve eest kodu poole lipates oli pühapäevatunne juba täitsa kontides. Ja sel hetkel sündis ka otsus olla terve päev mõnusalt asotsiaalne, st mitte-sotsiaalne: lükata tagasi kino- ja džässifestivalikutsed (pealegi on väike džässiannus Diana Kralli eileõhtusest esinemisest Gentis siiamaani veres) ning lihtsalt nautida omaette olemist. Viimased paar tihedat nädalat ei ole jätnud aega hädavajalikeks flegmaatilisteks minu-hetkedeks.

Kokkuvõte algatusest.

Olen rahul. Ja soovitan soojalt.