Mingil (mõtlikul?) lainel

Kummaline, kuidas asjade tähendus ajas muutub. Näiteks lennujaam. Ühel hetkel ei ole see enam koht, kus pärani silmadega täiel rinnal reisiärevust nautida ja avarast maailmast unistada kui vangist pääsenu. Sellest on saanud hoopis vaheetapp, mis tuleb lihtsalt liigse energia- ja närvikuluta läbida: automaatne passi ulatamine check-in'is, sisseharjunud liigutustega asjade lindile ladumine turvakontrollis, kõrvade teritamine vaid õige lennuinfo peale. Mõtted aga hoopis mujal. Veel pigem seal, kus ollakse. Lennukis aga nihkuvad need kilomeetrite ja heledas taevalikus säras pilvede möödudes tasapisi samuti sihtpunkti, selle teise minu ellu kuuluva maailma poole. Pilk koduste ajalehtede uudistele on justkui hüvastijätt mahajäänud maailmaga. Selleks korraks. Loomulikult harjutakse kõigega, kuid see ei tähenda, et mingid kripeldused hinges olemata jäävad. Ka pärast mitmeid-mitmeid aastaid.

Teisisõnu öeldes: lennujaam ei ole ühel hetkel enam koht, mille kaudu minema pääsetakse, vaid koht, mille kaudu minema minnakse, lahkutakse. Ja selles on oluline vahe. Vist just see mõtteuim, mille järjekordseks peas keerutamiseks oli lennu hilinemise tõttu piisavalt aega, ja vastselt omandatud plaadi "Kadunud maailma teedele" (Raadik) laulukatked on viinud mind oma kombinatsioonis mõtlikkuse lainele. Ja kummitama jäi Ann Tenno "Rändlindude" sõnadele tehtud laulu viisijupp:

Kas ma tean su mälestusi?
Ja su homset?
On su mõtteis hetkeks minu äralennu viiv?
Kas on kutse sinult
Selles sahisevas lennus?
Või viin mina kaasa sinu igatsuse siit?

Sest eks minagi olen ju omamoodi rändlind, pendeldamas mitme paiga vahel, suutmata kummassegi pidama jääda...

Võideldes eelarvamuste ja golfipallidega

Ma ei saa sinna midagi parata, et on asju, mille suhtes on mul tõelised ja vankumatud eelarvamused, näiteks austrilised - no minu pärast kuulutage see paradiisiroaks ja mind igaveseks kitsarinnaliseks seiklusloomuseta konservatiiviks, kuid ma ei leia põhjust, miks ma peaksin endale keresse väänama mulle vastikuna tunduvat ollust. Ent samas tunnistan enese kiituseks, et mõnikord olen täitsa valmis kahtlastele asjadele ka teise võimaluse andma. (Ma loodan, et igasugused molluskilised ei solvu, aga vot neile ei ole mul küll erilist plaani teist võimalust anda, esimesest rääkimata.)

Ühesõnaga sattus minusugune paadunud golfiskeptik sel nädalavahetusel täitsa uskumatul kombel proovima seda rikaste ja ilusate ala, sest ühel sõbral oli vaba "katsetuskupong" kolmele. Juba ainuüksi kohalejõudmine oli omaette seiklus, sest kaart oli küll olemas, kuid mõõtkavast polnud kaardi paljundajal aimugi. Aga kui valesti minekud kõrvale jätta, siis jõudsime täitse otse ja õigesti kohale. Ausalt öeldes oli väga ilus vantsimine viljapõldude vahel, nii et hakkas meenuma juba ununema kippuv tõsiasi, et tegelikult on ju suvi!

Golfiklubi oli otsatult uhke, tundsin end kui talulaps mõisas. Õnneks olime vähemalt hoiatatud, et teksades sisse ei saa - vot sihuke koht siis. Igal pool siblisid justkui filmis stiilsed golfarid oma stiilsete kärukestega ringi (kindlasti järjekordne terminoloogiline ämber minu poolt, kuid uut infot tuli sihukese mühinaga peale, et kõike mälu kinni ei pidanud). Aga vähemalt sain vastuse küsimusele, miks ometi peab ühe golfikepi jaoks mingit tohutut pagasit kaasas vedama: nimelt neid golfikeppe on igavene hunnik erinevaid, sõltuvalt sellest, millise nipiga obadust pallile just vaja anda on. Nii et otsapidi lausa teadus... Omaette teadus oli ka mulle kui paduvõhikule golfi punktisüsteemi arvestamine, nii et ühel hetkel andsin alla, lülitasin kogenud nõksuga oma aktiivselt mõttetöörežiimilt välja ja lasin pilgul niisama ringi libiseda, sest koht oli iseenesest ilus: natuke Lõuna-Eesti kuppelmaastikku meenutavad künkad (aga siiski laugemad), väiksed puudesalud, veesilmad, õiget tooni ideaalsed murulaigud jne. Milline imeline park jalutamiseks vi pikniku pidamiseks - kui vaid need ohtlikud ringi lennutatavad golfipallid asja ära ei rikuks! Aga selle ketserliku mõtte jätsin muidugi enda teada...

Muidugi usaldati meile ka golfikepid (ausalt öeldes olen ma alati seda pigem tapariistaks kui spordivahendiks pidanud), millega siis alustuseks tasasel väiksel platsil põhiliigutusi katsetasime - tegevus, mille ametlik nimi inglise keeles on putting. Edasi saime juba proovida ka peaaegu päris golfi: meid viidi platsile, kus igaühele jäi piisavalt ruumi oma vastomandatud relvaga vehkimiseks. Kogusime natuke "laskemoona" ja pärast väikest klassikalise golfiaeroobika demonstratsiooni võisime ise end tunda kui filmis, väänates end enne ja pärast lööki stiilsetesse asenditesse. Aegluubis ei olnud see sugugi raske, probleemid tekkisid aga siis, kui püüda pallile ka pihta saada (ja veel nii, et see ka ilusa plõksatusega kohalt lendab, mitte ei veere). Loomulikult õnnestus mul lisaks pallile tabada ka matti ja pallikorvi. Algul olin natuke pettunud, et meid ei lastagi päris "golfi marjamaale", et saaksime katsetada, kui mitme(-kümne/-saja) löögiga meil õnnestuks läkitada pall kuskile käänaku taga nähtamatus kohas pesitsevasse auku. Hetkeks järele mõeldes aga mõistsin, et see oleks katastroof nii ohutuse kui ka vara seisukohast: tosin algajat väljakul laiali ja pildumas palle tont teab kuhu, jättes imeilusast murust järele ülesküntud uudismaa. Kujutan ette, kui palju murutuuste juba ainuüksi minu löökidest väikse õhulennu oleks teinud.

Kogemus oli muidugi põnev, kuigi pean tunnistama, et skeptik olen jätkuvalt ja golfipisiku suhtes vist immuunne. Kui juba tahta tokiga pallikest taguda, siis minna pigem minigolfi mängima, kui aga tahta jalutada, siis võikski lihtsalt jalutada, ilma et oleks vaja pidevalt otsida kuskile lennutatud palli, matmata lisaks veel oma sissetulekut kalli varustuse alla. Pealegi hirmutab mind kogu see stiilsus ja etikett: õige kampsun, õiged püksid, õiged kingad, õige varustus, väärikas käitumine. See ei ole vist kohe ülds minu valdkond. Ma oleksin üleni üks faux pas seal golfikeskkonnas. Nii et jään lihtsamate asjade juurde. Mis aga ei tähenda, et ma poleks valmis jälle minema, kui keegi taas vaba pääsme saab!

Meie harjutusväljak: nagu vägev rahe oleks üle käinud! Küsimust ennetades: ei, neid palle ei korjata sealt kokku käsitsi, selleks on spetsiaalne väikest looreha meenutav kaadervärk.

Raamatukiusatuses

Nagu alati ütlesin ka täna endale mõttes "Tubli!", kui suutsin raamatupoest ilma midagi ostmata väljuda. Kuidagi peab ju end premeerima riiulitäitele kiusatustele vastupanemise eest! (Seekord oli tegelikult abimeheks koledal kombel tühi kõht, sest pidin ju põgenema, enne kui kokaraamatute read silme ette oleks sattunud.) Siinses ingliskeelsete raamatute poes on veel selline kaval nipp neil, et teatud teoste hulgast saad valida kolm tükki kahe hinnaga. Ja muidugi jääbki esialgu üks selline silma, siis tekib mõte, et ehk leiab veel midagi head, saaks pakkumist ära kasutada, ning nii juhtubki, et kui korrakski valvsuse kaotad, siblid juba sületäie raamatutega ringi. Nagu lõks! Loomulikult pole raamatute ostmises midagi halba, kuid ennast tuleb natuke distsiplineerida: nimelt on mul kodus lugemisjärge ootamas juba niigi rida raamatuid. Enda kavaldamiseks püüan mõnikord end veenda, et veel täiendava lugemisvara ostmine on tegelikult just kasulik, sest innustab lugema ja nii teeksin topeltkiirusega kõik lugemismahajäämused tasa, aga tegelikkus ei ole seda hüpoteesi päris kinnitanud. Aga seda olen küll märganud, et lugemisele mõjub kiirendavalt ka kellegi käest laenatud raamatusse sukeldumine, sest ei taha ju teise vara liiga kauaks oma riiulit kaunistama jätta.

Erinevalt näiteks tüütutest riidepoodidest on raamatupoed pealgi veel mõnusad, nii et seal käimine ei kujune energiat neelavaks stressiallikaks, vaid nauditavaks (nojah, välja arvatud see teatud frustratsioon, et ei jaksa kõiki soovitud raamatuid lugeda). Siin jääb sageli mu trajektoorile ette selline hubane raamatupood, mis peidab endas ka väikest kohvikut ja klaverit, millel vist igaüks soovi korral musitseerida võib. Igatahes ilusat helitausta kuuleb seal päris sageli (taas erinevalt nii mõnestki poest, kus ma lihtsalt oma kõrvade ja närvide säästmise huvides ei ole võimeline viibima). Paljud sätivad end väikse teostevirnaga lauakese taha ja vajuvad siis näiteks kohvi saatel raamatute maailma. Algul olin ma natuke skeptiline, kartes trükilõhnaliste lehtede vahelt "järjehoidjana" koogipuru või teepakki leida, aga õnneks tundub, et poodi on tee leidnud siiski mingitegi elementaarsete kommetega huvilised. Nüüd, mil mu pühapäevahommikused trennid peagi suvepuhkusele lähevad, on mul kindel plaan ka end raamatupoes elava muusika saatel hommikukohvi limpsijate sekka poetada - teha endale just selline väike carpe diem-hetk!

Siil udus

See fraas võtab hästi ja kujukalt kokku minu viimase aja oleku. Ma ei tea, kas asi on suurema osa nädalast halli ja rõhuvana püsinud taevas või õhurõhus või tähtede seisus, aga tunne on, nagu elaks ma udu sees. Vererõhk tundub olevat kukkunud olematuse piirimaile; või siis on pea kui perifeerne ja kaheldava otstarbekusega piirkond verevarustuest ilma jäetud. Silmade lahtihoidmise kõige tõhusamaks viisiks paistab olevat kulmude kergitamine. Mu tavapäraselt niigi looklevad juhtmed on veelgi pikemaks veninud, nii et äraolevalt ringi uimerdamine on praegu minu tüüpetteasteks. Täna suutsin peaaegu ka osakonna koosoleku "maha töötada" - kui poleks mingil hetkel tekkinud vajadus uurida, et kus täpselt see Abhaasia ikkagi asub, poleks ma atlase otsimiseks kabinetipuurist välja pugenud ja koosolekuhoos inimsumma leidnud.

Ja ma mitte ei saa aru, kas asi on tõesti kosmiliste jõudude mässamises või lihtsalt väsimuses. Täna hommikul tekkis korraks kaval mõte nihutada tööpäeva algus tunnikese varasema aja asemel vahelduseks hoopis pisut hilisemaks, kuid siis meenus, et agarad ehitustüübid on ju juba suht varakult kohal ja nende pahteldamisaktsioonile ma oma pudrukeetmisaktsiooniga konkurentsi pakkuma ei hakka. Kohviteraapiat olen juba katsetanud - aga see annaks vist parema tulemuse pigem näkku valades kui sisse juues. Homseks on aga kavas mälumänguõhtu (kus muuseas katsetame ka eile kokanduskursusel õpitud pitsategemisoskusi), nii et ma mõtlen juba, et praeguses konditsionis oleks ehk kindlam pealtvaataja rolliga leppida kui end täitsa lootusetu juhtumina demonstreerida.