Suur samm tolmule lähemal

Heureka! Tabasin ära järjekordse põhjus-tagajärg seose! See, et just nüüd mul korteris seinaosa maha lammutama hakatakse, on otseselt tingitud üksnes sellest, et just kuu aega tagasi jõudsin ma lõpuks elutoa aknad ära pesta. Selleni jõudmine võttis aega päris mitu aastat. Remondimeestel omakorda võttis ilmselt vaid pool tundi, et mu mitme aasta hoovõtmise tulemus olematuks teha, nagu ma täna nukralt tõdesin. (Aga pole hullu, vähemalt ma tean nüüd, et tegelikult saab aknad taas valgust läbi laskvaks hoopis kergema vaevaga, kui karta võiks.)

Nagu eelnevast arvata võib, on lubatud aktsioon ootamatu hooga alanud. Eile koju tulles oli kööki ja elutuba eraldav uks välja kolinud ning hunnik tööriistakaste sisse kolinud. Välisel vaatlusel õnnestus eristada vaid akutrelli kasti, teiste sisu jäi teadmata. Täna oli korter jäänud vaesemaks paari uksepiida võrra, kuid saanud see-eest rikkamaks oi kui rohke tolmu võrra! Kummalistesse kohtadesse toa nurkades oli tekitatud ka mingid augud - saab näha, mis rakendus neile leitakse. Nüüd aga tuleks üritada ninale selgeks teha, et ta on allergiline konkreetselt kodutolmu, mitte aga remonditolmu suhtes. Vastasel juhul pean vist eksiili pagema - näiteks töö juurde (tööhulk ja töö juures oldud aeg õigustaks nagunii juba kabinetti sissekirjutuse taotlemist) või basseini. Natuke süüdlasena tunnen end toataimede ees, kelle ma täitsa mõtlematult siia lammutustöö vahetuks tunnistajaks jätsin. Teises toas ehk leiavad nad natukegi varju. Nüüd veel vastu ööd vaja teha viimased pagendus- ja katmistööd, et homsel tolmul oleks rohkem ruumi laiutada. Pealegi on siis ka remondimeestel sama huvitav kohale jõuda kui minul: vahepeal ikka mingid muudatused tehtud! Ja homme siis huviga edasisi arenguid (ja veel suuremat tolmukogust) ootama!

Tõeline reality

Metsa kõik need nn reality-algatused, tänu millele järjekordne hulk eestlasi saab endale liignime ja end Robinsoni-/Baari-/Bussi-/Farmi-Kati või -Matina ajalukku kirjutab! (Kui asi nii jätkub, siis Eesti väiksust arvestades polegi meil varsti peale paari eesnime tarvis, sest eristuseks on alati mingi veider täiend...)

Palju mõttekam on piiluda aga tõelist ja reaalset reality-TVd siit. Vot see on elu - erinevalt mingi inimhulga lükkamisest migisse kunstlikku sundolukorda, kus ei saa ka parima tahtmise juures mingit loomulikkust oodata. Ei ole viimaste reality-ideepuhangutega kursis, aga küll varsti topitakse üks igavlev inimpunt kinni ka vee alla või kasti või keldrisse või lasteaeda või ahvipuuri või tont teab kuhu veel. Et siis teine igavlev inimpunt (kelle elust muud, mõistlikud ajaveetmismoodused on ilmselt otsa lõppenud või end ammendanud) neid vahtida ja end välja elada saaks.

Nii et pilk vahelduseks ka päris elule. Ei midagi kunstlikku. Ei mingit asjatut tõmblemist ega tühikargamist. Tühjadest sõnamullidest rääkimata. Pane aken oma tegemiste taustaks kuskile ekraaninurka ja imeline rahustav mõju garanteeritud, kusjuures mõni kaader on lausa südantliigutavalt armas!

Tolmu ootel

Täitsa põnevusega ootan järgmist nädalat, sest korteriomaniku sõnul on siis suurenenud tõenäosus, et majas/mõnes korteris hakatakse tegema mingisuguseid remonditöid. (See "suurenenud tõenäosus" ei ole muidugi korteriomaniku fraas, lihtsalt ma ise olen viimastel aastatel harjunud teataval määral skeptiliselt suhtuma igasugustesse ajalistesse lubadustesse. Just nüüdki oli juhus, et üks mulle "homme" toodav dokument tiksus järjekindlate "homme"-lubaduste saatel minuni tervelt neli nädalat. Seega ei usu ma remondiaktsiooni algusesse enne, kui näen ise koridoris tolmupilve!) Tegelikult uuris korteriomanik minult, et kuna remondimehed juba majas möllama hakkavad, siis ehk teeks korraga ka minu asustatavas korteris ühe muudatuse ja uuristaks köögi (no täpsemalt öeldes kööginurga) ja elutoa vahele natuke suurema ava, et köögis oleks rohkem valgust. Alumisel korrusel tehti sama põhiplaaniga korteris see uuristus juba eelmisel aastal ära, nagu ma tookord koridoris vedelenud prahihunniku järgi mäletan.

Kuigi ma juba kujutan ette seda tekkivat prahi- ja tolmumöllu, mis kardetavasti minu sekkumiseta ei kao, olen igati uuenduste poolt! Kuna kõik mõistlikud mööblipaigutusalternatiivid (st sellised traditsioonilised võimalused, et voodi horisontaalis ja kapid vertikaalis ja ukseavad vabad jms) on mu "kroonilise mööbeldamisrahutuse" (meditsiiniliselt mitteametlik, ent pereliikmete poolt ühel häälel heaks kiidetud diagnoos) tulemusel mitme aasta jooksul juba ammendunud, siis on igasugused sellised uuendused teretulnud. Vastasel juhul tuleb hakata omaniku mööbliga kurjasti ümber käima või siis pean ise uude, uusi mööbeldamisväljakutseid pakkuvasse kohta kolima. Nüüd tuleb aga kähku tuvastada kõikvõimalikud muud kõpitsemist vajavad kohad korteris, et saaks ka need kohale saabunud remondimeestele ette lükata ja korraga korda saada!

Maikuu stiilinäide

Nüüd on siis taas käes see kardetud aeg, mil minu seltsis kõndimine kujuneb samavõrd keeruliseks kui kasvatamatu koeraga jalutamine. Iga õites põõsas tõmbab kui magnetiga, nii et näiteks läbi pargi jalutamisel kujuneb mu trajektoor lootusetult siksakiliseks - vastavalt õitepahmakate asukohale. Liigutused on iga-aastaste treeningutega juba professionaalseks muutunud: pea põõsasse (eelnevalt muidugi kiirkontroll mesilaste ja muude sumisejate võimaliku kohaloleku kohta), silmad kinni ning suur sõõm ninna ja kopsudesse! Ei raatsi lausa väljagi hingata enam. (Vot kui kummiliim oleks jasmiinilõhnaline, siis saaksin ilmselt ka liiminuusutajatest täitsa aru...) Sain vaevalt sireliaroomi ninast välja nuusatud, kui juba avastasin, et üks mu absoluutseid lõhnalemmikuid, jasmiin, peale tungib. Imeline!

Nagu igal varasemalgi kevadsuvel, olen lootusetult armunud "oma" aeda, kus tänu naabrite mullaste näppude vaevale säravad ka minu aknasse kõikvõimalikud tuntud ja tundmatud õitsejad. Sellistel hetkedel andestan oma korterile ta õhukesed põrandad-laed, uriseva küttesüsteemi ja praod seinas ning trepikojale ta kulunud ilme, sest kõik need tunduvad olevat ikkagi pisiasjad sellisest rohelisest miniparadiisist osa saamise kõrval. Ja sulistele säutsujatele andestan varahommikused äratuskontserdid (ma ei suuda ikka veel aru saada, kuidas on võimalik et linnulaulu peale ärkan üles, kuid lennukimüra ei pane tähele!). Usun, et ei ole kaugel hetked, mil poen katuseväljaehitisele õhtupäikese kätte peesitama.

Ja muud tegelikult ei tahagi. Ei taha lärmi, kärtsu-mürtsu, inimmasse! Palju meelsamini vaatan katuseserval kõõluvat ja vahel mullegi nägusid tegevat tuvi. Kahtlustan, et mul on pärast Eestis käiku mingi roheluseigatsus peal: aiapoolse akna alune koht koos siuts-säuts-tausta ja natuke silma torkiva loojuva päiksega tundub olevat mõnusateks hingerahuhetkedeks enam kui piisav. Ja kui vaid silmad nii väsinud poleks, siis oi kui paljudesse raamatutesse sellistel kuldsetel õhtutel sukelduks!

Aprill on tegelikult ikka olemas

Vaatamata sellele, et vahepealne kuu on blogis vahele jäänud, ei ole see tegelikkuses elamata jäänud! Vist. Kuna mu mälu ei ole enam see, mis ta ehk kunagi oli (no ma lihtsalt ei mäleta, kas mul on üldse kunagi hea mälu olnud!), siis tuleb ka minu mõtlemisorganile kasuks vahel natuke end pingutada ja veenda end, et ma eksisteerisin ja tegutsesin ka aprillis. Järgnevalt siis möödunud kuu märksõnad:

> sõprade dessant (esialgsest ühest külalisest sai märkamatult neli...ehk siis vahva segasummasuvila! Muidu ju olekski igavam šokolaadipoode ja vahvliautosid rünnata, eks ole!? Usin kroonik Katri ei jätnud ka seekord hätta, nii et kõikidest saavutustest on aus ülevaade olemas. Armsad "dessantväelased", nüüd veel kaugelt tagantjärele teile suured tänud naerulihastele absoluutse liigtreeningu andmise eest!)
> Eesti nädalavahetus Lille'is, kus korraliku eestlasena käidud sai
> lilleväljad Hollandis (lõpuks jõudsid ka pildid oma õigele kohale veebialbumis, nii et kui kord floora värviküllusest vaid pruunikad rootsud järel, võib silmi rõõmustada piltide värvisäraga)
> Bulgaaria (selle märksõnadeks omakorda üle mõistuse suured kogused sööki, mõned nostalgiahetked ja hunnik pilte, mis veel ei ole netiavarustesse jõudnud)
> Eesti koos oma armsate võlude ja kiiksudega (kes erinevalt eelmise korra lumelaviinidest pakkus välja hoopis kevadise-päikselise-pungalise külje)
> pulmad (kahjuks või õnneks siiski mitte minu omad, aga südame- ja silmarõõmu pakkusid igatahes!)

Kokkuvõtteks: oli tore! (ehk siis traditsioonilises eesti keeles: "Normaalne!")