Terves kehas terve vaim!

Täitsa huvitav tõdeda, et kõigepealt ei tule mul siia kirja mitte suured tähtsad mõtted (kindlasti on ka need kuskil peas mul varitsemas!), vaid lihtne sportlik jutt! Nimelt lõpuks jõudsin üle pika aja taas ujulasse ja selle muljeid ju lihtsalt peab jagama. Kloorilõhna kopsudesse tõmmates imestasin ka ise, et ma juba terve kuu olin suutnud ilma sulistamata hakkama saada (ilmselt Veevalajate värk: lihtsalt peavad kuskil mulistama või siis niisama mullikesi ajama).

Niisiis, kui ma sportlikult meelestatuna basseini servale jõudsin, oli karm olelusvõitlus juba alanud. Vesi kihas inimestest - ere näide aktiivse tervisespordi promomise kahjulikkusest lõppkokkuvõttes... Paar tegelast oligi juba otsustanud allveeujumise kasuks (mine sa võta kinni, kui vabatahtlik nende valik oli olnud). Aga lisapunktid hea kohanemisvõime eest igatahes! Tegelikult pakkusid huvi hoopis kaks rada okupeerinud uustulnukad, st mingid võõrad "trennijad". Nimelt on mulle juba vähehaaval tuttavaks saanud näiteks laste ujumistrenn, mida on nii armas nostalgitsedes vaadata (no ausalt öeldes vahel natuke piinlik ka, kui nad suure nohina-mulina saatel minust mööda siblivad, vist pigem tahtejõu toel kui lihaste jõul). Samuti pakub lõbusat - täpsemalt öeldes vist pigem sürri - vaatepilti sünkroonujujate trenn, kus ühel hetkel rada on täis püsti sirutatud ujuvaid koibi...

Aga tagasi nüüd nende tänaste tegelaste juurde. Esimene versioon oli, et tegemist on veepallimängijatega, aga kui nad üksteist peadpidi vedama hakkasid, siis kaldusin neid siiski pigem vetelpäästmises kahtlustama. Igatahes turvalisem küll, kui nii palju potentsiaalseid päästjad ligiduses on! Selles inimsupis ei või ju iial teada - kui näiteks"konnatades" oma peanuppu liiga palju vee peal hoiad, on vägagi võimalik, et mõni kõrvalraja hoogne kroolija seda natuke madalamaks niidab. Nii et tasub ka endal kroolida, sest selles veedžunglis tuleb ohtlik väljanägemine kasuks. Jah, muidugi ma jälle liialdan, inimesi pole ju sugugi mitte alati nii palju - olen üksikutel kordadel koguni privaatraja õndust tunda saanud. Aga üks püsiv igapäevane takistus on veel küll: vesiaeroobitsejad. Katsungi oma käike ajastada nii, et väga nendega samale ajale ei satuks, kuid see on pea võimatu. Kui see minu kõrvadele (mis, tõsi küll, on elevantidega heldelt varustatud) vastuvõetamatu muusika välja arvata ja andestada see, et nad okupeerivad tervelt kaks rada, siis nad enam nii pahelistena ei tundugi. Lõppude lõpuks annavad nad täitsa omapärase efekti, mida paljudes teistes basseinides tehakse (ilmselt lisaenergiat kulutades!) masinatega: suured lained. Nii et kui kõigist neist katsumustest sõna otseses mõttes välja ujud, siis võid lugeda end hästi trennitanuks küll! Inimfaktori ülekülluse tõttu jäi täna mul endale seatud miinimumpiir, 2000 m, küll läbimata, aga eks siis paremates tingimustes pean end teinekord kauem leotama!

Nii, terve keha temaatika on käsitlemist leidnud, jääb üle oodata tõendust ka terve vaimu olemasolust, eks!? Ega's midagi, tuleb lihtsalt kannatlik olla ja hoolikalt järgmisi postitusi lugeda!

Šoppamise valu ja võlu

Ei, tibijuttu siit ei tule! Lugege ise: esimesel kohal on "valu". Ja tõepoolest - minul see (naiste puhul kohustuslik?) geen igatahes puudub, nii et pärast ostlemisretke vajan mõningast taastumist. Kuna aga riided kohe mitte ise koju ei taha ronida, siis tuleb mõnikord laupäevaks vaim valmis seada ja närvirakkude soojendusega alustada. Olgu selgitatud, et laupäev tuleb valida ikka seetõttu, et siin riigis on see tavapärastel tööaegadel töötaval inimesel muul ajal võimatu, sest pühapäeval on kõik nii kinni kui võimalik (v.a mõned raamatupoed - hehee, milline kaval nipp inimesi "paberkandjast sõbra" juurde meelitada). Aga tegelikult ei ole see üldse nii suur elamus kui toidupoes käimine. Nojah, kui välja jätta minupoolne müüjate terroriseerimine palvega, et nad mulle kilekotti ei annaks - no kui mul juba on üks suur kott, milleks peaks ma siis nt sokkide või juukseklambri jaoks veel eraldi kilekoti võtma (keskkond on ka ju ikkagi armas, pealegi mängus ka mu enda mugavus). Aga müüjad vaatavad alati väga kahtlevalt...

Kuid nüüd siis toidupoodide juurde. Praegu tekkis selline uitmõte, et ehk ongi väga konkreetne seos neil poodidel ja asjaolul, et päris mitu inimest on siinoldud aja jooksul enda imestuseks märkamatult kaalu kaotanud. Heureka! Poodi suudetakse minna alles viimase häda sunnil, kui külmkapist enam midagi peale valgustuspirni võtta ei ole... No vähemalt mina teen nii, sest teadupärast on inimese närvirakkude arv ju ikkagi piiratud. Jätame kõrvale ostunimekirja koostamise ja vajalike asjade ülesotsimise (nüüdseks olen ka juba nii osav, et liiga kummalisi asju mingi hoopis muu toiduaine pähe enam ei ole ostnud!), sest sellest ei pääse üheski riigis. Jätame kõrvale ka tubli trenni eest olevad manöövrid kärude ja imekitsaste vahekäikude vahel. Pean ikka ütlema, et kõige otstarbekam on minu meelest kasutada nn orava strateegiat: panna korv kuskile nurgakesse ja joosta mööda poodi ringi, tuues "saaki" oma "pessa". Tõsi, väikse tagasilöögina võib esineda see, et "pesa" ei pruugi alati olla oma algsel kohal, sest mõni konkureeriv "orav" on selle kogemata kaasa krabanud... Ühesõnaga, vahel on põnevuse-element kah asjasse segatud.

Tõeline katsumus algab aga kassas, täpsemalt öeldes teel sinna. Järjekorrad on reeglina pikad (olen üritanud igasuguse loogikaga prognoosida "hõredamat" aega, aga ei ole õnnestunud...hullem kui loterii!). Samavõrd lootusetu on prognoosida, milline saba võiks kõige edumeelsemalt edeneda. Võid küll ära loendada kaubad sinu ees olevate inimeste kärudes ja leiutada keerulisi valemeid kiirarvutusteks, aga vot inimlik faktor on siinkohal ettearvamatu. Belgia toidupoe kassas saavad mõisted aeg, kiirus ja aeglus hoopis uue tähenduse. Ma ei suuda siiamaani ära imestada, kuidas kõigil siinsetel kassapidajatel on see imeline suutmatus samaaegselt rääkida ja käsi liigutada. Kuna aga rääkimine on ju hä-da-va-ja-lik, siis võite ise arvata, mis lõpp"kiirusega" kaugad kassast läbi jõuavad. Ja rääkimise all ei pea ma silmas üksikuid tarvilikke lauseid, vaid pidevaid jätkuvaid lugusid seljataga või vastas istuva kassiiriga, kellega siis ostjate vahelt kõõritades omavahel hõigutakse. Kui oleks püsivust kuulata, võiks ilmselt nii mõnegi inimese eraeluga väga tuttavaks saada, sest diskreetseid teemasid ei ole.

Kõige ekstreemsema kogemusena meenub kord, kui lahke kassatädi vanaprouast ostja kõiki oste sõbralikult kommenteeris - no iseenesest muidugi armas, kui kiidetakse huvitavat lilleõie tooni või tehakse kiirtähelepanek petersellipundi kohta või seoses suhkrupakiga algab arutelu moosikeetmise üle (moositemaatika peale läksid minul kui korralikul eestlasel muidugi kõrvad korraks kikki). Aga kui ühel hetkel jõuti enam-vähem toiduretseptide vahetamiseni, siis hakkasin juba hirmuga piiluma tädi ülejäänud ostusid ja prognoosima, kui pikki mõttevahetusi need võiksid veel inspireerida...lõppude lõpuks olin ju ikkagi arvestanud veel samal õhtul koju jõudmise ja ka mingigi õhtueinega tühja kõhu leevenduseks! Pole siis ime, et siin on kombeks kassalindil kaubad imekorralikult välja laduda - no ühel hetkel hakkad ootamismeeleheitest ostusid lausa suuruse, värvi või kalorisisalduse järgi reastama... Loo moraal? Kui tõeliselt igav peaks olema - tuleb minna poodi, aga soovitavalt mitte väga tühja kõhuga ja ikka mitu tundi enne järgmisi kavandatud üritusi!

Igal asjal on algus

Ja mu õnn võiks olla suur,
kui te ükskord, nähes kuud,
mõtleksite siis ei rohkem ega vähem,
kui et kurat teab, mismoodi tal seal läheb.
Jaan Tätte, "Sõprade laul" nr 2

Nonii, kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis tuleb ikka alustada algusest, st selgitustest. Sest ilmselt vajab natuke põhjendamist see, miks inimene, kes niigi päev otsa arvutiga tõtt vahib - nii et ka käsitsi kirjutades näpp paaniliselt salvestusnuppu otsides tõmbleb - nüüd äkki sunnib end muulgi ajal vabatahtlikult kandilise ekraani orjusesse. Korraliku eestlasena näitan süüdistava näpuga muidugi kohe teiste suunas. Esiteks siis Katrile, kes ühel hetkel hakanud puudust tundma minu nn euroelu-ringkirjadest (tõsi jah, ega ma vist mingist 4. vol-ist kaugemale ei jõudnud, aga poleks osanud ka arvata, et selle järele nõudmine võiks tekkida!). Nii lükkas ta mulle kavalalt nina alla ka oma blogi. Ja saigi mult lubaduse välja pigistatud! Samal ajal andis täiesti pahaaimamatult oma panuse ka Anu, kes kinkis mulle ilusa eesti kunsti päevaraamatu, mis samuti andis hoogu mõttele mõned elukillukesed kirja panna. Kuna aga esialgu sellesse veel midagi kirjutada ei raatsinud, tunduski parima lahendusena meie infoajastul endast Internetti jäljekese mahajätmine (seda enam, et arvuti silub mu varesejalad ju viisakaks jäljeks!). Ja pealegi saavad need, kel vähegi viitsimist, end aeg-ajalt ka minu tegemistega mingilgi moel kursis hoida.

Tunnistan ausalt ja enesekriitiliselt, et veel ei tea, mis siia lehele ja millise sagedusega kogunema hakkab. Ja juba tekivadki kahtlused, kas mul ikka üleüldse on midagi erilist kirja panna... Eks näeme. Aga tore ju kui keegi vähemalt minusse usub ja aeg-ajalt siia tagasihoidlikku blogisse piilub!