Thursday, September 17, 2009

Suvehooaeg tuleks vist lõppenuks lugeda ja astuda tõsiselt vastu sügisele, mis on vähemalt riide- ja jalatsipoodides küll ametlikult käes. Selles veendumiseks piisab vaid sinna eksimisest, mis tekitab tahtmise depressiooniraviks aeg kinni panna. Miksmiksmiks ometi arvab keegi „riideotsustaja“ (no kes iganes vastutab selle eest, mis poodidesse riidepuudele ilmub), et nii kui suvekuumus järele annab, tahab normaalne inimene end mutikostüümi peita? Kui tahaksin sügisesse sukelduda musta või halli mütsakana, siis odavam ja praktilisem oleks ju prügikott endale ümber tõmmata. Mispärast loetakse sügisel või talvel vähegi rõõmsamat tooni üleriiete selga tõmbamist nii jubedaks patuks, et selle ilminguid tuleb lausa poodide toel maha suruda? Kas eestlaste suitsiidialdis loomus paistab musta katte alla peidetult kuidagi helgem? Jääb üle vaid loota, et kuskilt „patupesast“ suudab mõne helgemates toonides kehakatte ka ikka välja võluda. Tahaks lausa psühholoogi ja värviterapeudi kommentaari kuulda, aga natuke kardan ka, sest mine tea, mis skisofreeniadiagnoosile mu enda värvilembus alust annab. Mis imelikud tibilikud mured minusuguselt ebatibilt… Tegelikult ei tohiks ma praegu kurta – vähemalt veel kuu jooksul peaks paraja värvilaksu ka loodusest kätte saama!


Kiitlen pärast pikka suvist vaikust hoopis oma vahepealsete saavutustega. Õnneks neid leidub. Viimase kuu märksõna on õunad, õigemini pea sõna otseses mõttes enda väljasöömine õunahunnikute alt, ja nagu kiuste on iga-aastased konkurendid õunaussid just seekord kollektiivpuhkusele suundunud. Kui võtta liialdatult sõna-sõnalt ütlust „an apple a day keeps the doctor away“, siis olen küll vähemalt TÜ Kliinikumi jagu arste eemale peletanud.Hoidisterindel jõudsin lõpuks ometi sildistamiseni. Saavutusrõõmu tumestab tõdemus, et mu ettevõtmine jätab mu pere ilma traditsioonilisest talvehooaja mõistatamismängust „kes tuvastab kõige osavamini kahtlase välimusega purgisisu“ – seda muidugi juhul, kui sildid loetavana ja purkidega jätkuvalt kontaktis püsivad.

Kultuurisaavutuste esikoht läheb kahtlemata laulupeole, kuha ka mina lõpuks jõudsin, nii et nüüd võin natuke julgemalt - pealegi DVDdega varustatult - välismaalastele rääkida, kuidas me nii häbelik rahvas oleme, et soololauljaid meist eriti pole, vaid peame kamba kokku saama, aga vot kui siis salaja pimedas laulma hakkame, siis antakse isegi vabadus tagasi, et me aga ainult laulmise lõpetaksime...või kuidas see laulva revolutsiooni lugu oligi. Eestluse skaalal taas paar punkti juures.

Spordisaavutuseks võiks vist lugeda auto kogemata väljasuretamistest vaba sõidu liinil Paldiski-Kapellskär-natukerootsisjanorras-Stockholm-Tallinn. Minu närvid on katsumusest juba taastunud. Pealinlaste-kaasliiklejate omad ehk mitte.

Parima suvise vaatepildi koht läheb jagamisele loomariigi esindajate vahel. Esiteks sain vahtida tõtt hiirega, kes keerutas ümber plekist küpsisekarbi ja üritas päris hoolega selle kaant lahti kangutada. Teiseks nägin elus esimest korda, kuidas pardid on saavutanud sellise terviseteadlikkuse taseme, et rüüstavad tikripõõsast! Esmalt veel rõõmustasin, et näe, armsad linnud nokivad põõsalt kahjureid... aga siis tundus kahtlasena, et neid kahjureid natuke liiga jõuliselt okste küljest sikutada on vaja. Ühesõnaga olid pärast mitmeid lestaliste põõsavõdistamiskambakaid alumised oksad puhtaks roogitud. Tekkis kaval mõte kasutada sellist tervislikku harjumust ka meie õunauputuse leevendamiseks (kuigi õunte hulka arvestades oleks jaanalind märksa mõistlikum valik olnud). Ja tõepoolest - ka magusamat sorti õunad läksid kaubaks, kuid mu geniaalse plaani nõrk külg oli see, et toitu tuli lestajalgadele kenasti kooritult-tükeldatult serveerida. Täielikku edetabelit aga ära tooma ei hakka. Sügiselu tahab ka ju elamist-kogemist!

4 comments:

AV said...

Septembri alguses oli Tarbatu Lõunakeskusest täiesti lootusetu leida uisutama mineku tarvis kindaid. Suvi mis suvi, Eesti tähenduses seega, et talvekaupu netu.

Monika said...

Aga kas ehituspoest otsisid? ;) Erilist soojapidavust sealsetelt vist loota ei maksaks, aga no potentsiaalse kontakti jääga leevendaks küll natuke vähem jäiseks. :)

AV said...

Ehituspood muidue oligi mõttes, aga kiireks läks ja ma rahuldusin randmekaitsmetega. Vasak uisk oli täitsa nüri ja jäält tagasitulekul käisingi käpuli, jääl üldse esimest korda elus (no ma olin sattunud jääle uisutama umbes 500 km rulluisukogemusega).

Monika said...

Ise olen rohkem jääl kui rullidel olnud ja esimesest rulluisutamisest ongi meeles see, kuidas laternapostid kole armsad olid (no mul polnud pidurdamisest aimugi) ja kuidas ma paanilise hirmuga mõtlesin, et satun äkki Riia mäele - täitsa huvitav mõte, kui arvestada, et kallistasin laternaposte Nooruse tn ühika vahetus ümbruses ja eriti kaugemale jõudmise ohtugi polnud) :D