Avastasin, et...

...kuulun vähemuse hulka - kevadise kellakeeramise fännide hulka. Ega minagi mingi unetu pole, nii et natuke mõistan ka kõigi hommikuste unimütside traditsioonilist maailmalõpupaanikat märtsi viimase nädalavahetuse kandis. Aga ikkagi naudin kogu selle hala taustal rahulolevalt oma õhtutele lisandunud valguseaega. Ja muidugi krimpsutan õnnetult nina sügisel, kui lisandunud hommikuune tund ununeb paari päevaga, samal ajal kui õhtust võetud valgusetund rõhub oma viis kuud.

Kevadekuulutajad

Kisub vist kevade poole. Kui muidu oleksin vaadanud seenelkäigukummikutega (ikka selliste robustsetega, mitte nende disainitud ja värviliste kummijalatsitega) poes patseerijaid ehk natuke kõõrdi pilguga, siis praegu võib mu pilgust välja lugeda pigem tunnustust, eriti kui mu oma varbad samal ajal iga liigutuse korral kahtlaseid lirtsatusi kuuldavale toovad. Ühed täitsa veekindlad saapad mul siiski on, aga kardetavasti hakkab nendegi taluvuse piir lähiajal kätte jõudma. Ennetamaks kellegi imestust saabaste viletsa kvaliteedi üle, olgu mu saabaste kaitseks öeldud, et nende teekond ei piirdu autouksest kõikide muude usteni ja tagasi tippimisega, vaid nad peavad kannatama ikka reaalset kõndimiskoormust välitingimustes ja harilikult ikka mitme tunni jagu korraga.

Musteneva lumega samaväärne kevadekuulutaja on ka üha rohelisemaks muutuv aknalaud. Täitsa juhuslikult sain tänu endisele töökaaslasele väikse portsu salati- ja basiilikutaimede omanikuks. Neid enda potsikutesse paigutades tekkis ikka täitsa lapselik õhin ja kevadeootus. Juba arvutan mõttes kokku kõikide aknalaudade pindasid ja haudun plaani, kuidas veel mu tulevased istutatavad saaksid praegused silmailu-potitaimi usurpreerida... Olenevalt mu praeguste hoolealuste häitumisest võib see õhin üle minna ja korter jääda kasvuhooneks muundamata, aga mõtteid rohelusele suunata on ju tore. Kuigi üldiselt olen ma oma väikeste, kurgipurgi sisu kergesti tühjendada võimaldavate kätega rahul (no välja arvatud siis, kui vaja ühe käega näiteks akutrelli küljest akut ära saada), tundusid mu näpud seekord lausa hiiglaslike, väikseid roheliblesid lömastavate sardellidena. Esialgu näebki mu rohekast natuke räsitud välja, mistõttu jääb ka pilt panemata, aga loodan väga, et mu esimene sellelaadne katsetus siiski peagi esinduslikumaks muutub.


Aga kõige kindlam kevadekuulutaja on ikkagi mu talvemüts, mis lõpuks ometi hakkab valmimismärke näitama!

Lestajälgi täis hetked

Lihtsalt hämmastav, kuidas teatud lestalised peavad iseenesest mõistetavaks, et kui üks hoov piirneb juhtumisi ojaga, tuleb selle kohaga ümber käia kui vabaõhusööklaga. Sellisele söögikohale sobilik käitumine on muidugi paterdada akna alla jäävale trepile ja jääda siis varitsema liikumist majas (asjaomase sulelise silme läbi ilmselt hiigelsuures toidutsehhis). Kui trepipealne varitsuskoht tulemusi ei anna, käiakse igaks juhuks ära ka teisel pool maja, et mõnelegi oma kohalolekust märku anda. No mis siin salata – eks ole nende malbetele peanõksudele järele ka antud ja midagi poetatud, seega pole ime, et nad väljapressimist jätkavad.
Lindudesse on teadupärast sisse kodeeritud selline süsteem, et munast koorudes hakatakse järgnema esimesele ette sattunud liikuvale objektile – kuid nende suleliste puhul tundub küll, et neil kestab see faas jätkuvalt. Lumelabidaga mööda hoovi sahistamisega tekitan eneselegi teadmata tõhusa trenni ka sööginõudlejatele, kes truult ja lootusrikkalt, paiguti lausa pooljoostes, hoovi ühest servast teise mu jälgedes paterdavad. Oma strateegia tulutust mõistes hakkavad nad aga lähenema hoopis eestpoolt, laskmata end lumelabidast põrmugi häirida, nii et kui liialt mõttesse vajuda, võib ühel hetkel labida eest õhku söösta nördinult prääksuv sulekera (aga no saabki sel moel südamerahustuseks näha, et vähemalt mingisugune lennuvõime on neil indiviididel veel säilinud).

Huvitav on see, et need tegelased eelistavad läbida paarikümnemeetrise vahemaa ojast trepini kõndides, tehes teel natuke akrobaatikatki oma ümara kere võrkaia alt läbi pigistamiseks. Majaesisele maanduvad nad peenraserva kuhjatud lumevalli otsast algava efektse liuga, mis samuti eeldab eelnevat turnimisponnistust. (Vaid siis, kui äsja on peenra ümbert kaevuni tee lahti aetud, suvatsevad nad teha väikese ringi ja tippida sealtkaudu.) Aga mine tea, ehk on praegu „Pingviinide marss“ suleliste maailmas mingi tegija-inspiratsiooniallikas. Peaks neile näitama jaanalinnu pilti: hoiatav näide sellest, milleni võib linnujalakeste üleekspluateerimine viia.Pole oluline, kui vara pärast öist lumesadu ärgata - puutumatut, ilma lestatrükita lumepinda ikka näha ei õnnestu...

Ükskord on ikka esimene...

...kord ise leiba küpsetada!

Minusugusel inimesel võtaks vist terve igaviku aega, et märgata, kui ühel heal päeval näiteks sai müügilt kaoks, sest olen läbi ja lõhki leivainimene. Nii julge ei ole veel olnud, et ise koduleiva tegemisega katsetada, aga seda enam pani leivaküpsetamiskoolituse teade mul silmad särama ja kõrvad liikuma. Kursusel saime alustuseks nosida värskelt küpsetatud peenleiba ja vormileiba - ja mina küll ei suutnud paadunud leivafännina ühte teisele eelistada, sest amps ühest ja siis teisest oligi parim kombinatsioon! Lisaks paarile retseptile ja nippidele saime ka oma (pestud!) käpakestega sõtkuda astjas juba hapendatud tainaalgest päris taina (peenleiva jaoks, mis vajavat pikemat ja sõna otseses mõttes jõulisemat tegutsmeist kui näiteks traditsiooniline vormileib). Imelisest leivalõhnast selles järgus veel rääkida ei saanud: kerge jahupilve vahelt hõljus hapukas aroom, mida ka kogu austusest, mida leiva vastu tunnen, ei saa just väga meeldivaks nimetada. Aga kõik see oli ülla eesmärgi nimel! Õnneks ei olnud koolituskohas ahju, mis tähendas, et igaüks sai väikse mütsaka "tooriku" ka endale koju kaasa, et siis veel õhtul kodus hää leivalõhn tekitada. Pakkisin ta ülima hellusega kotti, et ta teel külma ei saaks, ja sööstsin koos oma väärtusliku kandamiga kodu poole. Meeleolu oli nii pidulik-ülev, et oleks tahtnud uksest sisse jõudes lausa pätsikesele näidata, et "vaata, see on sinu uus kodu".

Tegelikult oleks pidanud sellist juttu rääkima hoopis leivast mõnevõrra kauem kestvale juuretisele, mille samuti kaasa saime ja millest järgmisel korral juba ise mingi küpsetatava olluse peame kokku mätsima. Jään lootma oma uue hoolealuse heale käitumisele - no vähemalt seni, kuni olen järgmisest leivateost saadud värsket juuretist jõudnud natuke levitada, et siis häda korral oleks kuskilt taas seda väärtuslikku alget saada. Viimses juuretisehädas aitaks vist ka Katri juurde Pärnusse minek! ;)

Kuna igaühele jagunud leivamaterjali jäi tavapärase pätsi ja ka levinud vormide jaoks väheks, soovitas juhendaja meil küpsetada hoopis lapik auguga leivake. Imeline - nagu koorikleib koduahjus! Väikse näputöö tulemusena sündis ilus, kuigi ideaalsest kettast kaugele jääv leivalatakas, mille küpsemist varitsema asusin, nuhutades püüdlikult, kuidas hapukast lõhnast sai tasapisi tõelisele leivalõhnale hoopis lähem aroom. Ühtlaselt pruun pätsike keeldus aga soojuses peesitades ühelgi moel vihjamast oma valmisoleku astmele, nii et lõpuks võtsin end kokku ja sikutasin ta ikkagi välja ning pärast väikest kerget hellitavat niisutusprotseduuri mässisin ta mõnusasse vanaema valmistatud käterätikusse rahunema. (Kõlab nagu saunaskäigu kirjeldus vist?)
Paratamatult tuli lõpuks ikka ka nuga välja võtta ja see ilus ümmargune kuju lõhkuda - maitsvateks suutäiteks.

Aga kuna see pole ju päris algusest peale minu tehtud leib, ei saa ma veel end kui leivategijat kiitma rutata. Varustan hoopis end õige jahuga katsun juuretisega edukale koostööle jõuda. Aga vähemalt on algus olnud julgustav!

Suusahooajast uisuhooaega... ja ujumishooaega

Täitsa hea meelega kuulusin täna selle osa hulka rahvastikust, kes ei pidanud päeva esimesel poolel kuhugi jõudma, mis oleks sundinud avalikult ja üsna nigela ettevalmistusega jäätantsu vabakavaga esinema. Aga vot punkte nende ilusate, ka põgusa aknast välja heidetud pilgu ajal silma hakanud piruettide eest kahjuks ei antud. Natuke kipsi oli ainus preemia, mida tervele hulgale õnnetutele "võitjatele" jagati.

Öö läbi universaalliuvälja loomisega ametis olnud Emakesel Loodusel jäi vist hommiku poole natuke aega sportlikult lainelt ka kunsti poolele tulemiseks, et kujundada täitsa tasuta me aknaklaasist imeline jääklaas.

Õhtul tuli siiski ka endal talvemaailma sukelduda (kui ilm samas vaimus jätkab, on homseks kavas juba ujumisetteasted) ning Jan Uuspõllu esituses "Ürgmeest" vaatama suunduda. Nähtu osutus kardetust hoopis vähem labaseks ning äratundmisrõõmu (no mõnel juhul vist lausa "-ehmatust") nii iseenda kui ka selle va teise liigi esindajatega seoses pakkusid paljud stseenid. Kuigi kindlasti ei nõustu ma, et kõik mehed on s......d, sest selliseks üldistuse vastu räägivad siiski meeldivalt arvukad hästi õnnestunud eksemplarid! Küll oli aga kenasti ja ausalt välja toodud, et meeste aju ei suuda naiste ajuga sammu pidada: seega, kulla mehed, on ju igati mõistetav ja põhjendatud, miks naised peavad oma juttu mitu korda rääkima, enne kui see meesadressaadini jõuab! Aga vot mõni funktsioon ei hakka miskipärast ka pärast korduvaid katseid tööle. Näiteks lillede kinkimise funktsioon, mida käivitada üritades on sagedaseks tulemuseks tuttav veateade ehk "agamullihtsalteitulekunagiseepähe"-reaktsioon. Kogemused näitavad, et kasu pole isegi otsestest vihjetest (või on "mikssamullekunagilillieikingi" otsene vihje vaid naise ajule?), nii et sedavõrd lihtsameelne ja mehe mõistmisvõimet üle hindav ei ole vist ükski naine, et kaudsetele vihjetele ("vaatakuiilusadlilled", "näemulemmiklilledehooaegalgasjust", "niitoreonkuilillikingitakse") panuse teeks. Eriti mõistmatutele on veel leiutatud igasugused tähtpäevad, kus lilledest on raske mööda koperdada, kuid mõnel juhul on "mullihtsalteitulekunagiseepähe"-viga nii kardinaalne ja fataalne, et ei aitaks vist ka õlleriiuli peitmine lillesülemite taha... Nüüd on seda etendust näinud meestel hea pareerida, et "naistega on raske vaielda, sest neid loogika ei takista" - aga no miks peakski end pisiasjadest häirida laskma, eks ole.

See on muidugi teema, millel võib nii koos loogikaga kui ka ilma lõputult vaielda, kuid fakt on see, et kõigest hoolimata peame me, sedavõrd erinevate ajude uhked omanikud, koos eksisteerima - katsumus missugune!

Naiivitar paberipoes

Enda hajameelsuses pole ma kunagi kahelnud ja see sai taas kord kinnitust - kas siis normaalne inimene võtaks oma kudumistööga kaasa vaid ühe varda (jätame kõrvale küsimuse, kas normaalsed inimesed tänapäeval üldse veel koovad)? Traditsiooniliselt on miinimum-miinimum ju ikka kaks (jätame kõrvale kahtlased liigitatamatud ringvardad ning rohkemaid vardaid nõudvad kinda-/sokiprojektid).

Viimastel nädalatel olen aga saanud kinnitust ka oma naiivsusele. Kes oleks võinud arvata, kui võimatuks osutub labase keskkonnasõbraliku printeripaberi leidmine siin riigis! Eeldan, et ma ei ole ainuke, kes aeg-ajalt on sunnitud oma arvuti print-ikooni togima lihtsalt seetõttu, et on tarvis mingit infot enda jaoks paberile saada, mitte aga ilusti viksitult kellelegi esitamiseks. Seega võiks isegi maksimalistid-perfektsionistid siin korraks oma ülima kvaliteedi nõudest lahti lasta ja lihtsama paberiga leppida. Naiivselt asusin printeripaberipakkide risttahukaid uudistama, silme ees vana hea Brüsseli pruunikas õhuke (väidetavalt vanapaberist ümber töötatud) europaber, mida kontorirottidele lahkelt rohkeks läbinärimiseks eraldatakse. Aga võta näpust, ei leidu midagi selle lähedastki. See-eest leian üha uusi pakendeid märkega stiilis "ekstrasuperhüper valge", "nüüd veel ...% valgem" jne. No tulge ometi mõistusele, kulla paberitootjad! Kui mul peegeldavat pinda on tarvis, siis otsin endale peegli, mitte ei lähe printerisse tuhnima. Ma tõesti ei usu, et saaksin halvema hinde, kui minu uurimistöö tähekribu ei paikne säravvalgel taustal, või et kellelgi jääb töö saamata, sest tema CV paber oli konkurentide kõrval kuidagi kahvatum.

Aga kust siis paberpeegli ideesse külmalt suhtuv ja natuke ka keskkonnale mõtlev inimene võiks endale mustanditeks sobiliku printeripaberi leida?

Kurb tõdemus

Miski ega keegi pole igavene.

Ja maailm keerleb koos eluga edasi vist edasi isegi siis, kui selles jääb vähemaks inimesi, kelle käekäik mulle korda läheb.