Talve-eelsed resolutsioonid

Annan alla ja kuulutan seekordse lühikese seelikuhooaja lõplikult lõpetatuks, mõeldes heldimusega kaugete lapsepõlveaegade "moehitile" - karupükstele. Kui varbad ükskord üles sulavad ja endast valuliselt märku andma hakkavad, siis mõtlen ilmselt soojade tunnetega ka villastele sokkidele ja jõuan ehk põhjaopaneva tõdemuseni, et (talve)saapaid ei leiutatud siiski niisama ajaviiteks.

Ja kui kellelgi on head kaalus juurde võtmise retsepti, siis paluks seda mullegi tutvustada - mul on kõrini oma õhukese loodusliku isolatsioonikihi all külmetamisest. No kui juba pärast jõule kukuvad kõik naisteajakirjad traditsiooniliselt iga seelikukandjat bikiinivormi suruma, siis oleks ju loogiline, et pärast jaanipäeva hakkab tasapisi ettevalmistus talvevormi (loe: -vormikuse) saavutamiseks! Mind ei paelu sugugi võimalus magada järgmised mitu kuud (eriti veel siinpool pöörijoont!) villases univormis.

Kui juba talvelainel olla, siis võtsin vastu otsuse nokitseda üle ilmatu aja valmis ka üks lumememm. Kindluse mõttes ma ajalisi piire paika ei pannud, sest mine seda kliima soojenemist tea... Halvemal juhul peaksin hakkama hoopis suure sügavkülmiku peale mõtlema.

Saturday night (forest) fever

Mingu metsa kõik, kes ütlevad, et laupäeva õhtu tuleb tingimata jalakeerutamis- või kõrvapiinamiskohas või kokteiliklaasi taga veeta! Tegelikult ka, sõna otseses mõttes. Meie näiteks võtsimegi sel fraasil sabast ja läksimegi metsa - aga muidugi mitte kontsade klõbinal ja lauvärvi helkides, vaid ikka tõhusate jalavarjude ja taskulambiga varustatult. Hea, et leidub veel inimesi, kes viitsivad päev otsa metsas tiirutada, et sinna helkivaid pulgakesi ja nänni peita, et siis teised veidrikud, kes mingil patoloogilisel põhjusel eelistavad üheksakraadist pimedat tihnikut soojale sumedavalguselisele lokaalile ja omaenda hingeauru suitsuvinele, saaksid neid tundide kaupa kaardi abil taga jahtida.

Aga olgem ausad: toredas seltskonnas on ju vahva kas või poolkuu- ja taskulambivalgel mööda põõsaid mütata ja vihjeid nuputada, kuigi vahel kippus tähelepanu rohkem lobisemisele kui tõsisele otsimistööle kuluma. Edaspidiseks panin kõrva taha selle, et niisugust asjalikku teemat nagu kudumine meeste seltskonnas siiski üles võtta ei tasu: kujutan ette, et veel mõnda aega ei pääse ma teatud tegelastega kohtudes nöökivast küsimusest So, how's your knitting doing? Pigem tuleb arutada tõsiselt näiteks sellise globaalse tähtsusega küsimuse üle, et milliseid tagajärgi võiks põhjustada see, kui oravad nuhiksid välja, et käbidest on võimalik alkoholi teha...

Tegelikult leiab pimedas igasuguseid huvitavaid vaatepilte.

Väikeseks tagasilöögiks sedalaadi ettevõtmise juures on muidugi see, et süütuna näiv jalgealune pinnas võib vahel alatult üllatada ja su pahkluuni kinni krabada.

Aga tore on see, et lõppkokkuvõtteks polegi oluline, kes täpselt võidab, sest torti saavad kaloritekao kompenseerimiseks ju kõik!

Ärge alahinnake neljajalgseid!

Tänu BBC1-le ja nende "suurte kasside" nädalale olen viimased kummeliteerikkad õhtud veetnud igasuguste armsate täpiliste ja ka muu mustriga tegelaste seltsis. No vaadake ise. Kas pole mitte imeline!

Kui natuke rohkem aega juhtub olema, siis päris põnev on ka see ettevõtmine.

Pantomiimihetked

Lõpuks vist hakkan aru saama blogi tegelikust kasust. Kui ikka ei ole päev otsa rääkida saanud, siis on üüratu kergendus klahvide toksides end lõpuks väljendada. Kuna "rääkida mitte saamine" võib olla tingitud mitmetest asjaoludest, siis on oluline rõhutada suutmatust tõesti piuksugi kuuldavale tuua, sest häälepaelad olid otsustanud üldstreigi välja kuulutada. Ja see on midagi hooooopis muud kui lihtsalt omal vabal tahtel suu kinni hoida, uskuge mind... Kirjeldamatult raske ja abitu, kuidagi pooliku inimese tunne: suuteline vaid pealiigutuste ja grimassidega maailma peegeldama. Üksikud küsisõnad on hoolsa miimika abil veel mõeldavad, kuid katsuge näiteks hääletult minevikku või tingimuslauseid väljendada! Input on täitsa olemas, aga output lootusetult puudulik. Ja muidugi on kogu aeg tunne, et just nüüd oleks vaja midagi üliolulist öelda või täpsustavat küsida. No vähemalt töökaaslastel oli lõbus minu suhtlusponnistusi näha - ja mine tea, ehk ongi mind hääletuna lihtsam välja kannatada... Eriti armas oli, kui üks töökaaslane minu sosinal küsimuse peale ka ise endale märkamatult minuga sosinal rääkima hakkas - milline südantsoojendav alateadlik solidaarsus! (Info mõttes olgu öeldud, et tegelikult ka sosistamine kurnab häälepaelu.)

Igatahes paneb selline kogemus oma häält - olgu ta siis hõbekõrilik või pigem Marge Simpsoni laadi - hoopis rohkem hindama, eriti kui leiad end korduvalt muidu igati tavapärasest olukorrast, mis ootamatult hääletuks jäänud inimesele on aga täiesti nõutukstegev. Sööma minnes aitas vana hea näpuga näitamise ja agaralt noogutamise strateegia, tuli vaid leppida sellega, et kassapidaja mind täielikuks mühakaks peab, sest ma ei vaevu teretama ega tänama (punnitan küll vastavaid sõnu oma näoga peegeldama, kuid ma ei tea, kas läks õnneks). Aga mida teha heliseva telefoniga? Kuidas pääsed arsti juurde kabinetti, kui välisuksel on fonolukk?

Sellele viimasele küsimusele sain vastuse, sest otsustasin igaks juhuks oma olematut häält ja selle kuskile peitnud kurku pärastlõunal ka arstile näidata. Nagu olingi juba murelikult kartnud, laiutas see kuri fonolukk minu ja kabineti vahel. Ühtegi tagavaraplaani mul polnud, nii et lootsin hea õnne peale, et ehk ikka ei pea kohe ukse taga oma muret kurtma hakkama. "Oui?" kostus läbi fonoluku. Hoidsin hinge kinni ja ootasin ukse avamise surinat. "Si?" korrati (tegemist hispaanlasest arstiga). Ega vist muud üle jää, otsustasin, ja kraaksatasin end kokku võttes midagi vastu. Eesmärgiks oli "Bonjour", aga kostus kohe kindlasti midagi muud. (Alles tagantjärele tuli pähe, et oleksin võinud ju ka lihtsalt köhatada - see peaks arstile küll kindel märk olema, et just tema juurde tuldi!) Õnneks aktsepteeriti siiski igasugust elumärki ja pääsesin uksest sisse. Seda olingi pidanud kõige suuremaks takistuseks sellel mu elu kõige kummalisemal arstivisiidil. Muu oli mul juba ette valmistatud: ettenägelikult olin paberile kribinud oma "hääletuse loo", et pääseda keerulisest meditsiinilisest pantomiimist kohapeal. Arsti nägu läks mõistvalt naerule, kui talle esimese asjana paberi oma jutuga kätte suskasin. Natuke uurimist, torkimist, kraadimist, küsimusi ja mulle juba omaseks saanud pealiigutusi. Midagi hullu ei olevat, aga õues (eriti veel vingugaasides) ringilippamine küll praegu kasuks ei tulevat. Ravisoovituseks ikka liitrite (praegu on pigem juba tunne, et gallonite) kaupa teed, mett, sooja auru jms. Pealekauba töölt vabastus tänaseks-homseks. Tore, kuigi töö juures on mul arvuti juurest veekeedukannuni vaat et lühemgi maa kui kodus. Krabasin kabinetist karupoegpuhhilikult oma suure meepoti kaenlasse (kodused meevarud on juba otsakorral) ja asusingi vaikselt kodu poole vantsima, alustades erakordselt vara oma loodetavasti mitte liiga vaikset nädalavahetust.

Septembri seletuskiri

Huvitaval kombel laiutab blogis septembrikuu kohal, mis iseenesest oli igati tegemisi ja uusi "eluelemente" täis, tühi auk. Tegutsen jõudumööda selle nimel, et siia ilmuks mõned lõigud ja fotod Barcelona kohta, mida mul oli õnn lausa mitu nädalat uudistada. Tunnistan ausalt, et sageli ei ole ma lihtsalt nii tubli, et suudaks blogi- ja arvutimaailma nimel hüljata toreda seltskonna või huvitava raamatu või muu lugemisvara.

Kodused küüslaugused hetked

Ehh, sina teed oma plaane, aga elul on samal ajal hoopis teistsugused plaanid – või kuidas see oligi. Minul näiteks oli plaanitud üks siinmail haruldane sinitaevaline laupäev Ardennides ringi kolada, aga minu organism mõtles hoopis, et just nüüd on paras hetk anda alla kõigile neile ründavatele viirustele ning tekitada kurgust üks paistetuse tõttu vaevaga õhku läbi laskev piirkond ja peast üks valust pakitsev kera. Ja see kurjavaimu organism pidi kõigist võimalikest päevadest valima just päiksesäras laupäeva! Kõik see tundub eriti ebaõiglane, kui meenutada, kolme ja poole aasta jooksul olen võtnud vaid 2 x 0,5 haiguspäeva – seega ei peaks ju ka tööpäeval põdemine mingeid südametunnistuse piinu tekitama. Muide, keskmine olevat 12 haiguspäeva aastas, kuid ma mitte ei suuda meenutada, kas Belgias või üksnes euroametnike puhul.

Mingi väikse hiiliva kurguvalu vastu ehk polekski midagi, sest see distsiplineeriks toas istuma ja sunniks lõpuks ometi igasugused tegemist ootavad toimetused ära tegema. Aga selline seisund, kus teelonksude ja meeampsude vahepeal tundub kõige armsama paigana ikkagi voodi (hoolimata sellest, et kõrvaltoas meelitamas ideaalne päikselaik diivanil ja Käbi Laretei memuaarid), on selgelt ebaproduktiivne. Muide, avaldan siinkohal ka juba hoiatuse, et alustan oma traditsioonilise sügis-talvise hooaja küüslaugukuuriga, nii et kui keegi soovib head ettekäänet minust eemale hoidmiseks, siis nüüd on see kohe ametlikult olemas!

Tükk aega kaalusin, kas minna apteeki ka mingi spetsiifilisema ravimi järele (peamiseks argumendiks see, et kui olukord peaks hullemaks minema, siis pühapäeval ei ole siin linnas küll eriti lihtne mingeid vajalikke avatud kohti leida). Iseenesest olen juba varustatud klassikalise külmetuste vastu võitlemise arsenaliga: mesi, küüslauk, vana hea Vietnami salv (erinevalt varasemast tuleb see nüüd suure algustähega kirjutada, eks ole?), kodumaisest C-vitamiinist pakatavad jõhvikad, hulk igasuguseid teesid ning kõige krooniks vanaemade kätesoojusest õhkavad villased sokid ja pehme sall. Ja natuke tabletipuru ka. No mida muud võiks üks apteek mulle veel pakkuda?!

Lõpuks sai vist võitu soov natukegi õueõhku hingata, nii et pakkisin end sisse, kavatsedes uudistada, mida huvitavat nurgapealsest apteegist mulle mal de gorge’i puhul soovitatakse. Kuid juba mõned sajad meetrid hiljem pidin tagasi võtma kiidusõnad, mida ma mõttes Belgia apteekide aadressil olin läkitanud, õnnistades nende rohkust, tänu millele jääb mu kodust paariminutise teekonna kaugusele vähemalt neli apteeki. Nimelt selgus, et laupäeva pärastlõuna ei ole küll see aeg, mil oma tervisele mõelda tasuks, sest selleks ajaks on kõik tavapärased apteegid oma töö lõpetanud. Abivalmilt oli nende akendele kleebitud ka terve A4-lehe täis nimekirju lähedal asuvatest ja valveapteekidest, aga otsustasin orienteerumismängu teiseks korraks jätta ja jääda lootma juba olemas olevale kraamile. Samas ei oleks väike vaheldus sugugi paha teinud, sest praeguseks olen saavutamas täieliku tee- ja meemürgituse faasi. Nii et palun ärge lähiajal mulle teed pakkuge, ükskõik mis kavatsustega - see mõjuks lausa mõnitusena...