Ilmast ei suuda ma isegi rääkida mitte - liiga valus teema. Ja ometi on mul aastatepikkune kogemus Eestimaa suvedega! Aga no palun öelge, mis kliimavööndisse kuulub riik, kus aprilli lõpus/mai alguses võid kolida rõdule magama (ja siis kah lehvitad endale lehega jahutuseks tuult veel), aga juuli keskel pead toas jäätise söömiseks villased sokid jalga ja kampsuni selga ajama? Aruamaeitaipa.Mõtted tiksuvad juba mõnda aega kuskil mujal. Aga küll ma vastu pean. Ei ole enam nädalatki jäänud, kusjuures vahepeale mahub ka järjekordsesse valitsuskäärimisse sattunud Belgia rahvuspüha ehk siis õigus terve esmaspäev töölauast ohutus kauguses püsida! Aga kõige toredam on puhkuse juures tegelikult ikkagi see, et on koht, kuhu minna, ning inimesed, kes mind ootavad ja kellega kohtumist mina ootan. Imeline, kas pole!?
2 comments:
Ai-ai-ai, "basiilikataim". Lubasin viimati puhkusel, et kui kuskil menüüs veel näen "basiilikat", siis teatan, et ma basiilikat ei söö, tooge palun kodakirik.
Tudengiajal olime kord mingil hansapäeva taolisel üritusel sadama lähedal, linnateatrist laenatud sõjameheriideis, ja läksime sadamast küsima, millal läheb järgmine koge. Piletimüüjad puterdasid midagi segast, saamata aru, mis täpselt on koge, aga ega nad siis seda üle küsinud. Ega me muidugi öelnud ka. Ning sageli, kui ma seda lugu olen rääkinud, on kuulajad küsinud, mis siis ikkagi on koge...
Näedsa, oligi viimane aeg puhkusele põrutada! :) Tegelikult mul jah muidugi nii veider isu ei ole, et hambaid basiilikasse lööma hakkaksin (ja ega pole selliseid hambaidki!) :D
Aga miskipärast tean ma, mis asjandus on koge - mis on lausa kummaline, arvestades, et ma ju läbi ja lõhki sisemaainimene...
Post a Comment