Tere, mina olen Monika ja ma olen kloorisõltlane... või kuidas see nüüd käiski...
Täpsemalt on tegu basseinikloorisõltlusega (hmm, mis imeline sõna!). Rõhk seejuures esimesel osal, sest mingid majapidamisklooripotikesed mind ei huvita. Kui juba valida mingi sõltuvus, siis vähemalt originaalne, eks, ja kohe nii originaalne, et selleks ei leidu ilmselt isegi korralikku ladinakeelset sõna veel!
Iga normaalne inimene - hoidugem siinkohal seda fraasi täpsustamast - ju kirub seda kloorihaisu, mis nii ujulates hõljub kui ka mõnda aega pärast vees sulistamist kangekaelselt naha küljes püsib. Just nagu igale normaalsele inimesele ei meeldi ilmselt näiteks nn hambaarstilõhn (mulle jällegi meeldib, ilmselt perekondlikel põhjustel...)
Oma sõltuvust tunnistasin endale ausalt täna, kui üle pika aja taas ujuma jõudsin ja kogu see klooriauruline mikrokosmos mulle vastu vaatas. Usinalt meetreid mõõtma hakates mõtlesin juba, et olen mingile spetsiaalsele üritusele sattunud, sest olin meie radade tosinkonna ujuja hulgas ainus naisolevus. Nii et näedsa, ei ole täies elujõus mehed kuskile kadunud, vaid peidavad end basseinis ja ajavad end suveks vormi! Loodetavasti ei jää nad sinna päris pensionieani... Nagu arvata oligi, sai minu sarm neist kiiresti võitu ja varsti laiutasin oma rajal uhkes üksinduses. (Enda lohutuseks kinnitan endale siiski, et nad lihtsalt ei talunud konkurentsi.)
Tegelikult ei saa kohe jätta märkimata üllatavat asjaolu, mis Eesti basseinieluga võrreldes silma hakkab: kui Eestis on põhiosa basseinilistest pigem n-ö pühapäevaujujad, kes mõõdetud liigutustega vees kulgevad, siis siin on ikka üllatavalt palju väga häid ujujaid, kes tõelise hooga stiilselt laineid löövad. Nii et nendega ühel rajal ujudes ei saa ka endale vahepealseid vaatluskonna-stiilis pikkuseid lubada (ujumiskaugetele: tegemist olümpiakomitee poolt ametlikult kinnitamata, kuid väga levinud stiiliga, kus pea periskoobina veest väljas pöörlemas, et ümbritsevat jälgida; olgu igaks juhuks märgitud, et ametliku nimetuse puudumisel leiutasin ise selle hädapärase variandi).
Aga uued ujumisprillid pean küll enne järgmiste kloorimõnude nautimist endale leidma, sest praeguste udususe aste on juba veeliiklusohtlikke olukordi tekitav.
P.S. Vabandan juba ette keemikute ja muude teadlike inimeste ees, kes kardetavasti tahavad täpsustada, et rangelt võttes pole tegu mitte KLOORIaurude, vaid selle-tolle-jms seguga!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
P.S. Vabandan juba ette keemikute ja muude teadlike inimeste ees, kes kardetavasti tahavad täpsustada, et rangelt võttes pole tegu mitte KLOORIaurude, vaid selle-tolle-jms seguga!
Vihjad mu alalõuale vä???
Jeerum, mul ei tulnud tegelikult sel hetkel üldse meelde, et mul tutvusringkonnas ju tõesti lausa mitu sellist...:D Aga keemiavärgi keerulisusesse uskudes kahtlustasin, et asi on kindlasti veelgi keerulisem, kui paistab.
Lisatagu juurde veel selline meenutus. Õppisin TTÜs ajal, mil õppeaine nimetusega sõjaline hakkas hääbuma ja just siis, kui olin ainult kaks korda saanud näha sõjalise kateedri ülilustakaid stende dekadentliku Lääne allakäigust ja sõjaliste loengutes tukkuda, tehti kord, et selles käimine on vabatahtlik, aga tsiviilkaitses peab käima. No ja mis oli Tipi sõjaline? Ehitajad ehitasid, automatikud pidasid sidet, keemikud tegelesid keemia- ja biorelvade eest kaitsmisega. Tsiviilkaitse jätkus täpselt samas vaimus.
Ühesõnaga, kord oli meil keemiatudengitel tsiviilkaitses ülesanne, et linnas läheb klooritehas lõhki ja vaja oli arvutada etteantud parameetrite ja valemite järgi, mitu inimest hukkub. Sain tulemuseks 11,5 ja mõtlesin, kui kirjutan 11 või 12, siis kuri õppejõud muidugi loeb selle valeks, ning ütlesin seega, et õige vastus on 11,5. "Mis?" imestas õppejõud, "kes see 0,5 on?" – Pakkusin, et vahest mõni väike laps näiteks. Seepeale hakkas õppejõud lausa röökima ja kätega vehkima, mis oli täitsa naljakas.
Tsiviil- ehk kodanikukaitse on muidu väga vajalik aine, aga vene ajal suudeti sellest kahjuks teha täielik tsirkus.
Post a Comment