Kokandusküsimused

Kuidas aru saada, et hallitusjuust on halvaks läinud?
Kuidas aru saada, et keefir on hapuks läinud?
Kui kaua püsib üks poest ostetud vahatatud ja "ülesputitatud" õun, enne kui välismõjud temast jagu saavad (kui üldse)?

Vastustega ei ole tegelikult kiire. Veel mitte. Aga parem olla valmis juhuks, kui vastav olukord kujuneb...

Infoks niipalju, et seda õunavärki ma tegelikult ükskord katsetasin kogemata. Vist õunapannkookide tegemiseks oli erandkorras paar poevilja ostetud, ja üks jäi kuidagi lauanurgale varitsema. Ta hiilgas seal kogu oma vahatatud ilus ega näidanud märkigi kärbatumisest, nagu lihtsad Eestimaa pabulad teevad. Kahtlustan, et mul endal tekkis selle aja jooksul ka rohkem kortse kui sellel õunategelasel. Nii et ühel hetkel tekkis küll juba väike hirm, et kui nüüd õunaussile anda valik, siis hülgaks ta vegetaarluse ja lööks hambad (on tal üldse hambad?) pigem minusse kui sellesse igavesti säilivasse tavatoitu. Lõpuks andsin alla ja konsumeerisin ta ikkagi ära, ise samal ajal reetlikult kodumaa ubinatest unistades. Tõsi küll, natuke kriipis hinge see, et näe, õunaussile ei kõlvanud, aga mulle peab kõlbama...

Rahvuslikud hetked

Meie juubilari 90. sünnipäeval Brüsseli kesklinna sattudes avastasin, et ka vana hea pissiv poisike polnud tähtpäevalist ära unustanud ning oli erandkorras end siivsalt peaaegu kinni katnud. Tõsi küll, ilma sini-must-valge lindita oleks valge sombreerotaolise kaabu varjus millegi ugrimugripärase nägemine ilmselt natuke rohkem kujutlusvõimet nõudnud. Hee, ei vedanud neil turistidel, kes tahtsid põnni tema naturaalses eheduses näha...

Erinevalt eelmisest aastast, kui ma terve tähtpäeva lennukis veetsin, sain seekord lausa juubilari peol käia. Ei, muidugi mitte SELLEL peol, kuhu näiteks Andres jõudis, vaid ühel hoopis vähem närvesööval tordipakkumisel. Ja kaameravälkude asemel säratas meile silma hoopis kevadine päike!


Siin aga piltmõistatus: leia fotolt nii palju rahvuslikke elemente kui oskad!

Tegelikult olen vahel lausa juurelnud selle üle, et kas olen siin Brüsselis ka natuke patriootlikumaks muutunud kui Eestis elades. Näiteks mõni aeg tagasi ulpisin tervelt mitu nädalat rahvuslikul lainel, kui kirjutasin oma hispaania keele ettekannet. Nimelt oli üks töökaaslane andnud hea teemaidee: meie laulupeod - midagi erilist ja meile omast, kuid samas mitte liiga üldine mull (à la "tutvustan teile Eestit"). Siis saigi YouTube'is järjest meie laulupeorepertuaari kõrvust - ja südamestki - läbi lastud. Täitsa võimalik, et mu patriotismi kõrghetkedel said sellest osa ka naabrid. Muljetavaldav. Võimas. Liigutav. Ja mitte üksnes minu, vaid ka mu keeleõppekaaslaste silmis. Seda tõendab üleüldine kulmukergituslaine nii paarikümnetuhandese rahvamassi laulu puhta kõla kui ka rahvahulga suuruse puhul. (Igatahes tasub meie laulupeomassidest rääkides ära märkida ka Eesti rahvaarv, et iga vähegi matemaatikat oskav inimene mõistaks kogu selle "värgi" ulatust, sest vastasel juhul hakkab mõni tõmbama paralleele popstaaride USA-tuuride kontsertide külastajate arvuga, millega väikerahvas küll kuidagi võistelda ei suuda.)

Kuna tehnilistel põhjustel ei õnnestunud keelerühmale ühtegi videot näidata, lasin neile laulupeopiltide taustaks lugu "Mu isamaa on minu arm". Lõppkokkuvõttes ehk ei olnudki nii kurb, et video nägemata jäi, sest hämmastavalt paljud lauluvideod näitavad lausa hirmutavalt palju tülpinud nägudega suumaigutajaid, kes oleks justkui surma ähvardusel seal vaevlemas. See aga ei ole vist päris see emotsioon, mida laulupeoga edasi anda tahetakse... Hoopis värskendavamad on selles mõttes lastekooride esinemised. Samuti imeilus näha ka veekalkvel silmi. Omaette vaatamisväärsused on küll ka dirigendid: milline kaasaelamine, energia!

Muide, tunnistan ausalt, et ma tõesti varem ei teadnud, et Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon on juba mitu head aastat UNESCO kultuuripärandi nimekirjas. Ilus. Ilus maa ja ilus traditsoon, eks ole.

Kloorised hetked

Tere, mina olen Monika ja ma olen kloorisõltlane... või kuidas see nüüd käiski...
Täpsemalt on tegu basseinikloorisõltlusega (hmm, mis imeline sõna!). Rõhk seejuures esimesel osal, sest mingid majapidamisklooripotikesed mind ei huvita. Kui juba valida mingi sõltuvus, siis vähemalt originaalne, eks, ja kohe nii originaalne, et selleks ei leidu ilmselt isegi korralikku ladinakeelset sõna veel!

Iga normaalne inimene - hoidugem siinkohal seda fraasi täpsustamast - ju kirub seda kloorihaisu, mis nii ujulates hõljub kui ka mõnda aega pärast vees sulistamist kangekaelselt naha küljes püsib. Just nagu igale normaalsele inimesele ei meeldi ilmselt näiteks nn hambaarstilõhn (mulle jällegi meeldib, ilmselt perekondlikel põhjustel...)

Oma sõltuvust tunnistasin endale ausalt täna, kui üle pika aja taas ujuma jõudsin ja kogu see klooriauruline mikrokosmos mulle vastu vaatas. Usinalt meetreid mõõtma hakates mõtlesin juba, et olen mingile spetsiaalsele üritusele sattunud, sest olin meie radade tosinkonna ujuja hulgas ainus naisolevus. Nii et näedsa, ei ole täies elujõus mehed kuskile kadunud, vaid peidavad end basseinis ja ajavad end suveks vormi! Loodetavasti ei jää nad sinna päris pensionieani... Nagu arvata oligi, sai minu sarm neist kiiresti võitu ja varsti laiutasin oma rajal uhkes üksinduses. (Enda lohutuseks kinnitan endale siiski, et nad lihtsalt ei talunud konkurentsi.)

Tegelikult ei saa kohe jätta märkimata üllatavat asjaolu, mis Eesti basseinieluga võrreldes silma hakkab: kui Eestis on põhiosa basseinilistest pigem n-ö pühapäevaujujad, kes mõõdetud liigutustega vees kulgevad, siis siin on ikka üllatavalt palju väga häid ujujaid, kes tõelise hooga stiilselt laineid löövad. Nii et nendega ühel rajal ujudes ei saa ka endale vahepealseid vaatluskonna-stiilis pikkuseid lubada (ujumiskaugetele: tegemist olümpiakomitee poolt ametlikult kinnitamata, kuid väga levinud stiiliga, kus pea periskoobina veest väljas pöörlemas, et ümbritsevat jälgida; olgu igaks juhuks märgitud, et ametliku nimetuse puudumisel leiutasin ise selle hädapärase variandi).

Aga uued ujumisprillid pean küll enne järgmiste kloorimõnude nautimist endale leidma, sest praeguste udususe aste on juba veeliiklusohtlikke olukordi tekitav.

P.S. Vabandan juba ette keemikute ja muude teadlike inimeste ees, kes kardetavasti tahavad täpsustada, et rangelt võttes pole tegu mitte KLOORIaurude, vaid selle-tolle-jms seguga!

Õppetunnid soovimatu kaaslase seltsis

Nii, terve viimase nädala on mul olnud võimalus kogeda pärast rohkeid vahepealseid aastaid midagi erilist: köha.

Iseenesest ei ole küll tegemist millegi teab kui meeldivaga, aga optimistina otsustasin kasutada seda võimalust õppimiseks ja enda arendmaiseks. Näiteks avastasin, et köhasiirup maitseb täitsa nämm (nii et see päevalimiit sildil on täitsa häiriv asjaolu) - mis tuli mulle kui nõuka-aja lapsele üllatusena. Köhimine ise on aga päris trenni eest, nigel külg asja juures on vaid see, et sellise trenni tegemise aeg ei ole minu otsustada. Ja keegi võiks häid venitusharjutusi ka soovitada. Mul on kuri kahtlus, et olen isegi naabrid asüüli pagendanud, sest kuidagi õndsalt vaikne on nendel turtsumise vaheliste hetkedel teisel pool põrandat-lage, mille kaudu Belgia tüüpmajades inimesed naabrite rõõmudest-muredest ikka osa saavad. Või on asi mu küüslauguteraapias...? Veel olen näiteks õppinud jooma liitrite kaupa teed ilma suhkruta, sest pärast kõiki neid tühjendatud meepurke olen aegamööda jõudnud suhkrumürgituse faasi (jah, uskumatu, et see olen mina, kes ei ole päris mitu päeva magustoitu söönud!). Praeguseks oskan ka (peaaegu) teha vahet näiteks nõgese- ja muude taimeliste leotistel. Samuti olen mõistnud hambapesu õige ajastuse tähtsust, sest köhahood ja pastat täis suu ei ole just parim võimalik kombinatsioon...

Aga kõigest hoolimata muutub üha kindlamaks mu kava see eksperiment lõpetada, sest uudsus on raugenud. Ja ei ole tore istuda väikses teatris ja mõelda, mis nipiga saaks köhahoo korral võimalikult kiiresti mõne - soovitavalt helikindla! - tooli alla varjuda. (Nojah, üks lahendus on sellele probleemile on eelistada edaspidi rock-kontserte...) Tegelikult kahjustab see lisaks minu tervisele ka keskkonda, nagu ma ühel hetkel järeldusele jõudsin. Võtkem näiteks kas või kogu see "teemajandus": vee keetmisele kulub omajagu elektrienergiat, samuti muidugi teed ja vett (ärgem unustagem ka sellest tulenevalt wc-s kasutatavat vett - paratamatult suureneb ju ka selle asutuse külastamissagedus). Lisaks sellele läheb osa väärtuslikust tööajast teetassi täitmise nimel toimetades. Mnjah, kõiki elemente hõlmav analüüs on tegelikult veel tegemata. Aga täitsa jube mõelda, et lisaks minu hingamisteedes trampimisele jätab see köha-kurivaim ka ökoloogilise jalajälje endast maha. Seega ülekutse: maha köha ja muud sihukesed asjad!